Nii palju kui annad - nii palju ka saad. Väeta targalt

Nii palju kui annad - nii palju ka saad. Väeta tar
Nii palju kui annad - nii palju ka saad. Väeta targalt

Tänapäeval saab pool maakera elanikkonnast süüa tänu sellele, et põldudel kasutatakse mineraalväetiseid mis tagavad suuremad kogusaagid.

Taimed vajavad saagi moodustamiseks toiteelemente ning seda, et üle saja aasta tagasi leiutati tehnoloogia, kuidas õhulämmastik muuta väetiseks, nimetatakse ka 20. sajandi üheks suurimaks teaduse saavutuseks. Sellega said hakkama kaks Saksa keemikut Fritz Haber ja Carl Bosch ning seda kutsutaksegi nende nimede järgi Haber-Boschi protsessiks.

Rohkem inimesi, rohkem toitu. Inimesi on maakeral järjest rohkem - praegune 7,5 miljardit inimest prognoositakse kuni 9 miljardini aastaks 2050. Nende äratoitmiseks vajatakse ka üha enam toitu, kuid selle kasvatamiseks põllupinda kuskilt juurde võtta ei ole. Või nagu Mark Twain omal ajal naljatas, et maakera on valmis ja seda enam juurde ei tehta. Huber ja Bosch pakkusid välja alternatiivi. Selle asemel, et rajada üha enam maakera pinnast põldude alla, kasutada õhulämmastikku ja suurendada olemasolevate põldude saagikust. Seda nimeti ka "Brot aus Luft" või siis "Leib õhust".

Vaid mullavarude arvelt ei saa toota.
Vaid mullavarude arvelt ei saa toota.

Kui vaadata Eesti põldude väetamise ajalugu, siis suurem mineraalväetiste kasutamise algas eelmise sajandi viiekümnendatel ning eriti kiire kasv oli kuuekümnendatel. Kindlasti toimus siis üleväetamist ligikaudu kakskümmend aastat - eelmise sajandi seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel. Tollel ajal kasvas mineraalväetiste kasutamine nn. kemiseerimise programmi alusel tunduvalt, kuid põldudel kasvatatud saagid ei suurenenud samas mahus. See tähendab seda, et küllaltki palju väetiste taimetoitainetest kas seoti mullas või uhuti välja.
Üheksakümnendate alguses vähenes väetiste kasutamine mõne aasta jooksul kaksteist korda (mitte protsenti) ja saake saadi peamiselt mullavarude arvel.
Järgnevad kakskümmend viis aastat on väetiste kasutamine tasapisi kasvanud, kuid ei ole veel jõutud sellele tasemele, et taimetoitainete bilanss põldudel oleks tasakaalus.

Vaid mullavarude arvelt ei saa toota. Senini me viime Eestis veel saakidega ära enam toitaineid kui väetistega muldadesse tagasi anname. Eelkõige fosfor ja kaalium on need elemendid ning kasvab nende põldude hulk, kus neid elemente on suuremas puuduses. Väetiste kasutamise kogused on meil praegu taolised nagu olid kuuekümnendate alguses, enne kemiseerimisperioodi!
Eesmärk peaks olema taoline, et toitainete kogused, mis saakidega põllult ära viiakse saaks väetistega mulda tagastatud. Sellisel juhul me ei tooda mullavarude arvel vaid säilitame mullaviljakuse ka oma lastele, tulevastele põlvkondadele.

Lupjamise arvelt kokku hoida pole tark. Selleks, et taimed mullast kõige paremini toitaineid omastaks, peab mullareaktsioon neutraalne olema. Muldade happesus on probleemiks eelkõige Põlvamaal, Valgamaal, Võrumaal ja Viljandimaal. Kui nõukaajal toimus muldade lupjamine ehk ehk nende reaktsiooni reguleerimine riigi kulul, siis praegu on see põllumeeste oma mure. Rasketes majandusoludes peab pidevalt hindama, et mille arvel saaks kokku hoida ning kahjuks kipub mullareaktsiooni reguleerimine alati selleks olema mis esimesene tegemata jääb. Sellega kaasneb aga automaatselt väetiste efektiivsuse vähenemine, suurem surve loodusele, madalamad saagid ja väiksem tulukus.

