Autor: Meelika Sander-Sõrmus • 1. veebruar 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Seminari peaesinejaks oli Belgia ekspert Annelies De Spiegeleer, kes on lõpetanud Genti Ülikoolis veterinaararsti eriala ja töötab juba mitmeid aastaid DeLavalis vasikatoodete spetsialistina ning teenindab kõiki riike, kus DeLaval on esindatud.

Kinnislehma ratsioon – vasika tervis ja areng

Halb piimanduse hetkeseis on pannud farmerid olukorda, kus püütakse kokku hoida nii sööda kui tarvikute pealt. Kindlasti aga ei tohiks koonerdada kinnislehmade heaolult, sest vasika elujõud ja tervis sõltub otseselt sellest, kas tema ema on saanud piisavalt sobivat sööta, vitamiine-mineraale ja kas tema ase on olnud soe, pehme ja puhas ning loom on ennast mugavalt tundnud.

Annelies de Spiegeleer soovitab kinnislehmade pidamise jagada kahte etappi:

1. Kinnisperioodi algus: kuni 3 nädalani enne poegimist;2. Kinnisperioodi lõpp: 3 nädalat poegimiseni.

Kuni kolm nädalat enne poegimist tuleks võimaldada kinnislehmadele täiendavat söötmist poegimisboksis. Sööt võiks olla madala energiaratsiooniga, peamiselt koresööt, näiteks maisisilo. „Kui ratsioon on liiga energiamahukas, siis on tulemuseks rasvunud lehm, mille tagajärjeks võib olla ketoos, rasvunud maks, libediku paigaltnihkumine ja raske poegimine,“ rääkis Spiegeleer ja lisas, et 3 nädalat enne poegimist tasuks suurendada teravilja osa 0,5% looma kehamassist.

Vitamiinide, mineraalide ja mikroelementide osas oli lektori soovituseks anda E-vitamiini, vaske ja seleeni, et vältida mastiiti. „Vastsündinud vasika mikroelementide kogus sõltub ema söötmisest. Olulised ained saab vasikas kätte platsenta kaudu või siis ternespiimast,“ ütles Spiegeleer.

Poegimiseks tahab lehm turvalist keskkonda

Tunnused, et lehm hakkab poegima on see, kui ta eraldub karjast, tema isu väheneb ja jääb mulje, et loomal on ebamugav ning ta on rahutu. Spiegeleer soovitas viia lehm poegimisasemele kõige varem 1 päev enne loodetavat kuupäeva aga kindlasti enne, kui sünnitus algab, et loom jõuaks harjuda.

„Pärast vasika sündi tuleb kindlasti jälgida, et loom ei oleks tõmbetuules ega saaks külma, ta tuleb soojakao vältimiseks kuivatada. Kuni kolmenädalased vasikad vajavad sooja ruumi, kus ideaalne temperatuur oleks +15 kuni +20 kraadi, hiljem ei tohiks temperatuur olla alla +10 kraadi. Peale sündi jälgi kindlasti hügieeninõudeid, vasika naba tuleks puhastada 7% joodilahusega ja vasikas tuleb ära kaaluda. Kui on olnud raske sünnitus, siis tuleb jälgida looma seisundit ja kehatemperatuuri iga 2 tunni tagant,“ jagas soovitusi Spiegeleer.

Ternespiim annab immuunsuse

Annelies de Spiegeleeri sõnul tuleb anda vasikale 2 tunni jooksul peale sündi 4 liitrit või 10% kehamassist ternespiima. Kui ei jõua nii kiirelt, siis vähemalt 24 tunni jooksul. See on parim toit, sest sisaldab palju proteiini ja rasva ning antikehasid, mis kaitsevad vasikat haiguste vastu. Peale esimese ternese jootmist viiakse vasikas individuaalboksi ja peetakse teda seal vähemalt nädal aega.

Samuti on oluline lisaks piimale anda ka vett kohe algusest peale.

