Autorid: põllumajandus.ee, Põllumajandus.ee • 2. mai 2016
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

PULSE - moodne sõna aga vana sisu

PULSE - moodne sõna aga vana sisu
Foto: FAO
2016. aasta on ülemaailmne toiduorganisatsioon FAO nimetanud pulsede aastaks ning seda ikka selleks, et pöörata enam tähelepanu nendele väärtuslikele toidukultuuridele.

Eesti keeles saab neid nimetada ka kaunteraviljadeks, kuid mitte kõik kaunviljad ei ole pulsed. Täpsemat sõna meil senini kasutuses pole, kuna pulsed on kuivatatud kaunteraviljade seemned, mida kasutatakse inimtoiduks. See nimetus tuleneb ladina keelsest sõnast puls, mis tähendab kas paks kört või puder. Vahe tegemise vajadus tuleneb sellest, et kui kaunteravilju kasvatatakse söödaks (haljasmassiks, siloks, proteiinisöödaks jne.) või toiduks rohelisena, toorelt, konservidesse ja salatitesse, siis neid pulsedeks ei nimetata. Kui inglise keeles sobib kasutada ladina keelest pärinevat laensõna, siis miks mitte kasutada ka eesti keeles toiduks tarbitavate kuivade kaunteraviljade kohta sõna pulse.

Pulsed on ühed vanemad kultuurtaimed ning on olnud oluliseks inimtoidu allikaks juba aastatuhandeid. Vanimad oa, herne, läätse jt. leiud pärinevad Kesk-Aasiast, kus neid kasvatati ja tarbiti juba 11 tuhat aastat tagasi. Inimtoiduna on need olnud olulised juba sajandeid, kuna need on hästi kontsentreeritud toiduained, mida saab edukalt säilitada. Läbi pika ajaloo on need olnud vähesed toiduained, mis püsivad kasutuskõlblikud pikaajaliselt, tagades toiduga varustatuse vähemalt ühest saagist teiseni ning headel hoiutingimustel ka üle mitmete aastate.

Laialt levinud. Pulsed on üks liblikõieliste kaunviljade alarühm, kuhu kuulub kuni 11 erinevat liiki. Need on levinud kõikjal maakera eri piirkondades, neid kasvatatakse 173 riigis ning suurimad tootjad on India, Kanada, Myanmar, Hiina, Nigeeria, Brasiilia, Austraalia, USA, Vanemaa ja Tansaania. Suurimad eksportijad on veel Argentiina, Prantsusmaa, Etioopia ja Türgi. Kasvatatud kogused on maailmas läbi ajaloo tunduvalt suurenenud ning aastane kogutoodang maailmas on olnud 50 kuni 60 miljoni tonni piires viimasel aastakümnel.

Uba ja hernes. Meil Eestis kasvatatakse sellest grupist peamiselt põldhernest ja põlduba. Vähemtuntud on lääts ja lupiin. Ülejäänud selle grupi eksootilised oa ja herne liigid on vaid troopiliste maade kasvatada.

Liblikõieliste suurim eelis või erisus võrreldes teiste põllukultuuridega on see, et need on võimelised siduma ja omastama õhulämmastiku. Sellega seoses saab nendel põldudel hakkama väiksema väetiste kuluga, kuid mitte ka täiesti ilma. Näiteks põldhernes mineraalse lämmastikuta annab tavaliselt saagiks 2-3 t/ha. Tuluka saagi saamiseks oleks aga vaja vähemalt 3-4 t/ha, mille tagab külvieelne või külviaegne väike lämmastikväetise kogus 30-50 kg/ha N sõltuvalt mullaviljakusest.

Fosfor ja kaaliumväetised on vajalikud saagi moodustamiseks ligikaudu analoogiliselt teraviljadele, kuid suurem on väävlitarve.

Põldhernes ja -uba on väga hea alternatiiv meie väikese kultuuride valikuga külvikorda. Enamusele kultuuridele on nad heaks eelviljaks, rikastades mullaviljakust lämmastiku jääkidega. Üldjuhul saab arvestada 20-30 kg/ha lämmastikuga järelkultuurile. Hernes ja uba on põllumuldade parandajad nii nagu metsas on hall lepp, mis samuti on õhulämmastikku siduv taim. Seal, kus kasvab meil mitte just kõige parema mainega hall lepp, seal on ka parem mullaviljakus.

Kliimamuutuste vastase strateegia järgi tagavad taolised taimed väiksema süsiniku jalajälje ja väiksema kasvuhoonegaaside emissioni.

Meie põhjamaistes tingimustes pole puhta mageda veega varustatus üldjuhul probleemiks. Huvitav on aga teada, et pulsede kasvatamisel proteiini allikana on võimalik seda saada kõige väiksema vee kuluga ehk nad on kõige veeökonoomsemad. 50 l vett kulub 1 kg proteiini saamiseks pulsede kasvatamisega, samas kui kanaliha puhul on see 4325 l, lambalihaga 5 520 l ja veiselihaga lausa 13 000 l.

Ülemaailmselt peetakse pulsede suureks eeliseks nende laia kasutusala: neid saab kasvatada iga väike vaene talunik arengumaades oma toiduks ning samal ajal saab teenida raha nende müügist. Võimalik on neid ka suurtes mahtudes mehhaniseeritult viljeleda, eksportida ning samas oma põllumuldade viljakust taimejäänustega rikastada ja kasutada põhku loomasöödaks.

Toiteväärtuselt on nimetatud pulsesid lausa supertoiduks, kuna need on odavaks proteiini allikaks, mineraalide, eriti raua ja tsingi sisaldus on kõrge ja B vitamiini rikas, kolesterooli vaba, gluteeni vaba jne.

Põldherne ja -oa kasvupind Eestis on viimastel aastatel mitmekordistunud: ajavahemikul 2005 kuni 2009 oli see 5 tuhande hektari piires aastas ning 2015. aastaks oli see kasvanud juba 31,3 tuh hektarile, millelt koristati 86 200 t teri, mis andis saagikuseks 2,7 t/ha.

 

 

Hernesortidest soovitatakse tänavu kasvatada kollast hernest.
Foto: Meelika Sander-Sõrmus

Hernes

Tänavu kasvatatakse põlduba vähem, kui eelmisel aastal.
Foto: Meelika Sander-Sõrmus

Põldoa

http://www.fao.org/pulses-2016/en

http://pulses.org

Liitu Põllumajanduse uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Põllumajanduse uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Meelika Sander-SõrmusPõllumajandus.ee juhtTel: 555 33 789
Jaanus SarapuuReklaami projektijuhtTel: 5166 960