SÖÖT: Võimalused silo toiteväärtuse paremaks muutmisel

Older Grupp OÜ jagab soovitusi, kuidas hoiustada silo ja millele pöörata tähelepanu silo konservantide valikul. Huvitavat lugemist!

Kõige olulisemaks teguriks haljasrohu, maisi ja teiste märjalt sileeritavate materjalide paigutamisel hoidlasse on õhu kiire eemaldamine.
Tegelikkuses on see võimalik pallisilo tegemisel va. mais. Tänapäeva pallisilo masinad pressivad rohu alates keskkohast tihedalt kokku, millele järgneb kiletamine. Kogenud tegijatel toimub see poole kuni ühe tunni jooksul. Täieliku hermeetilisuse tagab 6-kordne kilekate. Pallid asetatakse põllu serva püsti asendisse, mitte pikali, et vältida silomahla võimaliku eemaldumist.
Meil on vähetuntud tunnelisilo, mis on pallisilo edasiarendatud variant. Sileeritav materjal paigutatakse vorstisarnasesse kilekotti. Tunneli kile on väga tugev ja õhku läbilaskmatu. Kui pallisilo säilitamisel põllul on probleemiks kutsumata külalised: linnud ja närilised, tehes kilesse auke, likvideerivad sellega silopalli hermeetilisuse, siis tunnelsilo kile peab lindude torkele vastu, kuid närilistele mitte. Palli- ja tunnelisilo tegemisel kindlustuslisandeid tavaliselt ei kasutata.

Varasematel aegadel on levinud kaevendhoidlad, mis ehitati maa sisse kaevatud süvendisse või paigutati põhi maapinnaga tasa ja ümbritseti mullavalliga. Hilisemal ajal on ehitatud püstiste vaheseintega hoidlate plokid. Süvendisse või mullaga ümbritsetud seinte puhul peeti silmas ühtlasema temperatuuri säilitamist hoidlas. Betoonhoidlate ehitamisel on oluline jälgida selle põhja, külgede ja otsa liitekohtade sidusust. Sageli kasutatakse sileerimise käigus hoidla sisepindade isoleerimiseks kilet, harvem bituumenit.

Rohu närvutamisest: muljumine ei vähenda närvutamiseks kulunud aega

Rohu riknemine algab põllul. Niipea kui rohu niitmisel vabaneb taimemahl, asuvad tegevusse bakterid, pärmid ja seened.
Erinevate mikroorganismide paljunemise edasine kiirus sõltub sileeritava materjali kuivusest, toitainete sisaldusest (suhkur, proteiin), õhutemperatuurist, kuid peamiselt õhu eraldamise ja blokeerimise kiirusest haljasmassis. Seega suurimaks piiravaks teguriks mikroobide kasvuks ja arenguks on niiskuse  puudus taimses materjalis.
Tavaliselt sisaldab kasvav heintaim kasvatatuna sööda tarbeks 15 - 25 % kuivainet, mais 20% ringis, mis on sobiv keskkond heintaimi kahjustatavate mikroorganismide kasvuks. Maisi kahjustused algavad pärast öökülmi, mida soodustavad niisked ja vihmased ilmad.
Käesoleva aasta ilmad olid öökülma saanud maisi koristamiseks väga soodsad.
Eesmärk on tõsta rohu kuivainesisaldus 30%-ni, seda ka maisil, kuid maisi puhul toimub see ilma inimese vahelesegamiseta.

Rohu normaalseks käärimiseks peaks õhutemperatuur olema vähemalt 15 C. Loomulikult toimub käärimine ka madalamal temperatuuril. Kuid mõnekraadise plusstemperatuuri tingimustes võime silohoidla avamisel leida eest käärimata rohelise massi.
Mahaniidetud rohu närbumisaeg peab olema võimalikult lühike. Ligikaudu 2 tunni möödudes, kui on tegemist paksema kaarega, peab selle laiali puistama. Kui niitmisel jääb lai kaar (üle 80% niidulaiusest), peab selle vajadusel läbi segama ehk kaarutama. Rohu täieliku närbumiseni kulub hea ilma ja laia niidukaare korral umbes 5 tundi. Seejärel on võimalik hakata rohtu vaalutama.

