Kuidas on seotud agrotehnika ja saagi kvaliteet?

Kuidas on seotud agrotehnika ja saagi kvaliteet?
Kuidas on seotud agrotehnika ja saagi kvaliteet?

Oma põldudelt soovime ju kõik kõrgeid saake saada, et ikka enam tulu teenida. Kas aga väga kõrge saak on alati ka soovitud kvaliteediga, see on küsimus?

Tihti võib juhtuda nii, et madalam saak on mõne näitaja suhtes kvaliteetsem kui väga kõrge saak. Näiteks võrdse agrotehnika ja väetustaseme juures on väiksem nisusaak üldjuhul kõrgema proteiinisisaldusega.

Kvaliteedinõuded kehtestab tööstus. Kvaliteedi nõuded ostetavale määrab ära töötlev tööstus, sõltuvalt sellest, et mida neil just vaja. Kas kõrget proteiinisisaldust, õlisisaldust või midagi muud. Kui aga makstakse kvaliteedi alusel ja hinnavahe on kuni 30 eurot tonn või enam, siis tasub agrotehniliste võtetega teha nii mõndagi, et seda kõrgemat hinda saada.

Nisude peamine kvaliteedinäitaja, proteiinisisaldus, on tüüpiliste kasvutingimustega aastatel olnud Eestis suhteliselt hea. Kuid taolisel taimede kasvuks eriti soodsal aastal, nagu oli eelmisel hooajal, tekkis kvalitediga probleeme. Väga kõrgete kogusaakide juures jäid proteiinisisaldused madalaks, osadel juhtudel isegi alla 10%, mida enam toiduviljaks ei kasutata. Üle 14% proteiiniga ehk kõrgemat toidunisu kvaliteeti oli vaid 5% nisudest. Keskmiseks kujunes 11,8 % ning suurim osa Eestis kasvanud nisudest oli 4. toidunisu kategooria ehk proteiinisisaldus 11-12% vahemikus. Baltic Agro poolt 2015. aasta saagist ostetud nisudest läks toiduviljaks 230 tuhat tonni ja 102 tuhat tonni jäi erinevate kvaliteedi probleemide tõttu söödaviljaks.

Miks aga jäid proteiinisisaldused madalaks, kuigi aasta oli teraviljade kasvuks eriti soodus ja saagid olid head?
Selgitus sellele on väga lihtne. Hektarile kasutatud lämmastiku annus lihtsalt jaotus ehk "lahjenes" ära suurema saagi koguse peale. Proteiini kogusaak hektari kohta oli kindlasti kõigil väga hea, madalaks jäi vaid selle sisalduse protsent. Kuna kasvutingimused fotosünteesiks ja selle kaudu tärklise kogumiseks teradesse olid väga soodsad, siis suurem tärklise kogus ja sisaldus vähendas automaatselt proteiiniprotsenti.
Proteiin on saagis olev lämmastik ja seda ei saa teradesse tekkida millestki muust kui väetisest, eelviljast või huumusest s.t., et seda ei teki fotosünteesiga juurde, seda saame vaid ise juurde anda.

Lämmastiku norm on määrav. Eelmise aasta kasvutingimused olid teraviljadele ideaalilähedased: ühtlasete ajavahemike tagant piisavalt sademeid, parajalt kasvuks ning arenguks jahedat temperatuuri juunis, juulis jne.
Eelmise aasta viljelusvõistluse tulemusi analüüsides said kinnitust paljud agronoomilised põhitõed. See, kes kasutas kõrgeimaid lämmastiku norme (Sootaga 260 kg/ha), sellel olid saagis ka kõrgeimad proteiinisisaldused (13,8%). Madalaima lämmastiku normi kasutaja (Viraito) saagis oli ka proteiin madalaim - 9,3%. Viraito kasutas lägapõhist väetamist: külvieelselt kesale 30 t/ha ja kevadel orasele pealtväetisena veel 30 t/ha. Mineraalväetisest kevadel vaid ammooniumnitraati 120 kg/ha. Kokku ei olnud see lämmastik aga piisav, et tagada toidunisu kvaliteediga saaki. Samas söödanisuna saadi aga suhteliselt hea tulemus 8,1 t/ha.

Parimad nisusaagid saadi üle kümne tonni hektarilt Voore Farmis ja Sadala Agros. Sealsete nisude proteiin oli aga suhteliselt hea, 12-13% vahel. Miks siis nendel rekordiliselt kõrgete saakide juures ei jäänud kvaliteet madalaks? Lihtne vastus on see, et nad toitsid taimi vastavalt saagi kujunemisele pidevalt iga paari nädala tagant, 5-7 korda erinevate tahkete ja vedelate väetiste segudega. See oli teadlik proteiini sisaldust tagav väetamine.
Kevadine jaotatud pealtväetamine vastavalt kasvutingimuste muutumisele tagab kõige efektiivsema lämmastiku kasutamise, loodussõbralikkuse ja garanteerib saagi kõrge kvaliteedi. Kindlalt peaks eelnevalt planeerima vähemalt 2 pealtväetamise korda ning edasine toimuks vastavalt ilmastikuoludele. Kui on taimede kasvuks väga soodus kevad-suvi, siis tuleb iga 2-3 nädala järgselt taimi täiendavalt toita. Kevadel võrsumise ja kõrsumise faasis tahkete NS väetistega, kombineerides ka vedelväetiseid ning kõrsumise järgselt vaid vedelväetistega. Viimana pritsimine tehakse piimküpsuse faasis kastmiskarbamiidi vesilahusega. Kui aga ebasoodsad kasvutingimused (põud, kuumus jne.) ei luba kõrgeid saake, siis tuleb jääda tagasihoidlikumate annuste ja kordade juurde.

Rapsi peamiseks kvaliteedinäitajaks on õlisisaldus, mille alusel makstakse ka lisatasu. Baasiliseks õlisisalduseks loetakse 40%, kuid väga heal juhul on see ka üle 50%. Näiteks viljelusvõistlusel väga hea saagiga 5,02 t/ha oli Kõljala POÜ saagikuse poolest 16 põllu hulgas 15. Samas õlisisaldus oli seal aga kõige kõrgeim 50,5%, mis andis õlisaagiks 2,54 t/ha. See tulemus oli kõrgem kui Männiku Piima õlisaak 2,50 t/ha, kuigi terasaak 5,73t/ha oli tulemuselt viies. Viljelusvõistlust õlisaagi alusel järjestades oleks Kõljala tõusnud praeguselt 15. kohalt üheksandaks ja Männiku Piim oleks langenud 5. kohalt kümnendaks.

Kuna õlisisaldus võib saagis väga palju erineda, siis tähendab see seda, et ka rapsikasvatuses on võimalik väljendada saagikust terasaagi asemel õlisaagina hektari kohta. Nii nagu väljendavad saagikust suhkrupeedi kasvatajad - suhkrut hektri kohta, mitte peedi kogust hektarile.
Teine rapsi kvaliteedi oluline näitaja on proteiinisisaldus. Viljelusvõistluse saagi analüüsil ilmnes väga hästi seos õli ja proteiini vahel. Kinnitust sai teadmine, et korraga ei saa mõlemad näitajad ühel ja samal ajal olla väga kõrged, tervik on ikkagi vaid 100%.

Kui proteiin on kõrge, siis jääb õli madalamaks ja vastupidi. Näiteks kõrgeim õlisisaldus (50,5%) oli Kõljalal ning samas seal madalaim proteiin (14,9%). Madalaim õlisisaldus (43,6%) oli Männiku Piimas ning seal ka kõrgeim proteiin (19,2%). Kõrge proteiini annab suur lämmastiku norm. Seda kinnitas ka Soone Farmi tehnoloogia, kus kasutati teistest enam lämmastikku 240 kg/ha ning protein oli 18,3%.
Proteiinisisaldus on siin väljendatud 7% niiskuse juures olevas terasaagis sisalduv proteiin. Scanola tehases väljendatav proteiin on tunduvalt suuremate numbritega, kuna seal väljendatakse absoluutkuivas õlivabas materjalis sisalduvat proteiini.

Rapsi tulukaks kasvatamisels peab väetama taoliselt, et tagada just kõrge õlisisaldus. Mitte liialdada N väetisega, samal ajal kasutada piisavalt väävlit ja kaaliumit. Rapsil oli viljelusvõistluse põldudelt näha, et 5-6 t/ha saakide saamiseks oli piisav ligikaudu 200 kg/ha N-i. Kõrgemad N annused suurendasid proteiini sisaldust ja õlisisaldus jäi madalamaks. Kaaliumit vajab raps oma kasvuks ligikaudu 80% lämmastiku kogusest. Sellest terasaagiga eemaldatakse põllult aga vaid 10-20%. Ülejäänu jääb juure ja põhujäänuste mineraliseerumise järgselt järelkultuurile. Väävel on vajalik 16 kg ühe terasaagi tonni kohta ning selle piisaval olemasolul saadakse parem lämmastiku efektiivsus ja kõrgem õlisisaldus.
Tasakaalustatud taimede toitmine õigel ajal ja õiges kohas tagab kõrge ja kvaliteetse saagi.

Viljelusvõistlus 2015 talirapside tera- ja õlisaagid ja saagi kvaliteet:

Tabel. 1
Tabel. 1

Margus Ameerikas
arendusdirektor
Baltic Agro AS

 

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Oilseeds Tehnika otsib HOOLDETEHNIKUT

Oilseeds Tehnika OÜ

28. detsember 2017

Uudised