23. oktoober 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Erki Oidermaal on olemas põllumajandusharidus, ta õppis Räpina tehnikumis ning sealt läks edasi praktikale ja kooli Soome. Kui ta alustas, oli tal üks traktor ja viis hektarit maad. Tänaseks on olukord sootuks muutunud. : Oidermaa lugu on ilus edulugu Margus Ameerikas, Baltic Agro Asi arendusdirektor:

Kuidas nii on läinud ning mida tehtud, käisin Erki enda käest uurimas.Järgneb intervjuu tänavuse parima taimekasvatajaga

Kust algasid Sinu õpingud?

Põhikoolis käisin Vaste-Kuustes, edasi läksin Räpina tehnikumi agronoomiat õppima. Seal oli ettenähtud õpe kolm aastat ja kümme kuud, millest käisin ära kolm aastat ja veidi peale ning siis pakuti Soome kohta. Hiljem sai lõpetatud juba Räpina Aianduskool.Soome?

Jah. Praktikale. Ühte jaksu olin seal kaks aastat. Lisaks õppisin sealses põllumajanduskoolis Muuruveden puutarha- ja maatalousoppilaitos. Seal oli nö eesti klass, kus oli õpilasi näiteks Vana-Võidust ning mujalt tehnikumidest. Koolil olid CO keevitused, mida siin veel polnud ja metsakoolis tuli saage lahti ja kokku panna ning lisaks oli meil oma kanala, sigala ja lüpsilaut. Need olid küll väikesed, kuid saime ikkagi mingid teadmised kõigest.Kuni kevadeni õppisin ja siis tuli valida praktikakoht. Mäletan, et ostisin nimekirjast kõige suurema. Sellel talul oli 65 hektarit maad. Olin seal  sügiseni ning pärast seda tuli otsustada, kas pikendada viisat või minna koju. Otsustasin uuesti õppima minna ning sain ka viisa pikenduse.Kuidas ja kunas tärkas huvi põllumajanduse vastu?

Kuna mu isa oli Rahu kolhoosis seemnekasvatusagronoom ning olin temaga kogu aeg kaasas, tekkis ikka vaikselt huvi kõige selle vastu. Vanavanematel oli talu, paari lehma ja lambakarjaga. Võtsin nende talu üle, mul oli 5 hektarit maad ning üks traktor, mille vanaisa ise oli ehitanud.Mis on saanud nüüdseks?

Maa hulk muutub pidevalt, kuid hetkel on OÜ kasutuses 420  hektarit, FIE Erki Oidermaal 650 hektarit, FIE Karmen Oidermaal 300 hektarit. Kogu maa hulgast on ligi pool omandis. Traktorid on kõik Valtrad, kombaine kaks, lisaks kõik vajalikud mullaharimisriistad, pritsid, külvikud. Kuivati suudab oma tööga kuival sügisel toime tulla, kuid vihmase sügise korral tahab laiendamist.Mis kultuure kasvatad?

Ristik, timut, taliraps (sel aastal külvatud 312 ha), talinisu, suvinisu, tritikale, oder, kaer, hernes.Kuidas on lood saagikusega?

2014. aastal oli teravilja keskmine saak 6,0t/ha, rapsil 4,0 t/ha, sel aastal teravili  6,2t/ha ning raps 4,85t/ha.Kui palju sellest müüsid seemneviljana?

Selle aasta tunnustatud pind ehk pind, mis on kõlbulik seemneks müümisel, oli 80% külvipinnast, kusjuures Põlvamaal oli põldtunnustusega pinda ligi 1900 hektarit. 2014. saagist kasvatasin sertifiteeritud seemet 5500 tonni, millest otrasid oli kokku 3000 tonni. Sel aastal on tulemas seemnevilja ligi 6000 tonni.Kui palju on erinevaid sorte?

Hetkel on maha külvatud neli talinisu sorti. Sel aastal oli varajaseid otrasid kaks, hiliseid kuus, suvinisusid kolm, kaera kolm. Samuti on muutund populaarseks taliraps, ehk tuleb seda poolt ka suurendada. Sel aastal oli talirapsi seemnepinda vaid kümne hektari jagu.Mis on Sinu lemmiksort?