Rohumassi närbumise kiirust määravad ka niidukõrgus ja kasutatud seemnesegud. Puhaskultuurid kuivavad kiiremini ja nedest on ka lihtsam silo teha, kuid kaasajal soovitame kindlasti kasutada liblikõieliste ja kõrreliste segusid, nende omavaheline vahekord oleneb juba paljudest erinevatest teguritest ja kasvataja soovidest. Külvates puhaskultuure saame paremini kontrollida rohu kvaliteeti. Sõltuvalt ilmastiku oludest võib närvutamisaeg pikeneda 2 - 3 korda. Muljumine ei vähenda närvutamiseks kulunud aega. Kui taime vart mehhaaniliselt mitte kahjustada (muljuda), siis jätkub kapillaarne vedeliku liikumine sisse ja väljapoole ning lehed kuivatavad vart/kõrt ja taim närbub kiiremini. Kokkuvõttes vars/kõrs kuivab enne lehtede kuivamist. Närvutamisaeg ei tohiks kesta üle 2 ööpäeva (1 öö), soovitav on tulla toime 1 päevaga.

Kui pallisilo tegemisel ei ole probleeme haljasrohu tihendamisega, siis suuremõõduliste hoidlate täitmisel eksitakse nõude vastu laotada rohi ühtlase õhukese kihina laiali, mis võimaldab selle efektiivse kinni tallamise. Kui veokist kallutatakse rohi ühte hunnikusse, võivad selle laiali ajamisel jääda paksemad kohad, kuhu võib jääda õhku. Eriti esineb tallamata kohti kogurkärudega tehtud silodes. Hoidla avamisel eristuvad sellised riknemistunnustega kohad tumedama pruunikama värvusega.

Millist kindlustuslisandit eelistada?

Kasutusel on bioloogilised, keemilised ja omavahel kombineeritud lisandid. Kindlustuslisandid ei asenda tehnoloogilisi võtteid, kuid aitavad kaasa  rohu käärimiskvaliteedile ja silo kvaliteedi säilimisele selle hoiustamisel. Mikrobioloogilised lisandid muudavad käärimisprotsessi efektiivsemaks, säilitades rohkem toitaineid ning suurendavad silo seeduvust ja loomade toodanguvõimet.

Nii keemilised kui ka bioloogilised lisandid vähendavad sileerimise käigus esinevaid võimalikke vigu.
Bioloogilised lisandid koosnevad erineva tüvega piimhappebakteritest, nad on keemiliste lisanditega võrreldes odavamad ja ohutumad inimesele ja koristustehnikale. Seega tootjale igati vastuvõetavamad. Bioloogiliste lisandite valikul on otstarbekas teada sileeritava haljasmassi kuivaine sisaldust (närvutamise aste), rohustu botaanilist koostist: kõrrelised ja nende segu liblikõielistega, mais, tervikkoristatud teravili, põlduba, vikk, silohernes.

Bioloogilised lisandid  on põhimõtteliselt kahesuguse koostisega. Ühed, mis sisaldavad ainult Lactobacillus plantarumit, teised kuhu on lisatud Lactobacillus buchneri.  Kuid nad ei ole oma toimelt võrdsed. Kui L.plantarum moodustab ühe glükoosi ühiku kohta 2 molekuli piimhapet, siis L.buchneri  ühe molekuli piimhapet ja teise äädikhapet. Sellest tulenevalt on esimesel juhul tegemist homofermentatiivsete, teisel juhul heterofermentatiivsete bakteritega. Valiku puhul eelistatakse ainult L.plantarum´it  sisaldavat lisandit, sest rohu käärimise efektiivsus on suurem kui L.buchneri  osaluse puhul.
Kui sileeritava rohu kuivainesisaldus on alla 30%, siis piimhappebakterid alandavad kiiresti rohu pH ning takistavad teiste , eeskätt võihappebakterite kasvu. Juhul, kui rohu  või maisi kuivainesisaldus ületab 35% on soovitav kasutada L. buchneri sisaldusega lisandit, sest kuivemad silod kalduvad sagedamini aeroobsele riknemisele ja võivad muutuda ebastabiilseteks.
L. buchneri hakkab toimima  2 kuu möödumisel sileerimise algusest, tõstab äädikhappe sisaldust, mis on konserveeriva omadusega, kuid võib olla silo terava lõhna ja halvema söömuse põhjustaja. Samal ajal pärmide kasv ja areng on äädikhappe ülekaalu korral piiratud.

Probleemid silo kvaliteediga võivad kaasneda näiteks laia tranšeehoidla puhul, kui silo lõikepinna paksus on alla 30 cm ööpäevas (soojenemine õhu juurdepääsu tõttu). Heterofermentatiivse koostisega lisandid takistavad silo isesoojenemist peamiselt pärmide kasvu ja arengut, pikendavad sellega silo aeroobset stabiilsust.
Silo avatud olek võib halveneda ka lauda juurde veetud puistes või täisratsioonilise segasööda koostamisel  ja söötmise ajal söödalaval.
Bioloogilise lisandi valik sõltub ka aastaajast. Suvisel ajal soodustab silo riknemist avatud olekus kõrgem temperatuur ja valik langeb kahetoimelise lisandi kasuks. Vastupidi talvel madalama temperatuuri tingimustes eelistatakse ainult L.plantarumi  sisaldusega lisandeid. Lisaks on leitud, et haljasrohu käärimise jooksul tekib aineid, mis pidurdavad silo riknemist. Liblikõieliste silo on osutunud stabiilsemaks võrreldes maisisiloga. Siiski ei ole teada nende ainete koosseisu. Kuid väljakutse on edastatud sordiaretajatele.

Orgaaniliste hapete baasil  koostatud keemilised konservandid Kofasil, AIV, SWBen on bioloogilistest kallimad, kuid sisaldavad pärmide, hallitusseente ja võihappebakterite kasvu ja arengut pidurdavaid aineid nagu bensoehape jt., kindlustavad välisõhuvabas keskkonnas piimhappelise ülekaaluga käärimise ning tagavad garanteeritud kvaliteediga silo igasugustes tingimustes.

Mis on kvaliteetne põhisööt?

o rohusööt - liblikõieliste-kõrreliste segu.
o riknemisvaba (hallitused, vale käärimise tulemusel moodustunud happed või -, äädik-propioonhape).
o KA sisaldus silos vähemalt 30%.
o neutraalkiu (NDF) sisaldus: hea 50-40%, väga hea 40-33%.
o Happekiud (ADF) sisaldus: hea 40-30%, väga hea 30-25%.
o Ligniini sisaldus: hea 7-6%, väga hea 6-4,5%.
o proteiinisisaldus rohusööda kuivaines: hea 15 - 17%, väga hea 18-22%.
o NFC (mittestruktuursed süsivesikud) sisaldus: hea 23-30%, väga hea 30-33%.
o tärklise + suhkruse sisaldus maisisilos vähemalt 30%.
o energiasisaldus rohusilos (metaboliseerub) 9 - 10 MJ/kg KA-s
o rohusilo seeduvus: hea 60 - 65%;
o maisil > 70% ;
o ammoniaagi sisaldus < 15% liblikõieliste segus;
o ammoniaagi sisaldus < 10% kõrreliste segus.
Happed silodes
o Piimhape 3 - 8% (rohusilos), maisil 3,7 - 4,2% ;
o äädikhape 1 - 3% ;
o võihape < 0,5% , samal ajal võivad ohustada juustutootjaid võihappe batsillide esinemine;
o propioonhape 0,2 - 0,3% ;
o etanool ~ 1% ;
o PH kokku 4,1 - 4,7%.


 

Galerii

Osale arutelus

  • Siim Older, Hindrek Older

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised