Kui silos on võihape

Kui silos on võihape
Kui silos on võihape

Külm ja niiske vegetatsiooniperiood ja koristusaeg on täiendavaks väljakutseks kvaliteetse silo tootmisel. Head nõu siloteoks saab lugeda Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS veebist.

Soovitust madalam kuivaine- ja suhkrusisaldus ja mullane haljasmass on põhjused, miks osa silosid on halvasti fermenteerunud ning sisaldavad võihapet.

Võihape ehk butaanhape on tugev hape, seda sisaldav silo on terava lõhnaga, mis "kleepub" väga hästi käte külge. Võihapet sisaldav silo on erkrohelist värvi ja seda on silohoidlas lihtne eristada õigesti fermenteerunud silost.

Silo võihappesisaldust määratakse söödalaborites, kuid õige pildi saamiseks on oluline, et söödaproov iseloomustaks söödetavat materjali võimalikult täpselt. Enamasti ei sisalda kogu silohoidlas olev sööt võihapet võrdses koguses, vaid pigem paikneb selline silo kihtidena. Täpsemate tulemuste saamiseks võiks päevase silokoguse esmalt söödamikseriga läbi segada ja siis sellest võetud proovid laborisse saata.

Isegi minimaalse võihappesisaldusega söödaproov näitab, et silo on halvasti fermenteerunud ja sellise silo söötmine võib põhjustada loomadele probleeme. Üldiselt kehtib rusikareegel, et lüpsvad lehmad ei tohi võihapet saada rohkem kui 50 grammi päevas.

Võihapet sisaldava silo söötmine võib loomadel vähendada kuivaine söömust ja selle tulemusena põhjustada piimatoodangu langust. Uurimistulemused kinnitavad, et võihapet sisaldava silo pikaajaline söötmine põhjustab piima rasvasisalduse langust ja aeglasemat juurdekasvu. Samuti seostatakse piimalehmadel laminiidijuhtude sagenemist sellise silo söötmisega. 

Kinnislehmadel ei tohi päevane võihappekogus olla suurem kui 20 grammi, sest võihape konverteerub beeta-hüdroksübutaanhappeks (BHBA), mis suurendab lüpsma tulnud lehmade ketoosiriski. Seepärast tuleks vältida isegi minimaalses koguses võihapet sisaldava silo söötmist kinnislehmadele.

Kui siiski on koresööda valmistamine ebaõnnestunud ja võihappega silo on vaja sööta, siis on soovitav seda "lahjendada" kvaliteetse siloga. Ettevaatuse mõttes ei tohiks halva silo osakaal ületada 10% (arvutatud silode kuivainesisalduste põhjal).

Halva olukorra positiivne pool on siiski see, et kuna võihape on tugev hape ja seda sisaldava silo pH on madal, siis hapniku juurdepääsu korral see üldjuhul ei rikne ega kuumene.

Paljud loomapidajad, kes on sunnitud võihappega silo kasutama, lõikavad/murravad silovirnast lahti järgmise päeva silokoguse ja lasevad sellel üle öö tuulduda. Kuna võihape kuulub lenduvate rasvhapete hulka, siis nii lendub sellest atmosfääri kuni 50%.

Et madala kvaliteediga silo kasutamise vajadust ei tekiks, on oluline teada millised tegurid käivitavad silos võihappelise käärimise. Eelkõige on soodustavaks teguriks liiga märg haljasmass. Kui silomassi kogumisega oodata, kuni taimede niiskusesisaldus on langenud alla 60%, suurendab see soovitud piimhappelise käärimise tõenäosust.

Taimemassi kõrgem suhkrusisaldus kiirkäivitab silo piimhappelise käärimise protsessi. Päikesepaiste suurendab taimede suhkrusisaldust nii enne kui ka pärast niitmist. Niitmine pilvise ilmaga või pärast mitut pilvist päeva vähendab taimede suhkrusisaldust.

Loe pikemalt Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli ASi veebist.

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised