Rootsi kuningriigis mahepõllumajandust õppimas

Rootsi kuningriigis mahepõllumajandust õppimas
Rootsi kuningriigis mahepõllumajandust õppimas

November on hea aeg teha paus argitoimetustest ja võtta ette üks seiklus teisele poole merd. Nii tegigi viieteistliikmeline grupp veisekasvatajaid, eesmärgiga õppida Rootsi mahepõllumajanduse kogemusest.

Kolmepäevane reis algas ühele koolitusele kohaselt õppetööga klassiruumis Eesti saatkonnas Stockholmis. Pärast suursaadiku tervitust haarati koheselt härjal sarvist ning oldi avali valmis kuulama nii kuningriigi toiduainetööstuse esindajate kui teadlaste kogemusi ja visiooni. Ulatub ju sealsete tegijate kogemus aastakümnete taha. Kuigi mahepõllumajandusregulatsiooni hakati välja töötama 1980-ndate keskel, siis tootmise poolelt saadi tugev tuul tiibadesse möödunud sajandi viimasel kümnendil. Määrav roll oli tarbijatel, muuseas kehtib tänaseni, kes soovisid tarbida ökoloogilisemalt toodetud toitu, andes nii tõuke tootmise suurendamisele.

Kasvav trend. Seda fakti kinnitab ka mõned aastad tagasi Euroopa Komisjoni mahepõllumajanduse ülevaade, öeldes, et antud sektor on kasvutrendis. Lisaks tuuakse välja asjaolu, et mahepõllumehed on oma ametivendadest nooremad ja ökoloogilise tootmise printsiipe järgivad talud suurenevad. Tähelepanu juhiks aga sama ülevaate esimesele lausele, mis algab sõnadega: „Üha enam inimesi soovib, et nende toit oleks varasemast erinev“. Just see ongi tõukejõuks paljudele farmeritele üle kogu Euroopa. Viimast toonitas ka meie farmeritele esinenud Arla Foods’i esindaja, tuues välja tõsiasja, et mahepiimatoodete tarbimine on aasta-aastalt kasvanud. Peamised sihtrühmad on noorem põlvkond ja pereemad, kes tahavad oma lastele „parimat“. See on pannud sealsed piimatööstused pingutama, saavutamaks olukorda, kus nö tavapiimatoodete kõrval seisavad poeriiulitel mahetooted.

Aga vaatame korraks numbreid. Rootsis hõlmab mahetootmises kasutatav maa 16,6% kogu põllumajanduslikust maast. Statistika järgi on 75% mahepõllumajanduslikust maast kasutusel söödatootmiseks. Loomakasvatuse vastavad numbrid räägivad suuresti sama: mahelehmi 14% kõigist lehmadest, maheveised 35% kõigist lihaveistest, mahelambaid 20% kõigist mahelammastest ning mahekanu 15% kogu munakanadest. Möödunud aastal toodeti Rootsis ligi 376 000 tonni mahepiima, mis moodustab kogu riigist toodetud piimast umbes 13%. Keskmine maheveisefarm on 90 lehmaga, samas kui tavatootmises on loomi kümne võrra vähem. Maheveisefarmidel on keskmiselt 168 ha haritavat maad ning 30 ha püsivaid karjamaid. Jõudluskontrolli viimaste tulemuste järgi on mahelehmade keskmine EKM-piimatoodang 9044 kg, mis on tuhande kilogrammi võrra väiksem kui tavatootmises olevatel lehmadel. Somaatiliste rakkude arv on mahepiimas keskmisel 269 ja tavatootmises 247 tuhat ning karjast väljamineku vanus on vastavalt 60,9 ja 60,2 kuud.

Millised on nõuded? Heidame pilgu mahepiimakarjakasvatust puudutavatele nõuetele (KRAV – organisatsioon, mis töötab välja nõuded ja kontrollib neid). Esmalt tuleb järgida üldist maheloomakasvatuse põhimõtet, et loomapidamine vastab konkreetse liigi vajadustele ja käitumisele. Maheveisefarmis on lubatud ainult vabapidamisega laudad. Vasikaid tuleb pidada rühmades, tavaliselt on loomad 6-8 kaupa sulus. Lubatud on kolm ravijuhtu aastas, neljandal korral peaks loom minema vähemalt kuueks kuuks tavatootmisse. Karjatamiskohustus kehtib kõikidele loomadele, välja arvatud vasikad ja aretuspullid. Karjatamisperioodi pikkus suvel sõltub regioonist, näiteks Lõuna-Rootsis on selleks minimaalselt neli kuud ja mitte vähem kui 12 tundi päevas. Karjatamise juures on veel oluline tõik, et vastavalt KRAV-i regulatsioonidele peab lehm saama karjamaarohuga vähemalt 6 kg kuivainet päevas. Suvisele karjatamisele lisaks peab loomapidaja tagama kahe kuu (nt. talvel) jooksul maheloomale juurdepääsu välialadele, mis ei pea olema karjamaa.

