ETKI osaleb oa ja herne kasvatamise teemalises uurimisprojektis

ETKI osaleb oa ja herne kasvatamise teemalises uur
ETKI osaleb oa ja herne kasvatamise teemalises uurimisprojektis

Eesti Taimekasvatuse Instituut (ETKI) osaleb rahvusvahelises uurimisprojektis EUROLEGUME, kus nende ülesanneteks on viia läbi rida herne ja oa agrotehnilisi katseid ning mügarbakterite fikseerimise uurimisi. Projekt algas 1. jaanuaril 2014 ja kestab 31. detsembrini 2017.

Miks on kaunviljad nii tähtsad?

1. Mügarbakterid elavad sümbioosis liblikõieliste taimedega, kelle juuremügarates nad seovad ensüümi nitrogenaasi abil õhust molekulaarse lämmastiku ning varustavad sellega taime. Iseseisvalt mügarbakterid õhust lämmastikku omastada ei suuda.
2. Kaunviljad on tähtsad tervisele. Kaunviljad sisaldavad umbes kaks korda enam valku kui köögiviljad. Kaunviljad on väärtuslikud vananemise vastu. Kaunviljade söömine võib aidata piirata kortsude arengut ja stimuleerida naharakkude uuenemist. Kaunviljad sisaldavad oomega-3 rasvhappeid. Kaunviljad sisaldavad kahte olulist kiutüüpi: üks, mis aitab kontrollida veresuhkru taset, kontrollida isu ja alandada kolesterooli taset; ja teine, mis aitab leevendada kõhukinnisust ja võib kaitsta käärsoolevähi eest.
3. Kaunviljad mõjutavad ka mulla kvaliteeti, rikastades mulda lämmastikuga. Suurendavad pinnase reserve orgaanilise ainega. Stimuleerivad mulla bioloogilist aktiivsust. Parandavad mulla struktuuri.

Põldhernes ja –uba on vanad kultuurid

Hernes on väga vana kultuurtaim. Teda kasvatati juba kiviajal. Algul kasvatati põldhernest. Esimesed sordid suurte ja heledate seemnetega olid põldherne mutatsioonid ja kasvatati algselt 1200 aasta paiku. Eestis on esimesed andmed herne kasvatamise kohta pärit XII sajandist. Herne aretust alustas Jõgeval J. Aamisepp juba 1921. aastal. Hernes on suure toiteväärtusega köögivili, mis kalorsuselt ületab teisi köögivilju 1,5 – 2 korda. Rohelistes terades on kuni 6 % valku, 12 – 13 % süsivesikuid, millest suhkrute osa võib olla 2 – 6 %, samuti 1 % rasvu, 1 – 1,5 % kest- ja 0,7 – 0,8 % mineraalaineid. Vitamiinidest on aedhernes kõige rohkem C-vitamiini (20 – 35 %) ning mõningal määral A-pro-, B1-, B2- ja PP-vitamiini.

Põlduba on samuti vana kultuurtaim, mis pärineb Vahemeremaadest ja Põhja-Aafrikast, kus teda kasvatatakse rohkesti ka nüüdisajal. Teise päritolu keskusena märgitakse ka Indiat. Eestis on põlduba võrdlemisi levinud kaunvili. Toiduks tarvitatakse nii poolvalminud kui ka valminud teri. Toiteväärtuselt on põlduba enam-vähem võrdne aedherne ja –oaga, valgusisaldus on tal isegi mõnevõrra kõrgem. Noored poolvalminud terad sisaldavad kuni 55 m% C-vitamiini, peale selle karotiini, B1-, B2- ja PP-vitamiini. Kalorsuselt ületab põlduba kartulit 3,5 ja kapsast 6 korda.

Šokolaadilaiksust esines 2014 aastal kõige rohkem sordil ’
'Julia'.
Šokolaadilaiksust esines 2014 aastal kõige rohkem sordil ’ 'Julia'.

Millised on katsetulemused?

ETKI-s 2014. aastal agrotehnika katses uuriti efektiivsete mikroorganismide ja ränihappe mõju põldherne saagile ja selle kvaliteedile. Tulemused katsest efektiivsete mikroorganismidega näitasid väga head mõju saagile ja selle kvaliteedile, kuid antud katses võis tulemusi mõjutada hiljem leitud muldade erinevus variantide vahel. Ränihappe mõju põldherne sordile ’Mehis’ oli oodatust väiksem, esines mõnede taime toiteelementide kõrgemaid sisaldusi, kuid saagis suuri erinevusi ei leitud.
2015 ja 2016 aastate agrotehnika katsetes võrreldi põldherne ja põldoa erinevate sortide külvinormide mõju saagile ja selle kvaliteedile. Kuna 2016 aasta andmed on veel töötlemata, siis neid tulemusi esitada ei saa.

