Autorid: Põllumajandus.ee , põllumajandus.ee • 25. mai 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Heintaimed kasvavad igasugustel muldadel, välja arvatud tuiskliivadel ja rabamuldadel. Samal ajal tüüpiliste põllukultuuride (teravili, kartul jt) viljelemine igal mullal ei ole võimalik. Piisavalt suure saagi ja sööda kõrge toiteväärtuse saavutamise nimel peab heintaime liikide ja kasvukoha valikul teadma mulla omadusi ja saagi kasutamise otstarvet:

mulla mehaaniline koostis (liiv, saviliiv, liivsavi, savi, turvas);reaktsioon (pH-leeline, neutraalne, happeline);veeolud (kuiv, parasniiske, ajutiselt liigniiske);umbrohtumus;rohu kasutamise otstarve (hein, silo, karjatamine);loomaliik, kellele rohusööt on mõeldud.

Möödunud sajandi algusaastatel julgustati ja õpetati karjakasvatajaid rajama külvatud rohumaid. Professor J. P. Beiler kirjutas 1910. aastal: "…vaevalt maid olemas on, kus ühed ehk teised heintaimed hääde tagajärgedega ei kasvaks, mis karja toiduks kõlbavad".

Rohumaade rajamine ja agrotehniliste võtete valik ning rakendamine on omavahel tihedalt seotud. Rohumaade rajamisel ja saagivõime püsimisel on mulla ettevalmistamisel külviks väga tähtis osa. Heinaseeme külvatakse eelmisel sügisel või varakevadel küntud või randaalitud-freesitud umbrohupuhtasse mulda. Umbrohud on kasulik eelnevalt kemikaalidega tõrjuda. Ühekordne umbrohtude tõrjumine kemikaalidega võib osutuda petlikuks ning ei või tähendada täielikku vabanemist umbrohtudest.

Kõige levinum viis alustamiseks on maa kündmine koos kultiveerimise, äestamise, tasandamise ja vajadusel ka tihendamisega. Teiseks variandiks on mulla pealmise kihi harimine künnita, randaalimise või koorimisega vana rohukamara purustamiseks. Kolmandaks otsekülv ilma mullapinna eelneva töötlemiseta. Neljandaks loodusliku rohumaa süstemaatilise väetamise ja niitmise/karjatamise rakendamine. Antud juhul võib 4-5 aastaga välja kujuneda liikide koostiselt külvatud rohumaale lähedane kooslus ja saagitase.Mullaharimine.

Tõrje tulemusena hävivad suures osas küll pikaealised juurumbrohud nagu orashein, põldohakas jt, kuid seemneumbrohud nagu põldsinep, valge hanemalts, tuulekaer jt. võivad igakordse mullaharimise järel suure seemnevaru tõttu taas tärgata. Umbrohuseemnete tärkamise eelduseks on nende paigutamine mullaharimise käigus selle 0-3 (4) cm kihti. Umbrohuseemne varu saab mullas vähendada aastatepikkuse hoolsa mullaharimise ja eel- ja vahekultuuride kasvatamisega. Eelkõige sobivad vaheltharitavad kultuurid nagu kartul. Seal, kus see võimalus puudub, võib kasvatada vikisegu või laialehelisi kultuure.Pärast keemilise umbrohutõrje tegemist, kui maad ei künta, peab kindlasti ülemist mullakihti õhustama randaalimise või koorimisega bakterite ja mikroseente elutegevuse aktiveerimiseks. Vastasel juhul ei pruugi külvatud seemned tärgata. Põhjus on taimejäänuste toksilistes laguproduktides, mis mõjuvad idanditele hävitavalt ning hapnikupuuduses.Heintaimede lühiajalise kasvatamise (2-3 aasta) tagajärjel võib uut seemet täiendkülvina hõrenenud rohukamarasse teha ilma mulla eelneva õhustamiseta. Raskemad mullad on kasulik künda sügisel, mille tagajärjel külmunud muld ülessulamisel mureneb ja õhustub. Mullaharimise parim ajavahemik on siis, kui see enam ei kleepu tööriistadele ning kui see ei ole jõudnud kuivada pankadeks. Muld haritakse peeneks ja võimalikult tasaseks, suuremad kivid koristatakse ja väiksemad rullitakse mulda.

Professor J. P. Beiler kirjutas: "Põhjusseaduseks peab võtma, et põldu otsekui kapsaaeda harida tuleb".Mulla peeneks harimise põhjus peitub heinaseemnete energiavarus, mis võrreldes teraviljaga on peeneseemnelistel nurmikatel ja kasteheintel kuni 100 korda väiksem. Siit võib ette kujutada, et suuremate mullakamakate all heinaseemned ei tärka ja ei jõua mullapinnale. 

Enne külvamist ei harita mulda sügavamalt kui 10-15 cm. Enne seemnete külvi tihendatakse seda nii, et kobe on ainult ülemine 0-5 cm mullakiht. Vajadusel tihendatakse mulda enne külvi rullimisega. Tähelepanelik peab olema turvasmuldade tihendamisega, eriti kuiva mulda on raske tihendada. Mulla tihendamine enne ja pärast külvi on heinaseemne idanemise ja tärkamise põhitingimus. Mehe saapajäle sügavus mullal on kuni 1 cm. Mullaharimise ajal antakse fosfor- (P), kaalium- (K) ja vajadusel lubiväetised (Ca). Vähetähtsad ei ole väävel (S) ja boor (B). Peale eeltoodud elementide vajavad heintaimed normaalseks kasvuks ja arenguks rauda (Fe), mangaani (Mn), vaske (Cu) peamiselt turvasmuldadel, tsinki (Zn), molübdeeni (Mo), koobaltit (Co), naatriumi (Na) ja magneesiumi (Mg). Sõnnik ja kompost antakse sügisese mullaharimise ajal, vedelsõnnik kevadise harimise ajal. Väetiste planeerimisel peab lähtuma mulla laboratoorsete analüüside andmetest ning seadusega kehtestatud eeskirjadest. Tuntud on hajukülv, reaskülv, ristikülv ja rohukamarasse külv. Peeneseemnelised on soovitav külvata eraldi jämedaseemnelistest (separeerumise oht külvikastis). Teine külv teha risti esimese peale ja lõpuks rullida, kui selleks puuduvad seemendi küljes olevad rullid. Kõik liblikõielisterohked segud külvatakse kevadel aprillist kuni juunini. Kõrrelisterohkeid segusid võib lisaks kevadisele ajale külvata ka suve teisel poolel kuni augusti keskpaigani. Katteviljaaluse külvi korral külvatakse seemned samaaegselt katteviljaga või hiljem kattevilja 2-3 lehe faasis. Kevadel külvata pigem varem kui hiljem. Talude aegu külvati põldheinaseeme sageli öökülmast kahutanud talirukki ja -nisu põllule. Sellele järgnes äestamine, lämmastikuväetisi taliviljade kasvu ergutamiseks ei jätkunud.. Siin kehtib põhimõte – pigem madalamale kui sügavale. Lubatav külvisügavus on 0-3 cm, raskematel muldadel on see antud sügavuse piirides madalam, kergematel sügavam. Õige külvisügavuse (kontrolli sügavust külvamise ajal) saavutamiseks kasutada seemenditel külvisügavuse piirajaid ning vältida raskeid seemendusäkkeid. Mullakooriku tekkimisel rullida rõngasrulliga. Keerulisem on heinaseemnete külvamine turvasmuldadel. Tihti on külvi ajal mulla ülemine kiht kobe ja seeme kipub sattuma sügavale. Kui külvile järgneb rullimine raskete rullidega, tuleb aeglustada selle liikumise kiirust mullavalli tekkimise ohu tõttu. Vastasel juhul on tulemuseks seemnete raiskamine ja hõre taimkate. Enamasti külvatakse heinaseeme kattevilja alla, milleks sobivad oder, kaer ja vikiherne segatis. Kattevilja külvinormi vähendatakse poole võrra. Ka talivilja võib vaadelda katteviljana, kui selle alla külvatakse põldheinaseeme. Loomulikult talivilja külvinormi ei vähendata. Kattevilja ei ole sobiv kasutada turvasmuldadel ja valge ristiku osalusega mineraalmuldadel. Katteviljata külvi korral tehakse umbrohtude niitmine enne, kui need on 15-20 cm kõrgused. Niitmisega ei või hilineda, kuna võib tekkida suure rohumassi oht ja selle mädanemine põllul, eriti vihmasel perioodil.

Väetamine.

Külviviisi valik.

Hajusalt saab külvata käsiajamis külvikuga või teha seda väiksematel pindadel käsitsi külimiti kaasabil. Edasi järgneb seemne mullaga segamine äestamise ja rullimisega. Mingisuguse rohumaa võib saada ka lihtsalt seemneta külvamisega maapinnale. Põhiliselt külvatakse seemnekontrolli labori läbinud dokumendiga varustatud seemet. Väljastpoolt Eestit imporditud seeme on kontrollitud, kuid peab veenduma, et imporditav sort sobiks kasvatamiseks meie kliimatingimustes.Liblikõielised (lutsern, nõiahammas, ristik, kitsehernes) segatakse enne külvi mügarbakteritega või kasutatakse spetsiaalselt vastava preparaadiga kaetud seemet. Igal liblikõielisel on liigiomased bakterid.Seni korraldatud teaduslike uurimuste alusel on selgunud mügarbakterite kasutamise põhjused:• suureneb saak, ka proteiinisaak ja selle sisaldus saagis;• kiireneb taimede algareng;• suureneb taimede talvekindlus;• kui mullas on baktereid vähe või kui need üldse puuduvad.Külviaeg.

Külvisügavus

Kattevilja vajalikkus.

Külvijärgne hooldamine.

Sööda kvaliteedi seisukohalt on tähtis arvestada umbrohtude kasvufaasiga. Kui umbrohutõrje uuskülvil on hilinenud, siis heintaimedega koos sileerides võib silosse sattuda looma tervistkahjustavaid aineid. Igal juhul kuni õitsemiseni on umbrohud ohutud, pärast seda võivad nende söötmisel tekkida probleemid mitte ainult looma tervisega, vaid ka piima kvaliteediga.Võimalik on umbrohtusid tõrjuda ka keemiliste vahenditega, kuid selle korraldamine on keeruline, eriti allakülvi tingimustes. Ülekasvanud ädala peab sügisel karjatama/niitma talvekahjustuste ärahoidmiseks, eriti karjamaa raiheinarikkad seemnesegud. Hindrek OlderOlder Grupp OÜ