Autor: Einar Vallbaum • 1. veebruar 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Vaatamata sellele, et riik kannab alati üritustega seoses tohutuid kulusid, eeldatakse, et kui mitte üritusega kaasnevalt, siis pikas perspektiivis toob tuntus ja maine kulutatud summad mitmekordselt tagasi. Kasvab turism, hoogustub äritegevus, saavutatakse kokkuleppeid ning meelitatakse välisinvestoreid riiki investeerima, mis peaks andma korraliku panuse majandusarengusse.

Rahvusvahelistel suurmessidel osalemisel on sama eesmärk: pälvida tähelepanu, tõsta riigi külastajanumbreid ning saavutada kokkuleppeid äritegevuse hoogustamiseks ja rahvusvaheliseks koostööks. Vahe on selles, et omavahel võistlevad kümned riigid ja sajad linnad või piirkonnad. Mis omakorda tähendab seda, et tähelepanu saavutamine on tõsine väljakutse.

Seda väljakutset aga Eesti 18.-22. jaanuaril toimunud maailma suurimal toidu- ja põllumajandusmessil Rahvusvaheline Roheline Nädal, rohkem tuntud Grüne Wochena, realiseerida ei suutnud. Üksik stendikene numbri all 103 ja paar taburetti on kõike muud kui silma- ja väljapaistev. Paluks mitte artikli pisut intrigeerivat pealkirja valesti tõlgendada: tabureti peal saab, ja enamasi kirjutataksegi, suurepärast ja silmapaistvat luulet, millele teadmine loomeraskustest annab omamoodi poeetilise võlugi. Ent luulel ja kirjandusel on sootuks teine elu ja oma levitamiskanalid, tähelepanu pälvib sisu, mitte niivõrd vorm. Messil osalemine on aga vastupidine - sisu üle valitseb vorm ning siin ei saa viidata moesuunale, et minimalism on moes. Loomulikult ei eelda väljapanek ka kroonlühtreid ja tohutuid kulutusi interjöörile ja pinna suurusele, ent see on koht, kus Eesti peaks oma innovaatilisust rakendama ja midagi originaalset tegema, et osalevad ettevõtjad oma toodetega oleksid toetatud turundusalase know how´ga ja väljapaistva esindatusega.

Viimasel maaelukomisjoni istungil väitis ka Ivari Padar nimetatud messist ülevaadet andes, et Eesti ettevõtjatel ei ole erilist huvi osaleda Grüne Woche messil, „sest tegemist on eelkõige rahvuskultuuri ja maad tervikuna tutvustava üritusega“. Maad tervikuna tutvustav 30 ruutmeetrine klantšpiltidega stendipind pole aga see, mis ettevõtjaid paneks kulutusi tegema ja osalema, sest kasutegur on niivõrd tihedas konkurentsis ja nõrga või ebaoriginaalse turunduse korral üsna nullilähedane. Eesti tooted kuuluvad kahtlemata maailma paremikku, millel on suur ekspordipotentsiaal, ent meil puudub ühtne tegevuskava, millega maailmale teada anda, et Eesti toode on kvaliteedimärk.

Mõned aastad tagasi hakkas põllumajandusministeerium Ester Tuiksoo eestvedamisel välja töötama Eesti Toidu brändi, kuhu kaasati nii semiootikuid, toiduekperte, filosoofe kui imagolooge. Brändi väljatöötamise turundus oli võimas, sisu aga kadus samasse kohta kuhu Welcome to Estoniagi ning nüüdseks töötatakse tasapisi ja kabinetivarjus välja uut identiteeti, mis peaks realiseeruma Eesti toidu arengukavas 2015-2020.

Ei ole kahtlustki, et toidu roll on maailmas üha kasvanud ning gurmaanide hulk suureneb iga aastaga. Järjest enam on saanud turismipiirkonna valikul kriteerkiumiks hea ja omanäoline toit. Eesti ettevõtjad on leidlikud ning on suuteline pakkuma rahvustoidu kaasajastamisest kuni marjaketšupini välja suurepäraseid maitseelamusi. Sisust üksi jääb aga väheks ja iga tootja üksiküritusest ning turundusest samuti. Ettevõtjad on omalt poolt andnud kõik andmaks võimaluse Eesti toidu esiletõstmiseks, riigi asi on teha turundust, tagada Eesti märgi tuntus ja kasutatavus ning anda oma panus ekspordi suurendamisesse, millest suuresti sõltub ka kogu riigi ja kodanike käekäik. Jääb üle vaid loota, et nimetatud Eesti Toidu strateegiadokumnedis sätestatut saab tulemustena peagi ka näha, mitte ainult arengukavast lugeda.