Maaettevõtluse reality: Jaanihanso Siidrivabrik

Maaettevõtluse reality: Jaanihanso Siidrivabrik
Maaettevõtluse reality: Jaanihanso Siidrivabrik

Jaanihanso Siidrivabriku peremees Alvar Roosimaa kirjutab, kuidas temast sai maaettevõtja ja miks. Huvitavat lugemist!

Viimasel kolmel aastal olen ellu viinud eksperimenti, mis seisneb päris ehtsa maal asuva tootmisettevõtte tekitamises, putitamises ja arendamises.

Selleks on vaja olnud kogu omandatud haridust, töö- ja ettevõtmiskogemust ja kõiki kättesaadavaid sääste. Kõiki eelnimetatuid on mul ehk olnud rohkem, kui keskmisel alustaval maaettevõtjal, ja seetõttu ei ole ma kunagi tikkunud teisi õpetama või patroniseerima, veel vähem romantiseerima või missioonitundest jutlustama. Valdkonnas, kust ma tulin, tavatseti öelda, et see, kes teab, ei räägi ja see, kes palju räägib ja teisi õpetab, ilmselt ei tea eriti.

Kunagi rohkem kui kolm aastat tagasi tekkis mul mõte, et võiks hakata siidrit tootma. Ma olin selleks hetkeks väga paljusid ettevõtteid kõrvalt näinud ja imetlus inimeste ees, kes edukalt midagi reaalset toodavad, oli kogu aeg süvenenud. Kindlama aluse sellele mõttele andis, et millalgi aastatuhandevahetusel olin ostnud omale maamajaks vana rehielamu. Tegu oli ellujäämisinstinkti mingi vormiga. Vaja oli muutust eluviisidesse. Kuidagi tekkis idee, et kui mul on maamaja, mida on vaja kogu aeg kõpitseda, siis see annab mulle legitiimse põhjuse minna nädalavahetuseks linnast ära.

Kes veel mäletab neid aegu, siis see oli enne Euroopa Liitu ja eurot, ehk siis maaelu oli absoluutses madalseisus. Pärnu kinnisvaramaakleri teine valik asus külakeses Rapla- ja Pärnumaa piiril. Heas korras rehielamu koos aidahoone ja puurkaevu ja kõige juurdekuuluvaga maksis tollal samapalju, kui täna paar hektarit kesist põldu. Kesine põld ei maksnud tollal kusjuures üldse midagi, sest keegi ei tahtnud osta. Vastu kehtivat trendi ostsin, kui keegi juhtus pakkuma minu maja ümber ja läheduses.

Plaan töötas. Õppisin kasutama algelisi tööriistu. Endale eriti viga ei teinud. Pärast õppisin isegi suuremaid ja mootoriga tööriistu käsitlema. Paljud lõhkusin esimesel ringil ära, ise jäin ikka terveks. Kuskilt tekkisid lapsed, laienesime sahvrisse ja ülakorrusele ja lõpuks rehe alla. Viimasena viskasime sita laudaotsast välja ja tegime autole ka katuse alla ruumi, aga auto ikkagi ei jõudnud sisse. See oli juba 2013. aastal ja garaazi võtsid üle mahlapress ja siidritünnid.

Üks tähelepanek, mis silma jääb maal tehtavate mõnusate tegemistega, on arvamus, nagu võiks hobi olla nagu töö ja tuua raha sisse. Tegelikult muidugi lõpeb hobi selle koha juures ära, kui sa kellegilt raha küsid. Sellest hetkest võtad sa vastutuse ja tegevusest saab töö - mis võib ja peakski sulle endiselt meeldima. Kui sellest murdekohast aru ei saada, sünnivad tooted ja teenused, mis on "kodukootud" ja "põlve otsas tehtud". Kumbki hinnang ei ole tavaliselt mõeldud positiivsena.

Esimene siider valmis kohalikust, oma külas kasvatatud, õunast.
Esimene siider valmis kohalikust, oma külas kasvatatud, õunast.

Otsus oli tehtud: hakkame tootma siidrit. Aga selge oli ka, et kodune koduveini tegemine on üks asi, teistele midagi müümiseks valmistamine hoopis midagi muud. Vaja oli akadeemilisi teadmisi ja eheda praktika nägemist. Leidsin siidrivalmistamise kursuse Inglismaalt ja peale kursust sain kokkuleppele ühes Inglismaa kuulsamas vana kooli siidrifarmis, et võin seal ilma palgata tööd teha. See on ainuke võimalus omandada lisaks retseptidele või oskustele ka vaimsust ja kultuuri.

Rajati ka oma õunaaed.
Rajati ka oma õunaaed.

Kui Eestisse tagasi jõudsin, panin külapoodi kuulutuse üles, et ostan mahlaõunu. Oli oktoobri keskkoht juba, inimesed olid veidi umbusklikud, aga sain paar tonni õunu kokku ja pressisime nendest garaaziesisel mahla välja. Sellisele konkreetsele tegevusele eelnes periood, kus ma arvasin, et siidritegemist peab alustama õunapuude istutamisega. Õnneks jõudis kiiresti kätte selgus, et tahtmised-võimalused ei lähe õunapuu kasvukiiruse perspektiiviga aegruumis üldse kokku. Nüüdseks oleme küll ka ligi 4000 õunapuud maha pannud.

Olin kuulnud ka, et igasuguse tegevuse jaoks saab toetusi ja projektirahasid. Sain mõne tuttavaga kokku, lugesin ja uurisin veidi. Ja tulin selg ees kiiresti sellest uksest välja tagasi. Sissekirjutatud skeemitamine ja tohutu ajaressursikulu olid ainsad kindlad veendumused, mis esmapilgul tekkisid. Loomulikult saab "siidrivillimise masin" asemel kirjutada "limonaadivillimise masin" ja tervistkahjustavast amoraalsest (ministri tsitaat): "surmaga kauplemisest" saab hoopis tore lastesõbralik ettevõtmine. Masin on muidugi täpselt sama. Jätsin selle tegemata, et hoida kokku aega. Minu projektirahade hankimise selle etapi võtab hästi kokku Töötukassa peaspetsialisti poolt lähetatud kiri, mis teatab ettevõtmise alustamise toetuse mitteandmisest. Spetsialist teeb antud kirjas minu 4474 eurose toetussoovi toeks lähetatud äriplaani pihuks ja põrmuks ning võtab selle elegantselt kokku lõpulauseks: "Kuna äriplaan on eeltoodud põhjustel suure riskiga, otsustati toetust mitte anda."

Niisiis, hakkasime garaazist pihta. Miljon üksikasja, mis sai lahendatud jooksvalt interneti, raamatute ja katse-eksituse teel. Maakeldrisse ladus kroonilise viinaveaga ehitusmehest naabrimees paraja laiusega vaheseinad ja sinna vedasime pudelid läbi jaanuarikuise miinus kahekümnekraadise pakase teisele käärimisele. Igatahes oli järgmiseks aprilliks valmis partii midagi, mille kohta võis hakata uurima, kas see juua kõlbab. Kuna kõlbas, siis muutsime suvel säästud likviidseks, likvideerisin pensionifondi osakuid ja tegime üle põllu ostetud vanast Edasi Kolhoosi töökojast siidrivabriku.

Nagu näitas hindamatu kogemus töötukassa spetsialistiga, on planeerimine tänamatu tegevus. Kirjutada SWOT analüüsi olematu ettevõtte kohta veel olematus valdkonnas müümas toodet, mida hetkel veel keegi isegi ei tea, et ta seda tahta võiks, on kasutu ja mõtetu. Vähegi kestvamas perspektiivis on kõige olulisem element kogu valemis bränd ja tema kuvand, mida ei saa tekitada tühja koha peale. Päris ilma planeerimise ja eelarvestamiseta ei saa. Minu äriline miinimumeesmärk oli, et see ettevõtmine hakkaks kahe aasta jooksul ennast ise ära toitma ja kolme aasta jooksul ka mind ja peret. Olles uurinud, mis laias maailmas toimub, jälginud huviga, kuidas õllerevolutsioonil Eestis on läinud, oli mul mingi veendumus, et kõike õigesti tehes võiks see nii minna.

Alaplaneerimisest suurem oht on üleplaneerimine. Tõeliselt konservatiivne analüütik ei suuda uuenduslikust asjast kunagi positiivset finantsvisiooni kokku saada. Üks mu hea tuttav, kes on osalenud ühe Eesti parema restorani ülesehitamises mahajäetud mõisa ja loonud sinnajuurde ühe ägedama kulinaariabrändi, ütles mulle, et kui ta oleks kümne aasta eest osanud ja viitsinud finantsprognoose teha, siis ei oleks seda asja kunagi sündinud.

Kolm aastat hiljem on soojemal suvepäeval sadakond kohta üle Eesti, kust Jaanihanso jooke leiab ja juba neli-viis teist riiki, kuhu tooted reisivad. Meie väiksuse tõttu on Eestis millegi tootmist alustades latt kohe sündides väga kõrgele asetatud; ilma ekspordita ei ole võimalik jätkusuutlikult toota. Oleme palganud oma külast kaks inimest appi ja ümbrikupalka ei maksa. Kõige põnevamaks väljakutseks oleme mõelnud endale missiooni inimesed meie juurde kohale tuua, et läbi vahetu emotsiooni sõpru Jaanihanso loole ja toodangule juurde saada. Ükski turundus ei saa selle vastu, et bränditud kuvandit ka reaalselt elada ja seda võimalikult avatult jagada.

Alvar Roosimaa: Õnnefaktori tähtsust alahinnata on vale.
Alvar Roosimaa: Õnnefaktori tähtsust alahinnata on vale.

Kui kellegil tekkis ülalkirjutatud lugedes tahtmine ettevõtlusega proovida, siis on mul kogemusest kaks abistavat tähelepanekut.
Esiteks, riik Eestis väikeettevõtlust ei toeta. Kui eelmise valitsuse algusaegadel algas iga pressikonverents sõnavõtuga sellest, kuidas prioriteet on väikeettevõtluse areng, siis see jäigi tühjaks jutuks.
Aga teiseks - ja palju olulisemaks - tähelepankeuks on see, et Eestis on kõik hea tahtmise olemasolul kiiresti tehtav, sest suurepärane infrastruktuur on olemas ja inimesed ametites on eranditult olnud pragmaatilised ja vastutulelik. Ilmselt on mul inimestega õnne olnud. Aga õnnefaktori tähtsust alahinnata on üldse kõige rumalam viga, mida teha saab.

Alvar Roosimaa
Jaanihanso Siidrivabrik

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Oilseeds Trade otsib PIIRKONDLIKKU ESINDAJAT

Oilseeds Trade AS

20. oktoober 2017

HILTI is looking for a SALES REPRESENTATIVE

Manpower OÜ

03. november 2017

Uudised