Oidermaa talu „nokia“, kui nii võib öelda, on sort, mille osakaal oli 3000 tonnist odrast, ligi 1500 ehk pool. Selleks sordiks on varajane oder „Jyvä“.Tööd on palju, pinda palju. Kui palju on töötajaid?

Aastaringselt on tööl üheksa meest. Lisaks hooajatöölised, enamjaolt koristusajal.Ära harida ikka jõuab, aga kõige töömahukam on sorteerimine ja puhtimine ning pakendamine. Lisaks teeme metsa, maaparandustöid. Kuni märtsini käib seemnevilja sorteerimine, puhtimine, pakendamine, transportimine.Kui palju perekond aitab?

Abikaasa Karmen on samuti ettevõtja. „Kolm meest on majas ja  pidevalt tahetakse süüa,“ lisab Karmen naerdes kõrval. „Lisaks sellele aitab abikaasa põlluraamatu, litsentsiaruannete, taotluste ja kõige muuga,“ ütleb Erki. Lisaks on mul kaks poega. Egert (18) ning Eigo (16). Egert on abiks traktorite ja kombainide peal viljakoristuse ajal. Eigo läks just mõned nädalat tagasi autokooli, et saaks ikka ametlikult sõidukit juhtida samuti tahab ta vanema venna eeskujul T-kategooriat omandada. Kas pojad lähevad põllumajandust ka õppima?

Noorem poeg tahab Olustvere Maamajandus- ja Teeninduskooli minna. Vanem lõpetab kevadel Põlva ÜG ning hetkel veel päris täpselt pole otsustanud, kuhu edasi õppima minna. Mul oleks hea meel, et kui nad käiksid siin, Eestis, oma koolid ära ning edasised teadmised ja kogemused omandaksid välismaal, nagu minagi.Millist tehnoloogiat kasutad oma põldudel?

Randaalipõhiselt talirapsi ja herne peale talinisu. Väga suure osa põldudest  künname. Seemnekasvatuses on see vältimatu, kui tahan teravilja järgi teravilja külvata ja hoida põldu haigustest ja võõrsortidest puhas. Näiteks kevadeks on vaja künda ca 1000 hektarit, lõpetame ehk järgmine nädal.Kuidas on lood mulla orgaanilise poolega?

Läga on küll pakutud, aga ei taha võtta, sest sealt tuleb raskelt tõrjutavaid umbrohtusid liiga palju kaasa, mis teeb seemnekasvatuse võimatuks. Samuti on tahetud põhku osta, kuid ei taha seda müüa. See on ainuke variant, mida põllule tagasi anda saab.Kui palju oli keskmine vilja müügihind?

Lõpptarbija ostab ca 300 €/t, kuid ise ma ei suuda kõike lõpptarbijale müüa. Ligi 1500 tonni müün lõpptarbijale ning ülejäänu kokkuostjatele. Sealt võtavad vahendajad ja kõik teised oma tasu.Kuhu oma vilja müüd?

Baltic Agro, Scandagra, Kevili. Samuti Leedu, Läti ja Soome. 2014. a saagist müüsin ca teraviljaseemneid 8% välja. Heinaseemned läksid Soome. Kaera ja nisuseemned Lätti ja Leetu.Kuidas said Leedu ja Soomega sidemed?

Soome tutvused ja sordiesinduse sain oma õpingute ja praktika kaudu, mis ma Soomes omal ajal tegin. Leedukad ise otsisid head veski- ja toidukaera seemneid. Sattusid läbi juhuse minu otsa. Nüüd on vaikselt läinud sinna ka kõrge kvaliteediga suvinisu sortide seemneid. Kuidas on seemneviljaturul konkurentsiga?

Konkurents on väga suur. Pakendamislubasid on välja antud juba ca 100. Seega on tegijaid palju. Kolhooside lõpul jäi ikka alles kelllegi kätte masinaid ja eks igaüks üritas midagi teha. Küsimus on ainult selles, kui palju kellelgi vaistu on ja millega on hea turul olla. Uue sordiga on raske turule tulla. Eks talunik ole selline, et enne ei usu, kui naabrimees ära ei katseta.Millised sammud tuleb läbida seemnevilja kasvatamisel?

Tuleb osta kõrgpaljunduse seeme, see maha külvata ja õigesti majandada. Teed taotluse ning inspektsioon tuleb külve vaatama. Kui saad positiivse vastuse, tuleb koristatud, kuivatatud ja sorteeritud viljast uus proov võtta ning siis saab edasi liikuda.Ehk asjatamist on palju. Kas seemnekasvatusel on ka miinuspooli?

Eks ikka on. Eraldi vastuvõtud ja hoiuruumid, sorteerimisele ja puhastamisele läheb omajagu aega. Pakendamisest siinkohal ei hakka rääkimagi. Mehed teevad vahetustega märtsini tööd, et vili kottidesse saaks.Kes on ettevõttes agronoom?

Agronoom olen ise.Kes on head nõuandjad?

Eks mõned on ikka välja kujunenud. Bayerist Janne Ehte-Tammiste, Scanadgrast Teet Tali ja Kristjan Kasearu, Kevili liige olen samuti. Põhiliselt suhtlen teiste põllumeestega.Mida arvad ühistegevusest? Kas see on vajalik?

Üldjoontes mõjutab ühistegevus viljahindasid. Kui ühtegi põllumeeste ühistut poleks, siis võibolla vilja hind poleks ka nii hea. Eks see distsiplineerib kokkuostjaid ka hinnapoliitikas.Mis on edasised eesmärgid?

Tõsta mõnevõrra saaginumbreid, saada omandisse rohkem maad, proovida mõnda uut sorti.Milline on sinu arvates olukord Eesti põllumajanduses ja mis võiks teisiti olla?

Just oli ju Toompeal käimine. Kui küsida, kas mina oleks läinud, siis ma vastaks pigem eitavalt. Teraviljakasvatajad saavad oma riske veidi hajutada, näiteks lukustada iga kuu midagi osa saagist ning riske seeläbi vähendada. Ka sellel aastal on teinud vilja- ja rapsihinnad suuri kõikumisi. Tõsi, piimatootjatel ja seakasvatajatel on seis kehvem.Minu arvates võiks kaduda igal pool Euroopas ära kõik TOP-UPid. Nii siin kui sealpool piiri. Pigem olgu kõik ilma ja siis vaatame edasi mis saab. Meie saame hakkama, aga ma ei tea, kuidas osad, hetkel kõrgema toetuste tasemega maad, siis hakkama saaksid.  Siis ei peaks maksumaksjate raha põllumajandustoetuste peale kulutama, kuid tarbija peaks söögihinna eest ehk veidi rohkem maksma.Kommentaar:

Erki Oidermaa on hea näide, kes alustas paarkümmend aastat tagasi 5 hektari ja „põkaga“ ning nüüd on välja arenenud kaasaaegseks efektiivseks seemnekeskuseks.Mullastiku poolest mitte kõige paremas regioonis, Põlvamaa kergetel liivakatel muldadel on tema saagitasemed olnud kõrged ja suhteliselt stabiilsed. Viljelusvõistlusel on ta osalenud paljudel kordadel ning mitmete kultuuridega on Eesti rekordsaagid senini tema käes. Näiteks triticale 7,8 t/ha aastast 2009, kaer 7,2 t/ha aastast 2014., varane oder 7,4 t/ha aastast 2009 ja hiline oder 8,1 t/ha aastast 2014.Väga head tulemused sealsetel liivakatel muldadel on taganud aastate pikkune stabiilne NPK kompleksväetiste kasutamine, kus taimedele on antud kõik kõrge saagi moodustamiseks vajalikud makro- ja mikroelemendid põhiväetisega. Eriti hästi oli näha seda põuasel aastal, kui mujal olid viljad mingi elemendi puudusel kollakad ja laigulised, siis tema orased sama põua tingimustes olid ilusad rohelised ja täies kasvujõus.  

Autor: Diana Salf