Tavainimeste arvamus taimekasvatusest ja põllumajandusest on tihti taoline, et küllap ikka antakse väetist põldudele liiga palju? Ja et äkki saaks hakkama kuidagi vähemaga?
Taoline avamus on kunstlikult kujundatud. Kindlasti on siin üheks peamiseks põhjuseks nõukaaja lõpus toimunud massiline üleväetamine. Selle vastureaktsioon oli loogiline, püüti kõike teistmoodi teha, kuid piltlikult öeldes keerati vanker ühest kraavist teise. Juhust kasutades keelati igaks juhuks ära igasugune väetiste kasutamine metsas jne. Nüüd on aga sellest juba piisavalt palju aega mööda läinud ja oleks aeg teemale teaduslikult põhjendatult läheneda. Igasuguse saagi moodustamiseks on taimedele vaja teatud hulgas ja vahekorras toiteelemente - millestki tuleb ju saak üles ehitada. Vähema väetiste kogusega saab kindlasti ka hakkama, kuid teatud saagitase on taoline, kus tootmine on kõige efektiivsem ehk kasutatud väetise koguse kohta saadakse kõige suurem enamsaak ja hektari tulukus. Kui teravilja tootmiskulud katab tavaliselt saagikus 3 t/ha, siis tulusaks tootmiseks oleks vaja vähemalt 4 t/ha. See nõuab aga vähemalt 100 kg/ha lämmastikku.

Üldine suundumus kogu maailma taimekasvatuses on selles, et saada vähemaga enam. See tähendab seda, et põllumaa pind on piiratud ja uusi alasid põldude tarbeks oleks võimalik saada vaid metsade arvelt. See on aga liialt suur surve loodusele. Maakera elanikkond aga kasvab ning toidu tootmine peab järgima suurenevat tarbimist ja nõudlust. Lahenduseks on kasutatava põllu saagikuse suurendamine, mida nimetatakse jätkusuutlikuks efektiivistamiseks. Samas tehakse ka kõik selleks, et ühe väetise ühiku kohta saada võimalikult suur saagi juurdekasv.
Kõige lühemalt saab seda kokku võtta väetamise nelja õ reegliga: taimedele peavad efektiivseks kasvuks olema tagatud 1. õiged taimetoitained, 2. õiges koguses, 3. õigel ajal ja 4. õiges kohas.

Lisaks traditsioonilistele tahketele granuleeritud mineraalväetistele on hakatud üha rohkem tähelepanu pöörama erinevatele spetsiifilistele täiendväetistele. Tavaliselt on need mikroelementide erinevad segud, mida kasutatakse lehtede kaudu pritsimiseks koos erinevate taimekaitsevahenditega, valmistatud just taolise koostisega, millist elementi mingi kultuur mingis kasvufaasis kõige enam vajab. 
Üha enam muutuvad populaarseks ka biostimulaatoreid sisaldavad segud, kus on lisatud taimedele vajalikud amiinohapped. Osasid mikroelemente vajab taim väga väikestes kogustes ning taoliselt juurevälise annustamisega suurendatakse traditsiooniliste väetiste efektiivsust e. saadaksegi vähemaga enam.

Mahepõllule maheväetised. Taimede toitumise reeglitega peavad arvestama ka maheviljelejad. Selleks, et mahepõllud ei vaesustuks on olemas väetised, mis seal lubatud kasutada. Eelkõige siis orgaanilised väetised aga ka need mineraalväetised, mida ei ole keemiliselt rikastatud/töödeldud. Üks enamtuntud on näiteks ka tavatootmises kasutatav kaaliumväetis kaaliumkloriid. Maheväetiste nimekiri on Baltic Agros pikk, saab anda kõiki makro- ja mikroelemente, kas tahkelt mulda või vedelalt erinevate pritsimislahustega. Kahjuks on aga mahepõldudel nende kasutamine veel tagasihoidlik, kuigi nendega oleks võimalik tulukust tunduvalt suurendada.

Kui aga mingi kauba osas on nõudmine, siis tuleb seda ka pakkuda. Kui keegi on nõus oma toidu eest rohkem maksma, siis võib seda ka väiksema efektiivsusega kasvatada. Seda ei saa teha nendes riikides, kus põllumaa on hirmkallis, saab aga teha meil, kus maa hind on veel suhteliselt madal. Mahepõllult ei saa saaki aga lõpmatult. Me võime küll teatud aja ära kasutada sinna aastasadade ja -tuhandete jooksul ladestunut, kuid see on vaid võtmine ise midagi vastu andmata.

Väetised on kindlasti üks suur väljaminek põllumehel, kogu tootmiskuludest võivad need moodustada kümmekond protsenti. Samas on aga ka need ühed mõtekamad kulutused. Kõiki taimekasvatuse reegleid järgides on võimalik ühe väetistesse tehtud rahaühikuga teenida tagasi saagi juurdekasvu arvel viis kuni kümme rahaühikut. 

Margus Ameerikas
arendusdirektor
Baltic Agro AS

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised