Diagnoosimata ainevahetushaigused lähevad piimatootjale palju maksma

Diagnoosimata ainevahetushaigused lähevad piimatoo
Diagnoosimata ainevahetushaigused lähevad piimatootjale palju maksma

Kui piimahinnad on kõrged, siis keskenduvad farmerid toodangu maksimeerimisele ning ei pane teinekord tähelegi probleeme, mis tekitavad neile rahalist kulu. Kui piimahinnad on madalad, siis näitavad farmerid rahakao vastu üles märksa suuremat huvi. Täpselt nii on ka lood diagnoosimata ainevahetushaigustega.

Oleme kõik teadlikud surnud lehmade ja mitmesuguste haiguste raviga seotud kulunumbritest. Aga diagnoosimata juhud? Kas see on probleem, mille hindamine ja kõrvaldamine tasub end ära? Vastus on jah, kindlasti.

Haigused jagatakse tavapäraselt kliinilisteks ja subkliinilisteks. Kliiniliste haiguste sümptomid avalduvad selgelt ja neid on võimalik mitmesuguste proovide, nt vereanalüüsiga määrata. Seevastu subkliiniliste haiguste sümptomid ei avaldu selgelt ja neid on võimalik diagnoosida üksnes diagnostiliste testidega. Kuna iga lehma ei kontrollita iga haiguse suhtes, siis jäävad subkliinilised haigused sageli diagnoosimata.

Ainevahetushaigused hüpokaltseemia (poegimishalvatus) ja ketoos on kaks kõige olulisemat haigust, millele peab varases laktatsioonis lehmade puhul tähelepanu pöörama. Mõlemad on n-ö jäämäetipu-haigused. See tähendab, et kliiniline pilt tuvastab vaid jäämäe pealmise osa (1–10% kõigist poegivatest piimalehmadest kummagi haiguse kohta). Samas näitavad eri uuringute tulemused, et mõlemat haigust võivad põdeda subkliiniliselt keskmiselt 40% tänapäeva piimalehmadest. Nii suure erinevuse tõttu kaotab tähtsuse kliiniliste ja subkliiniliste ainevahetushaiguste eristamine. Oluline on diagnoosimata juhtude suur hulk.

Kas diagnoosimata ainevahetushaigused lähevad piimatootjale tõesti midagi maksma? Aastate jooksul on arvestatud välja mitmesugused kulud, mis kaasnevad äsja lüpsma tulnud lehmade kliiniliste ainevahetushaigustega. On selge, et osa kliiniliste haiguste kuludest on seotud loomade raviga ja ravile allumatute lehmade väljalangevusega karjast. Sageli aga unustatakse kulude teine pool: haiguse mõju kogu laktatsiooniperioodi piimatoodangule, viljakuse vähenemine ning lisandunud sööda- ja püsikulud. Siinkohal ei ole kliinilisel ja subkliinilisel haigusel enam suurt vahet ning just kulude teine pool moodustabki diagnoosimata juhtudest tingitud kahjumi.

Vaatame näitena ketoosijuhtu. Cornelli ülikooli uuring tegi kindlaks, et kliinilise ketoosiga kaasuvad kulud on 151 USA dollarit. Kui võtta aluseks kliinilise ketoosi keskmine esinemissagedus (5%), siis läheb see piimatootjale maksma ligikaudu 7,55 dollarit poegiva lehma kohta. Guelphi ülikooli teadlased tegid aga kindlaks, et subkliilinise ketoosi kulu on 78 USA dollarit juhtumi kohta. Kuna subkliinilise ketoosi keskmine esinemissagedus on ligi 40%, siis läheb see maksma keskmiselt 31,20 dollarit poegiva lehma kohta. Seega läheb subkliiniline (diagnoosimata) ketoos USA piimandusele maksma neli korda enam kui kliiniliselt diagnoositud haigus. Hüpokaltseemia puhul kehtib sama muster.

Praeguseks on teada, et ketoos ja hüpokaltseemia on seotud ka muude ainevahetushäiretega, mis suurendavad varjatud kulusid veelgi. Hüpokaltseemiat seostatakse nõrgenenud immuunsüsteemiga, samuti suurendab see ohtu haigestuda mastiiti ja metriiti. Subkliinilist ketoosi on seostatud esimesel katsel viljastumise 40% vähenemisega, uuslüpsiperioodi pikenemisega 16–22 päeva võrra, endometriidi määra kahekordistumise ja immuunsüsteemi nõrgenemisega.

Nendest tulenevat majanduslikku mõju on raske määrata. Arvestades tänapäeva piimandust, on tõenäoline, et diagnoosimata hüpokaltseemia ja ketoos lähevad piimatootjale maksma vähemalt 50 USA dollarit poegiva lehma kohta. Tegelikkuses on see number ilmselt kaks kuni neli korda suurem. Vaatame asjale teise pilguga. Kui võtta arvesse tänapäeva piimandust, siis kuidas teile meeldiks lisada netosissetulekule vähemalt 40–50 USA dollarit iga piimalehma laktatsiooni kohta? Kui saate subkliinilised ainevahetushaigused kontrolli alla, siis on see võimalik.

Mida teha?

Esiteks tuleb teha kindlaks, mis on teie piimakarja ainevahetushaiguste esinemissagedus. Hüpokaltseemiat on lihtne määrata, kui mõõta vahetult pärast poegimist vere kaltsiumisisaldust. Juhuslikud vereproovid võimaldavad teie veterinaaril olukorda hinnata. Kui te kasutate katioonide-anioonide tasakaalustamise programmi, siis on abi pH määramisest.

Ketoosiga on lood keerulisemad. Selle haiguse puhul on olulised nii esinemus kui ka kestus. Kõige sagedamini esineb haigust esimesel ja teisel nädalal pärast poegimist. Kui lehmad söövad rohkem ja tasakaalustavad negatiivse energiabilansi, siis ketoonide hulk veres väheneb. See leiab enamasti aset laktatsiooni teise ja neljanda nädala vahel, kuid võib kesta ka kauem. Lehmadel, kes kannatavad ketoosi all kauem, esineb rohkem viljakusprobleeme.

Ketoosi määramine vereanalüüsi alusel jääb peamiselt sellega seotud kulude taha. Teised võimalikud piima- või uriiniproovid ei ole piisavalt tundlikud ega täpsed, et neid sõeluuringus kasutada. Beetahüdroksübutüürhappe (BHBA) sisalduse mõõtmine veres inimeste diabeedi/ketoonide mõõtmiseks kasutatavate mõõteseadme ja testribadega on suhteliselt uus, kuid väga tundlik ja täpne meetod, mis sobib kasutamiseks ka lehmadel. Veterinaar saab võtta poeginud lehmadelt kiiresti esindusliku hulga proove ja tulemused on kohe teada. Varases laktatsioonis lehmade ketoosi kestuse määramine on mõnevõrra keerulisem ja kulukam, kuid siiski teostatav.

Esindusliku proovide hulga analüüsimine hüpokaltseemia või ketoosi suhtes maksab vaid paarsada dollarit ning annab teile karja seisukorrast ülevaate. Teine võimalus on lähtuda suure hulga uuringute tulemustest ja nende põhjal eeldada, et mõlemat subkliinilist haigust esineb teie karjas suurel määral. Sellisel juhul on majanduslikult kasu mistahes karjakasvatusmeetodist, mis parandab lehmade vere kaltsiumisisaldust poegimise ajal ning varases laktatsioonis lehmade üldist energiabilanssi ja veresuhkrusisaldust.

Poegimisaegne haiguste kompleks

Poegimisaegne haiguste kompleks hõlmab mitmesuguseid poegimisaegseid koosmõjusid, mida põhjustavad hüpokaltseemia, ketoos, väike veresuhkrusisaldus ja immuunsüsteemi allasurumine. Poegimisaegse haiguste kompleksiga on tõenäoliselt tegemist juhul, kui vähemalt 10% karjast tuleb viia laktatsiooni esimese 30 päeva jooksul haigete loomade aedikusse. See läheb teile maksma hulga raha. Seda isegi juhul, kui suurema osa haigete loomade eraldamise põhjuseks on mitmesugused põletikud, nagu peetunud platsenta või metriit.

Teised poegimisaegsele haiguste kompleksile viitavad jõudlusnäitajad võivad olla järgmised: suure hulga lehmade väljalangevus karjast 60 päeva jooksul pärast poegimist, üleminekuperioodi lehmade väiksem hulk; ümberpööratud rasva- ja valguprotsendid esimeses proovis; maksimaalse piimakoguse vähenemine või hilinemine; kehaindeksi (BCS) ülemäärane langus varases laktatsioonis; tiinuse määr alla 20% isegi sünkroniseerimisprogrammi kasutamisel; suur hulk mitteaktiivsete munasarjadega lehmi, kes annavad juba üle 60 päeva piima jm.

Piimahinnad võivad küll olla madalad, kuid diagnoosimata ainevahetushaigustega tegelemine võib teile siiski sissetuleku tagada. Kui piimahinnad jälle tõusevad, toob sama karjakasvatusmeetodiga jätkamine aga veelgi enam sisse. 

 

William Zimmer
Bio-Vet, Inc.
bzimmer@mhtc.net

Viited on tekstist välja jäetud, kuid saadaval meiliaadressil ateditor@progressivedairy.com. 

Vaata lisa: Agribalt AS

 

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Seotud lood

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Oilseeds Tehnika otsib LAOTÖÖTAJAT

Oilseeds Tehnika OÜ

28. detsember 2017

Oilseeds Tehnika otsib HOOLDETEHNIKUT

Oilseeds Tehnika OÜ

28. detsember 2017

Uudised