Tulles tagasi loengute juurde saatkonnas, siis ilmselt enim uudishimu tekitas Rootsi Põllumajandusülikooli vanemteadur Rolf Spörndly ettekanne. Sissejuhatavalt kõneles ligi 40-aastase sektoris tegutsemise kogemusega rootslane laiemalt sealsest söötmispraktikast. Näiteks 35 kg EKM-toodanguga lehma ratsioonis on 13 kg ristiku/kõrreliste silo kuivainet, 2 kg tervikkoristatud silo kuivainet, lisaks 5-6 kg teravilja ja 2-3 kg proteiinsööta. Jutu tehti ka käimasolevast katsest, mille eesmärk on uurida madala proteiinisisaldusega (14,0 vs 16,4%) ratsiooni, mis põhineb ainult teraviljal ja silol, mõju suuretoodangulistele lüpsilehmadele toodangutasemele ja N kasutamise efektiivsusele kogu laktatsiooni vältel. Esimese aasta tulemused näitasid, et laktatsiooni EKM-piimatoodangutes oli vaid 50 kg vahet (9760 vs 9706 kg). Seega pikem eesmärk on koostada lüpsilehma ratsioon, kus domineerivad proteiinirikas silo ja teravili. Päeva kokkuvõttes aga nenditi, et järgmise kümnendi väljakutseteks Rootsis on kohalike proteiinsöötade tootmine, karjatamine suurenevates karjades, efektiivne ja keskkonnasõbralik tootmine ning noorte loomapidajate koolitus.

Suurimas maheveisefarmis ligi 1300 looma. Teine päev viis reisiseltskonna Lõuna-Rootsis asuvasse riigi suurimasse maheveisefarmi, kus ulualust saavad ligi 1300 lüpsilehma. Farm, mis on tegutsenud vähem kui 10 aastat on algusest peale seadnud eesmärgi, et kesksel kohal on loom. Maheloomakasvatusega kaasas käiv karjatamiskohustus on lahendatud nutikalt, see viiakse läbi öösiti – õhtuse ja hommikuse lüpsi vahel. Kokku leiab farmi ümbrusest ligi 30 km karjateid, kuid kaugem koppel asub laudast vaid 1,2 km kaugusel. Mahetootmise edupandiks on haiguste ennetus, näiteks mastiidi varajaseks avastamiseks oli kasutusele võetud termokaamera. Aparaat fikseerib lüpsile mineva looma udara temperatuuri ning mastiidi ohu korral eraldatakse loom põhikarjast, suurendades lüpsikordade arvu. Külastuse muljeid jagades oli hea tõdeda, et iga reisiline leidis midagi kõrva taha panemiseks. Kellele meeldis vasikate pidamise korraldus, kes tunnustas lautade ehituslikke lahendusi, kolmandad tõstsid esile mastiidi ennetuse seadet. Rohkelt jutuainet andis ka piimahind, mis on keskmiselt 20% kõrgem kui tavatootmises.     

Viimasel päeval uudistasime Põhjamaade suurimat mahetoidu messi Malmös. Mahedale toidule ja naturaalsetele toodetele on turgu Kanadast Lõuna-Koreani – kosmeetikast šokolaadini. Meie vabariik oli messil esindatud ligi 20 ettevõttega, kes lisaks oma toodetele tegid kõvasti reklaami Eestile kui puhta looduse ja kvaliteetse toiduga riigile. Suurt tunglemist kohtas Liivimaa Lihaveise boksi ees, mis tõestas toodete sortimendiga, et rohumaal kasvanud veise liha viib keele alla ka suurimatel gurmaanidel. Sama isuäratavad olid RemedyWay tatrakrõpsud ja Heyday külmpress tehnoloogial valmistatud mahlad. Hea meelt teeb ka asjaolu, et eestlased tuli messilt tagasi auhinnaga kategoorias Best New Eco/Natural Living Product, mille pälvis Mulieres OÜ looduslik pesugeel „Roosiaed“. Igatahes jäi messilt kõlama, et mahetoode kui selline pole lihtsalt teistmoodi toode, vaid selle igapäevane tarbimine on sööja mõtteviis – kuidas ta näeb toidutootmist keskkonna aspektist ja kuidas selle tarbimine mõjutab tema enesetunnet. Ja seda ma teile ütlen – nii entusiastlikke inimesi kui Malmö messil, pole tükk aega näinud.

Kindel on see, et need kolm vaheldusrikast päeva istutasid nii mõnegi reisilise põue pisikese „maheseemne“, mille suureks kasvamist näeb loodetavasti õige pea. Igatahes rohkelt rammusat vaimujõudu ja kogemusepagasit suureks kasvamiseks koguti kuhjaga. Siinkirjutaja ühineb reisiseltskonna üksmeelse tänuga korraldamist vedanud Anu Aida professionaalse kollektiivi suhtes.

Marko Kass
Eesti Maaülikooli teadlane

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Arkna mõis otsib TEGEVJUHTI

Tammiste Personalibüroo OÜ

20. august 2017

Arkna mõis otsib JUUSTUMEISTRI ABILIST

Tammiste Personalibüroo OÜ

20. august 2017

Uudised