Autor: Margus Ameerikas • 29. jaanuar 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Viljelusvõistlus on üks taoline unikaalne teadmiste vahetamise ehk siirde vorm, kus parimate saakide ja tulukuse nimel omavahel võisteldakse, kuid palju olulisem on sealjuures koos heade partneritega uute kogemuste saamine, juhendamine, analüüsimine ja teadmiste teistele edastamine. 

Eestis on Viljelusvõistlus toimunud juba 11 korda. Algusaastatel oli osalejaid kümnekonna ringis, kuid viimasel aastal oli julgeid katsetajaid juba 40. Nendel põldudel prooviti oma parimaid teadmisi ja oskusi ning neid võib kindlalt tootmiskatseteks nimetada. Algselt ongi otstarbekas uusi võtteid ja tooteid proovida väiksematel pindadel ehk võistluspõldudel ning positiivsete tulemuste ja kogemuste korral neid võtteid järgmistel aastatel ka ülejäänud põldudel rakendada. Nende aastate jooksul on viljelusvõistlusel osalenud 82 tublit taimekasvatajat. Sealjuures on olnud põllud kõikidest Eesti maakondadest ning üllatuseks on nii mõnedki rekordsaagid saadud just taolistest kohtadest, mida ei loeta just kõige paremateks taimekasvatuse piirkondadeks. Näiteks Erki Oidermaa suviteraviljade rekordsaagid Põlvamaalt - suvioder 8,1 ja kaer 7,2 t/ha või suvirapsi rekordsaak 3,7 t/ha Kaido Kirsti põllult Saaremaalt jne. See omakorda näitab, et kui palju lisaks mullastikutingimustele loevad meeste omad oskused head ja tulukat saaki kasvatada.

Soomes on teraviljade saagikuse võistlus ehk "Satokisa" toimunud juba alates 1995. aastast. Sealt saime ka Eestis viljelusvõistluse korraldamise algidee. Viimastel aastatel on Soomes viljade saakide võistlus toimunud üle aasta: ühel aastal silovõistlus, teisel aastal teraviljade võistlus. Hinnatakse seal erinevate kultuuride kõrgeimat saagikust ning analoogiliselt meie võistlusele lisaks ka parimat hektaritulukust. Kuna osaleda on saanud kõik kombainitavad kultuurid, siis sõltuvalt aastatest on näiteks tulnud tulukuse võitjaks ka taolised kultuurid nagu köömen ja mahekaer. Erinevus meie võistlusest on veel niipalju, et Soomes on minimaalne põllu suurus 1 hektar, meil vähemalt 5 hektarit. 

Lätis hinnatakse parimaid taimekasvatajaid konkursil "Zelta lauks" ehk kuldne põld. Nemad on võistlust pidanud juba 6 aastat ning said eeskuju meie võistluselt ning kohandasid veidi reegleid vastavalt oma eripäradele. Viimastel aastatel on võisteldud kolme kultuuriga: talinisu, taliraps ja põlduba. Nendel on hindajaks erinevate erialade esindajatest koosnev komisjon, kes sõidab suve jooksul läbi kõik võistluspõllud ja kuulutab sügisesel lõpuks välja võitjad, seega midagi sellist nagu meil MES-i poolt parima taimekasvataja väljaselgitamine. Hinnatakse sealjuures lisaks saagile ja tulukusele ka üldist majandamise oskust, heakorda jne.

Rootsis toimus huvitav rahvusvaheline saakide võistlus nimetusega "Vetemästaren" (nisu meister) 2014. aasta talinisu saagi peale. Kui teistes maades on viljelusvõistlused suurtel pindadel tootmispõldudel, siis Rootsi võistlus toimus küll tootmispõllul, kuid paarikümne ruutmeetristel 4 kordusega katselappidel. Eripäraks oli veel see, et rahvusvahelised võistkonnad võisid oma katselappidel teha kõike mida soovisid või oskasid ning ei pidanud arvestama tulukusega ega keskkonna või muude regulatsioonide ja piirangutega. Eesmärgiks oli saada saagikus, mis on võimalikult potentsiaalse saagikuse lähedane. Nisu võistluse võitis Soome meeskond saagiga 15,2 t/ha. Sellel aastal toimub analoogiline võistlus talirapsidega.

Taanis toimub rahvusvaheline viljelustehnoloogiate võrdlus Dyngbys läbi kolme aasta kestva projekti. Kahe aasta tulemused on juba käes, üks aasta on veel ees. Võrreldakse naabermaade Saksamaa, Rootsi, Inglismaa ja Prantsusmaa tüüpilisi viljelustehnoloogiaid Taanis tehtavaga. Probleem on Taanis selles, et alates 1995. aastast kehtib seal väetiste kasutamisel kvoodisüsteem. See tähendab seda, et väetist saab iga põllumees osta järgmise aasta saagi tarbeks sõltuvalt sellest, milline oli tema põldude eelmiste aastate saagitase ning seda veel teatud defitsiidiga agronoomiliselt vajalikule kogustele. See on viinud selleni, et teraviljade saagikus on viimase kahekümne aasta jooksul stagneerunud ehk jäänud 1995 aasta tasemele, mis on 7 kuni 8 t/ha vahele ning saagi proteiinisisaldused on aasta aastalt pidevalt vähenenud. Kui veel 1988. aastal oli nisude keskmine proteiinisisaldus Taanis 12%, siis tänaseks vaid 9%. See on tõsine probleem heade küpsetamisomadustega nisusaagi saamiseks. Antud katsete eesmärgiks ongi eelkõige taimekasvatuse efektiivsuse suurendamine, et saagikus hakkaks uuesti tõusma ning saagi kvaliteet paranema, samal ajal kõiki keskkonna nõudeid endiselt järgides.

Inglismaal on peetud viimase kolme aasta jooksul viljelusvõistlust nimetusega Yield Enhancement Network ehk lühendina YEN, mis tähendab saagikuse suurendamise võrgustikku. Kui Inglismaal püstitati mõni aasta tagasi ambitsioonikas projekt, et saavutada 20 aasta pärast nisu terasaagikuseks 20 t/ha, siis antud võistlus näitab just seda seisu, mida praeguste teadmiste ja võimaluste juures põllul on võimalik saada. Eesmärgiks on ka nendel võistlusel kõrgeim saagikus kuid erinevalt teistest maadest hinnatakse ka seda, et kuivõrd lähedane on tegelik saak potentsiaalsele saagile. Näiteks 2014. aastal sai parima tulemuse Tim Lamyman saagiga 14,5 t/ha, mis oli 76% potentsiaalsest saagist 19 t/ha. Eelmisel 2015.aastal sai aga Rodney Smith saagiks 16,5 t/ha, mis on ka uueks tootmispõldude Guinnessi rekordiks.

Kõikide viljelusvõistluste peamiseks eesmärgiks on taimekasvatuse efektiivsuse suurendamine ja tulukuse parandamine. Et saada näiteks sama lämmastikväetise koguse kohta võimalikult suurem saagikuse juurdekasv. Arvestades samas kõiki keskkonnatingimusi ning säilitades ja parandades põllumuldade viljakust. Loodetavasti saab teoks ka plaanitav Üle-Euroopaline nisuvõistlus.