Ameerikas: Ärgem lahmigem, tuginegem faktidele

Ameerikas: Ärgem lahmigem, tuginegem faktidele
Ameerikas: Ärgem lahmigem, tuginegem faktidele

Oma igapäevase elu ja tootmisviiside korraldamisel peaksime senisest enam otsuste tegemisel võtma aluseks reaalseid võimalusi, efektiivsust ja ressursi tõhusust. Kahjuks kiputakse aga tihti fakte mitte märkama ja tehakse otsuseid oma emotsionaalsetel ja poliitilistel kaalutlustel, tihti ka mujalt maailmast populaarseid teemasid kopeerides. Taoliselt siis ka suhtumises põllumajandusse või meie igapäevase toidu tootmisesse

Väga lihtne on tänapäeval inimestel leida internetist ringlevaid loosungeid ja nõuda nende täitmist ka Eestis, kuigi võibolla need teemad ei olegi meie jaoks problemid. Näiteks kui meil on põldude külvipind vaid 10-15% riigi territooriumist, siis ei ole mõtet kopeerida Lääne-Euroopa rohestamise nõudeid. On ju seal osades maades külvipind kuni kaks kolmandiku territooriumist. Või nõudes näiteks üha enam maheviljelusele üleminekut, kuigi meie tavapõllumajanduse surve loodusele on kordades väiksem kui Lääne-Euroopas.

Milliseid põllumajanduslike tootmisviise oleks meil siis kõige optimaalsem kasutada? Kas võiksime lubada kasutada kaasaaegse teaduse uusimaid saavutusi ning sordiaretuses kasutada neid meetodeid mis on tänaste teadmiste tipptase? Täna moodustab meil Euroopas põllumajandus rahvuslikust koguproduktist vaid 3% ning me võime geentehnoloogia arengu piiramise kinni maksta teiste majandusharude arvel. Mahajäämus muu maailmaga võrreldes kasvab aga iga aastaga. Seda näevad selgelt Euroopa firmad, kes taolisest piirangust pääsemiseks plaanivad kas ära kolida või omandada osalust firmades mujal maailmas. Näiteks just nüüd käivad läbirääkimised võimalikust Monsanto ostust Bayeri poolt.

Aktuaalne teema on praegu Euroopas ka glüfosaadi kasutamisega seonduv. Kahjuks on selle vastalised toonud välja vaid ühekülgseid argumente ning jätnud välja ütlemata selle lihtsa tõe, et glüfosaat on üks võimalus alandada tootmise omahinda ning vähendada survet loodusele. 
Traditsiooniline taimekasvatus põhineb põllu kündmisel, millega hävitatakse suurem osa umbrohtusid, taimehaiguste tekitajaid ja kahjureid ning luuakse seemnele parim idanemiskeskkond. Künd ja järgnev mehhaaniline mullaharimine on aga väga energimahukas. Kokku loetakse taimekasvatuse ühe hektari kuluks kuni 60 l diiselkütust. Kui aga tänu üldhävitavale herbitsiidile saame ära jätta künni ja vähendada mullaharimise kulusid, siis on ka surve loodusele tunduvalt väiksem. Üldistatult võib öelda, et 2 liitrit glüfosaati asendab 40 l diiselkütust. Nõudes glüfosaadist loobumist peaksime pöördume tagasi traditsiooniliste mullaharimisviiside juurde ja see on nõue suurema energia kulutamise suunas ja ka suurema CO2 koguste atmosfääri paiskamise suunas.

Kui üheksakümnendatel maksis Roundup vahemikus 10-15 EUR/l, siis täna saab odavama glüfosaadil põhineva toote hinnaga 3 EUR/l. Diiselkütuse hind tollel ajal oli aga võrreldes tänasega olematu. Muidugi oli siis kasulikum künda. Nüüd on traktorikütus muutunud järjest kallimaks ning glüfosaadi hind tänu patendi vabadusele ja konkurentsile on mitu korda vähenenud. See on hea näide, et mõni asi muutub ka odavamaks. Selge see, et kui põllumees vähegi enne tegutsemist arvutab, siis püüab ta järjest enam minna üle minimaalsele mullaharimisele või ka otsekülvi tehnoloogiatele. Ja seda kõik selleks, et vähendada tootmiskulusid, suurendada efektiivsust, olla konkurentsis teiste maailma maade põllumeestega ning teenida kasumit.

Milline tootmisviis on aga inimesele ja loodusele sõbralikum, kas künnipõhine või herbitsiidi põhine? Seda kahjuks täpselt ei väljendata. Need, kes on glüfosadi vastased, jätavad ütlemata, et kogu põllumajanduslik tegevus on üks väga suur surve loodusele. Õigem oleks öelda seda, et meil tuleb järjest suurema inimtegevusest põhjustatud süsiniku atmosfääri paiskamise tingimustes valida väiksema mõjuga tehnoloogiaid. Künd on kahjuks üks suurim surve loodusele, millega me õhustame mulda, aktiveerime sellega mullas mikroorganismide elutegevust ning sellega saavad taimed paremini kätte aastatuhandete jooksul mulda ladestunud taimetoitained. Samas aga vabaneb mullast süsihappegaas ning sama toimub ka suuremal mootorkütuse põletamisel. Siiski täielikult me täna künnist loobuda ei saa. Näiteks seemnekasvatajad peavad tagama täielikult sordipuhtuse ning seda tagab eelkõige künd. On ka muldasid, kus otsekülv ei sobi.