Eesti Taimekasvatuse Instituudis projekti EUROLEGUME raames 2014. ja 2015. aastatel läbiviidud katsete üheks eesmärgiks oli hinnata eri piirkonnast pärit põldoa sortide saaki, taimiku kõrgust ja proteiinisisaldust. Katsetes oli viis põldoa sorti: ‘Gloria’, ‘Julia’, ‘Jõgeva’, ’Lielplatones’ ja ‘Bauska’.
Põldoa taimede kõrgused mõlemal aastal ei lahknenud palju ja ka aastate vahelist erinevust polnud märgata.
Põldoa eri sortide saak oli aga 2015 aastal kõrgem kui 2014 aastal. 2014 aastal oli saagikamaks sordiks ’Bauska’. 2015 aastal olid aga saagikamad sordid ’Bauska’, ’Gloria’ ja ’Lielplatones’.

Uba on üks tähtsaimatest proteiinikultuuridest maailmas. Proteiinisisaldus on seotud taime geneetiliste omadustega, kuid tugevat mõju avaldab sellel omadusele ka kasvukeskkond. Toorproteiinisisaldus määrati ETKI laboris Kjeldahli meetodil. Põldoa proteiini sisaldus sortidel ’Bauska’, ’Gloria’ ja ’Lielplatones’ eri aastetel ei lahknenud palju, kuid sortidel ’Jõgeva’ ja ’Julia’ oli märgatavalt kõrgem 2015 aastal. Kõrgeima proteiini sisaldusega mõlemil aastal paistis välja sort ’Gloria’.

Katsed jätkusid ka käesoleval, 2016 aastal, kuid katseandmeid pole veel töödelda jõutud.
Haiguskindluse poolest kahe aasta keskmisena põldoa sordid ei erinenud. Kui aga vaadata sortide, haiguste ja aastate kaupa leidub erinevusi küll.
Šokolaadilaiksust esines 2014 aastal kõige rohkem sordil’Julia’ ja kõige vähem sortidel ’Gloria’ ja ’Bauska’. 2015 aastal aga oli haigustase kõikidel sortidel tunduvalt madalam. Laikpõletikku leiti vaid alla 5% nendel sortidel mõlemil aastal. Roostet oli 2014 aastal natuke alla 5% kõikidel sortidel. 2015 aastal oli roostet natuke rohkem sortidel ’Gloria’ ja ’Jõgeva’. Varre põletikku esines 2014 aastal kõige rohkem sordil ’Julia’, kusjuures 2015 aastal esines seda haigust kõikidel sortidel alla 5%. Lehetäisid esines mõlemil aastal kõigil sortidel alla 5%. Kärsaka kahjustus oli aga kõrge kõikidel sortidel mõlemil aastal.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti oludesse võib soovitada kasvatada katsetatud sortidest sorti ’Gloria’, millel on suhteliselt kõrge saak. Sellel sordil on ka ühtalselt kõrge proteiini sisaldus eri ilmastiku tingimustes kasvades, ning on suhteliselt vastupidav haigustele ja kahjuritele, olles kõige vähem kahjustatav sort šokolaadilaiksuse poolt.

Leidmaks parima lämmastikusidumisvõimega bakterit Eestis, kogus ETKI töögrupp üheksalt põllult mulda. Kogutud muldadesse külvati kasvuhoones steriliseeritud herne- ja oaseemned ning kasvanud taimede juurtelt koguti mügarad milledest eraldati Rhizobium bakter. Herne- ja oaseemned nakatati puhaste bakteritüvedega ning asetati katseklaasidesse toitelahusesse kasvama. Paremate tulemustega bakteritüvedega alustati katset, kus steriliseeritud mullas kasvatatakse hernest ja uba, mis on nakatatud bakteriga. Katse tulemusena peaks selguma, milline bakteritüvi seob paremini lämmastikku, moodustab kõige rohkem mügaraid ja seeläbi rikastab mulda lämmastikuga. 2016 aastal kontrollimaks, kas laborikatsetes parimaks osutunud mügarbakteri tüvi on ka põllul toimiv, rajati kevadel põldkatse herne ja oaga. Lisaks mügarbakterile kasutasime ka lämmastikku siduvate mullaseente preparaati ning nende segu. Kasvuajal taimiku morfoloogias erinevusi ei paistnud, juurtel olevate mügarate arv ei erinenud variantide vahel usutavalt. Täisõitsemise faasis võetud taimede täismassi analüüsil ilmnesid väikesed erinevused proteiinisisalduse osas - lämmastikku siduvate seente lisamine mulda oli andnud positiivse efekti.

Lõplikud tulemused selguvad peale saagi koristust ja täisanalüüsi.

Margit Olle
Eesti Taimekasvatuse Instituudi vanemteadur

 

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised