Autor: Meelika Sander-Sõrmus • 17. detsember 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Seadus täpsustab väetamise kohta käivaid sätteid, et oleks tagatud meie veekeskkonna parim kaitse. Seadus lahendab Euroopa Komisjoni rikkumismenetluse algatamise aluseks olnud probleemid, mis olid seotud nitraadidirektiivi ebapiisava ülevõtmise tõttu Eesti õigusesse. Seadus tõhustab põllumajanduse mõningaid veekaitsemeetmeid ja täpsustab sõnnikuhoidlatele kehtestatud nõudeid.

Seadus sätestab, et põhja- ja pinnavee kaitse nimel põllumajandusreostuse ennetamiseks ja piiramiseks kehtestab valitsus oma määrusega sõnniku, silomahla ning muude väetiste kasutamise ja hoidmise nõuded ning nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed.

Menetluse käigus toodi esile sõnnikuhoidlate rajamisega seotud probleemid. Seadus sätestab, et loomapidamishoonel, kus kasutatakse sügavallapanutehnoloogiat ja mis mahutab kaheksa kuu sõnnikukoguse, ei pea sõnnikuhoidlat olema.

Seaduse kohaselt on nüüd lubatud karjatamine mererannikul Keskkonnaameti nõusolekul ja tingimustel. Menetluse käigus tõstatati küsimus siseveekogude ääres karjatamise lubamise kohta, mille osas võtab keskkonnakomisjon seisukoha peale asjakohase uuringu valmimist. 

Seaduses asendati mineraalsete lämmastikväetiste ja vedelsõnniku laotamiskeelu tähtaeg 15. oktoober kuni 12. märts tähtajaga 1. november kuni 20. märts. Samas jäetakse Keskkonnaametile õigus ja võimalus hinnata ilmastikutingimusi ning vajaduse korral teha otsus väetamistööde lõpetamiseks 15. oktoobril. See vähendab administratiivset koormust ja võimaldab põllumeestel korraldada oma tööd paindlikumalt . Antud lõigus toodu jõustub 1. jaanuaril 2023.