Heaperemehelikult põllul majandades seome aga mullas taimetoitaineid rohkem kui saagiga ära viime ning muld muutub järjest viljakamaks ja tüsedamaks. Mulla huumushorisont kasvab seda paremaks, mida enam seal orgaanilist materjali kasvatame, kuid need protsessid on väga aeglased. Näiteks huumushorisondi tüsedus kasvab 2,5 cm võrra 500 aasta jooksul. Mulda herbitsiidipõhisel viljelemisel seda vähem õhustades on orgaanilise aine lagunemine väiksem ja mullatekkeprotsessid toimuvad kiiremini ning muld seob enam süsihappegaasi.

Inimkond on muutnud planeedi vastavalt oma vajadustele. Edaspidiseks peame me saavutama seda, et teatud tootmisviisidega oleks meie süsiniku ja energia jalajälg võimalikult väike. Loodusele täielikult mõjuta tehnoloogiaid ei ole olemas. Pole ka täiesti ohutuid aineid. Iga ühendi mürgisus sõltub selle kogusest ja kontsentratsioonist. Ka puhas joogivesi võib inimesele kahjulik olla. Öeldakse, et ligikaudu 10 liitrit on inimesele surmav annus. Sama ka meie igapäevaste toiduainetega. Traditsiooniliselt tuuakse glüfosaadi mürgisuse juures välja toksilisuse andmed, et näidata kui palju vähem on see mürgine kui keedusool või äädikas. Ka meie igapäevaselt kasutatavad ravimid võivad olla väga mürgised. Näiteks on aspiriin 20 korda mürgisem kui glüfosaat.

Üldhävitava toimega herbitsiidi glüfosaadi toime on väga lihtne ja unikaalne. See blokeerib taimedel teatud ensüüme, mis osalevad fotosünteesis ning taim peab kasvama vaid oma varude arvel kuni kuivamiseni. Taolise unikaalse toime tõttu mõjub see vaid rohelistele taimedele ehk klorofülli omavatele organismidele. Inimesel ja loomadel klorofülli ei ole ning taolist toimet olla ei saa. Ohtlikusega võideldes peavad prioriteedid olema paigas. Võitlema peab eelkõige nende ainetega, milled tõttu on õnnetused ja suremus kõige suurem. Eestis sureb alkoholi tõttu aastas tuhatkond inimest. Narkootiliste ainete surmapõhjuste arv kasvab järjest. Ravimite tulemusel on meil kuni paarkümmend surmajuhtu aastas. Glüfosaadi põhjustatud surmajuhtumeid senini kogu maailmas õnneks ei ole fikseeritud. Kuigi toode on olnud turul juba 40 aastat ning koguste poolest on see üks maailma enimkasutatavaid pestitsiide. Sellele vaatamata tuleb aga kasutamisel täpselt järgida kõiki ettevaatus- ning ohutusnõudeid sest ebaõigel kasutamisel võivad kõik asjad ohtlikud olla.

Kuigi Eesti on maailma mastaapides väga pisike ja me võime endale lubada elada rikka Lääne-Euroopa standartide järgi, siis kogu maailma mastaape silmas pidades ei ole ebaefektiivne tootmine jätkusuutlik. Näiteks meil töötab põllumajanduses inimesi vaid 3-4% ringis, vaid veidi enam kui Lääne-Euroopas. Maailmas kokku töötab põllumajanduses 19% ehk seitsmest miljardist 1,4 miljardit inimest. Paljudes arengumaades on see näitaja aga 80-90% lähedal. Puhas mage vesi limiteerib toidu tootmist maailma mastaabis kõige enam. Afrikas ja Aasias kululub põldudel 81-82% vest, meil Euroopas õnneks aga vaid 21%.

Tänu teaduse arengule on saagikus põldudel viimastel aastakümnetel tunduvalt kasvanud. Võrreldes 1975. aastaga, kui teraviljade keskmine saagikus oli 1,6 t/ha siis täna on see 3,3 t/ha. Tänu uutele teduspõhistele lahendustele on säästetud 506 milj hektarit põllumaad ning toidu tootmine on suurem kui kunagi varem. Taimekasvatuse kogutoodgu maht on kasvanud inimkonna kasvuga samas tempos ning ka aastaks 2050 prognoositava 9 miljardi inimese toitmine on täiesti reaalne kui kasutatakse uusimaid teaduse saavutusi. Oluline on sealjuures see, et arvestaksime energia ja süsiniku bilansiga. Ehk kui palju me suudame toota ühe energiaühikuga? Paljudel juhtudel madala saagikusega jääb energia kulu suuremaks kui saagiga saadakse. Normaalne oleks saada ühe ühikuga 10-12 energiaühikut. Eriti efektiivselt majandades on see võimalik ka kuni 1:20.

Täna me kaotame kogu maailmas põldudel kasvavate umbrohtude, taimehaiguste ja kahjurite tõttu 40% saagist. Ligikaudu sama palju ehk 40% saagist me päästame erinevate taimekaitsetööde abil. Juhul, kui me peaksime loobuma taimekaitsest, siis saaksime vaid 20 % potentsiaalsest saagist ja inimkonna äratoitmisega toime ei tuleks.

 

Margus Ameerikas
arendusdirektor
Baltic Agro AS

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Oilseeds Trade otsib PIIRKONDLIKKU ESINDAJAT

Oilseeds Trade AS

20. oktoober 2017

Uudised