Karmistuvad nõuded panevad põllumehed sundseisu

OÜ Impeerium lägalaotur, mis laotab ja künnab läga
Karmistuvad nõuded panevad põllumehed sundseisu

Niigi keerulises olukorras põllumehed on pandud veelgi raskemasse seisu, sest seadusemuudatus sunnib senised masinad välja vahetama ja alternatiivseid põlluharimise viise otsima.

„Uued nõuded vajavad väga palju raha. Nii kiiresti ja järsku ei tohiks sedavõrd kardinaalseid nõudeid esitada, vajame pikemat üleminekuperioodi,” rääkis Kellamäe talu peremees Jaak Kõivu veekaitseseaduse muutmisega kaasnevatest mõjudest.

Sel aastal jõustunud seadusemuudatusega ei ole sõnniku aastaringne hoidmine põllul aunades enam lubatud. Hoiustada võib ainult tahesõnnikut, mille kuivainesisaldus on vähemalt 25%, sedagi kuni kaheksa kuud. Kõivu sõnul tähendab seadusemuudatus arvestatavaid lisainvesteeringuid, mis asetab niigi täbaras seisus põllumeeste õlule veelgi rängema koorma.

„Probleem on selles, et siin rikutakse juba esiisade traditsioone, kus sõnnikuaunad käärisid põldudel üle aasta, mille käigus käärimisel hävinesid ka umbrohud. Nüüd tuleb sõnnik koos umbrohuseemnetega laotada põllule. See nõuab lisakulutusi umbrohtude hävitamiseks ja herbitsiidide ostmiseks,“ märkis Kõiv. Samuti tuleb arvestada lisakuludega sõnniku kuivaine sisalduse määramiseks ja uute seadmete ostmiseks või vastava teenuse tellimiseks.

„Kuna uue seaduse järgi tuleb läga ja sõnnik mulda viia 24 tunni jooksul laotamise lõpetamisest, siis praegused lägalaotamismasinad on ajale jalgu jäänud,“ rääkis Kõiv. Masinate soetamine nõuab väljaminekuid, mida Eesti põllumeestel pole. Kuna investeerimisvõimalused rakenduvad üksnes uute masinate ostmiseks ja teisel ringil olevale tehnikale ei laiene, siis on ka kasutatud masinate soetamine välistatud.

 

Igavene probleem reostusega

Paju talu peremehe Toomas Tõntsi sõnul on väetistest tulev keskkonnareostuse oht igipõline probleem, sest suurtes kogustes solgib see põhjavett. Uus seadus ja põllumajanduse kidur rahaline seis võivad sundida põlluharijaid orgaaniliste väetiste asemel soetama soodsamaid ja rohkem keskkonda saastavaid väetiseid.

„Varem kasutasime läga laotamiseks isiklikku tehnikat, kuid üha karmimaks muutuvate normide tõttu pole meie masinad enam nõuetele vastavad. Viimastel aastatel oleme kasutanud väetamisteenust pakkuvaid firmasid, kes võtavad laguunist läga ja veavad selle põlluserva ning sealt edasi otse mulda,” rääkis Tõnts.

Kämara-Antsu talu peremehe Ants-Endel Sõrra sõnul kasutatakse Eestis võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega niigi 2-2,5 korda vähem väetist. Sestap ei saa väita, et väetamisest tekkiv keskkonnasaaste oleks meil liiga suur probleem, kuna ükski põllumees ei väeta oma põlde üle, pigem vastupidi. Väetamine toimub spetsiaalsete plaanide alusel, kuhu arvutatakse sisse, kui palju taim mullast mineraale võtab. Samuti aitab väetiste kasutegurit ja keskkonnahoiu aspekti tasakaalustada jaotatud väetamise põhimõte. See tähendab, et kevadel ja sügisel põllule viidavate suurte väetisekoguste asemel rammustatakse mulda väiksemates mahtudes ja tihemini.

Tulevikus võib tekkida defitsiit

Teine suur probleem keskkonnasaaste puhul on ajale jalgu jäänud lägahoidlad. Kui tänapäevased laudad on üldjuhul varustatud tehnikaga, mis ei lase kahjulikel gaasidel lendu tõusta, siis nõukogude perioodist pärit sigalad alles ootavad rekonstrueerimist. Teist samapalju lendub saastegaase õhku sigalate juures olevatest lägahoidlatest. Paraku kogu hoidla hermeetiliseks muutmine eeldab suuremaid väljaminekuid, mida pole enamasti võimalik teha.

„Sõnnikuhoidlad ja laguunid peavad kindlustama kaheksa kuu mahutavuse. Seega tuleb ka olemasolevaid laiendada, või uusi juurde ehitada. Senini sai selle sõnniku viia põllule auna, kuid nüüd tuleb ehitada juurde uued sõnnikuhoidlad,“ tõdes Kõiv.

Sõnnikuhoidlad on ka Sõrra sõnul kõrge keskkonnasaate tasemega. Samas muu Euroopaga võrreldes ja meie peaaegu olematut karjakasvatust arvestades ei tohiks ka seda probleemi üle paistuada.

„Suurematel karjakasvatajatel on olemas nõuetekohased hoidlad, kus toodetakse sõnnikust biogaasi. Lägalaotusel tulevad kindlasti kasuks lohisvoolikud, mis suunavad sõnniku otse mulda ega lase kahjulikel gaasidel õhku lennelda,” sõnas Sõrra.

Pikemas perspektiivis tuleks probleemi näha hoopis selles, kui karjakasvatajate olukord jätkub samal kursil, kus kolmandik sigadest on katku surnud ja suuri karju polegi. Sel juhul võib tulevikus tekkida sõnnikudefitsiit. „Selge see, et lehma- ja seasõnnik on keskkonnasäästlikumad kui tehislikud väetised, kuid mida vähemaks jääb loomakasvatajaid, seda tõenäolisem on tehissõnnikute võidukäik tulevikus,” tõdes ta.

Allikas: www.aripaev.ee

 

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised