15. oktoober 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Asjaga mitte eriti kursis olevatele annan kohe teada, et SAK tähendab sigade Aafrika katku. Tänaseks on kindlaks tehtud et katk sai alguse 2007.aastal ja Gruusia sadamast Potist, kuhu maabus laevatäis toidujäätmeid Aafrikast. Sellest looduslikust koletisest mejuba üht-teist ka teame. Teame seda, et Eesti ca 350-tuhandesest kodusea karjast on juba üle 20 tuhande looma hukatud. On kadumas sajad töökohad.

Teadmatust tuleviku arengute osas on palju ja süüdlaste otsingud peavoolumeedias usinasti käivad. Asjaomased ministrid püüavad üksteise võidu punkte noppida ja näidata ennast karmikäelise kriisilikvideerijana. Maaeluminister Kruuse karistab loomsete jäätmete käitlemise mehi ja vibutab rusikat veterinaarameti poole. Muide eks veidi on ka põhjust.

Keskkonnaminister laseb kokku kirjutada kiirkorras jahi- ja relvaseaduse parandused ja annab Keskkonnaameti juhi kaudu karmi käsulaua jahimeestele tappa lisaks nende poolt võetud kõrgendatud kohustusele veel ca. 5000 metssiga ja seega lõpetada 29600 looma eluküünal siin Maarjamaal.

Paistab, et kõik on selge. Kriisi süüdlane on metssiga, kes tuleb pea kõigi valimatute vahenditega siit maamunalt minema pühkida. Ürituse läbiviijaks on jahimehed, kellele feldmarssal Pomerants on ukaasi alla andnud ja kui tema käsulauda hobijahimehed ei täida, siis võetakse neilt lihtsalt jahimaa ära ja punkt. EJS juhtkond on kinnitanud, et koostöös riigiga on metsalise peatamine võimalik. Rõhutaksin - koostöös - aga mitte käskude jagamise kaudu, mida riik praegusel momendil kultiveerib. Jah meil on täna kriisiolukord ja riik peaks sellisel juhul ka adekvaatselt käituma ja täiendavaid meetmeid ja ressurse kriisi likvideerimisse paigutama. Aga kas asi on ikka nii ilus, kui näidata tahetakse.

Kõigepealt hakatakse jahimehi hirmutama, et kui te oma tapatööd korralikult ei tee, siis te metsa üldse enam tulevikus ei saagi. Selline käitumine riigiametnike poolt on pehmelt öeldes kummaline. Ei ole minu sügava veendumuse kohaselt õigust ega seadusandlikku võimalust lihtsalt vabu kodanikke käsutada tapatalguid korda saatma. Selleks peaks riik ikka dialoogi pidama ja ka tingimusi looma. Seadusemuudatustest jäeti aga välja näiteks küttimist lihtsustavad lisaseadmed nagu öösihik ja summuti. Jahimehed ju teavad, et nende lisaseadmete mittelubamise taga on siseministeerium. Siin ilmneb riigi silmakirjalikus oma täies hiilguses. Samal ajal julgustatakse kaitseliitlasi endale relvi koju hoiule võtma.

Küsin siinjuures retooriliselt, kas kellelegi meenub registreeritud jahirelvaga korda saadetud tahtlik kuritegu? Ju peab ikka tohutu hirm olema riigil oma kodanike ees, et ei usaldata oma jahimehi, samal ajal meelitatakse kaitseliitlasi relvi koju võtma. Ilmselt on asjaomastele teadmata, et maal suures osas kaitseliitlased ongi jahimehed. Midagi ei ole kuulda stiiimulitest kütitud loomade eest, nii nagu seda tegi Läti vabariik. Miks seda vaja on? Aga sellepärast, et sealiha hinnad on muutunud pea olematuks (alla 1€ kilo eest). Selliste hindade juures peavad jahimehed aga lihtviisiliselt oma niigi kulukale hobile veel tublisti peale maksma. Lubatud külmkambrid loomade hoidmiseks saabuvad ilmselt koos talvega. Vereproovid veetakse üle riigi Tartusse kokku ühte laborisse, kus nendega ei jõuta lihtviisiliselt toime tulla. Jne.jne.

Ja kõige lõpuks öeldakse, et muudame sea väikeulukiks, keda võib iga maa ja metsaomanik oma äranägemist mööda nottida, nagu soovib. Sellist saatust käimasoleva aasta suursugusele aasta ulukile ei osanud jahimehed küll ennustada. Muide, kui see lindprii staatus teoks saab, siis pühivad jahimehed küll oma käed sellest jahikultuuri ja tavade mutta tallamise üritusest puhtaks ja ulukikahjud jäävad siis maaomanike kanda. Rõhutan: jahimehed kütivad nii palju loomi, kui vähegi võimalik ja olenemata alla antud ukaasidest ja hirmutamisest. Aga jahieetika põhireeglite vastu minek oleks hukatuslik kogu Eesti rikkalikule faunale.

See lugu on kirjutatud lihtsalt sügavast murest Eesti looduse ja põllumajanduse pärast ja riigi soovimatusest dialoogi pidada oma kodanikega, kes kõigele vaatamata on nõus ühistöös meid tabanud kriisist välja aitama, kui vaid riik oma kodanikega rääkida suvatseks ja nende põhjendatud ettepanekuid kuulda võtaks.

Autor: Tiit Tammsaar