„Vasikal ei ole kaasasündinud immuunsust, seega saab ta vajalikud antikehad ternesest. Kui aga viivitada piima andmisega, siis juba mõne tunni jooksul väheneb antikehade hulk poole võrra,“ ütles Annelies de Spiegeleer ja pani loomapidajatele südamele, et vasikas vajab kõrgekvaliteetset ternespiima, lehm tuleb selleks lüpsta nii kiiresti, kui võimalik, 1-2 tunni möödumisel peale poegimist. „Andke kindlasti sooja ternest ehk siis jahedal ajal tuleb seda soojendada. Ternespiima ei tohiks jätta lahtiselt seisma. Ülejäänud ternespiim tasuks sügavkülmutada. Kui seda sulatad, siis tee seda veevannis, kus vee temperatuur võiks olla kuni 40 kraadi. Kui temperatuur on liiga kõrge, siis antikehad hävivad. Kindlasti ei soovita ma kasutada mikrolaineahju sulatamiseks.“

Kuidas ternespiima kvaliteeti määrata ja milliseid (ternes)piimaasendajaid ning vasikatooteid DeLaval pakub, saad lugeda lisatud failist.

Terve vasikas kahekordistab pooleteise kuuga oma sünnikaalu

Seminaripäeva teises pooles oli põhiteemaks vasika diarröa ehk kõhulahtisus, mis on vasikate suurim tervisehäire ja põhjustab märkimisväärseid otseseid ja kaudseid majanduslikke kahjusid. „Diarröa on vasikate suremuse põhjustaja nr. 1. Kui see haigus looma tabab, siis on suur tõenäosus, et ta jääbki probleemseks loomaks,“ ütles Spiegeleer. „Viirusliku kõhulahtisuse tekitajateks võivad olla kas E. coli bakterid, rotaviirus, coronaviirus ning Cryptospiridia ja Salmonella liigid. Muud faktorid, nagu madala kvaliteediga või liiga vähene kogus ternest, ebasanitaarsed tingimused, stress ja külm võivad samuti olla vasikate kõhulahtisuse põhjuseks.“

Targem on tegeleda muidugi haiguse ennetusega. Selleks tuleks vasika ase hoida puhas, hoida vasikaid eraldi alguses kuni nädal üksi ja hiljem kahe-kolmekesi boksides. Vasikagruppides tuleks vältida liiga suurt vanusevahet. Loomade jooginõud peavad olema puhtad. „Jooginõude pesemiseks kasuta pesuvahendit ja sooja vett. Harja tugevalt. Aeg-ajalt tuleks nõusid desinfitseerida kas kloorilahusega või siis hoida ämbreid päikese käes, sest ultraviolettkiirgus tapab baktereid,“ andis Spiegeleer nõu.

Kui loom on aga kõhulahtisusse haigestunud on oluline eraldada ta teistest loomadest ja alustada raviga, sest muidu võib tekkida veetustamine s.t et loom kaotab lühikese ajaga eluohtliku koguse vedelikku. Näitena tõi lektor, et 35 kilone vasikas võib diarröa korral väljutada 24 tunni jooksul 7,5 kilo rooja. Jälgima peab, et loomal oleks olemas joomisrefleks.

„Oluline on vedeliku ja elektrolüütide kao asendamine, alles seejärel tuleb ravimine. Olulisimad ained vasika turgutamisel on soolad (Na, K, Cl), aluselised ained ja glükoos või dekstroos. Põletiku rahustamiseks võib anda loomale kliisid või linaseemneid,“ soovitas  Spiegeleer.

Vasikate võõrutamisel soovitas lektor jälgida looma kehamassi, turjakõrgust ja päevast juurdekasvu. „Anna sööta arvestusega üle 750 g juurdekasvu päevas, võõrutusjärgne ratsioon peab olema tasakaalustatud. Kontrollida tasub kindlasti koresööda kvaliteeti ja ära ei tohi unustada mineraale,“ ütles ta.