Valli Loide: Muldade lupjamisvajadus kasvab

Muldade lupjamisvajadus kasvab
Muldade lupjamisdemo Scandagra põllupäeval 2017.a. suvel.

Eesti Taimekasvatuse Instituudi agrotehnoloogia osakonna vanemteadur Valli Loide kirjutab miks tuleks põlde lubjata, millega ja millal.

Eestis on muldade lupjamisega tegeletud Lääne-Euroopa eeskujul juba alates 1814. aastast P. R. v. Sieversi poolt Morna ja Heimtali mõisates. Enne teist Maailmasõda oli muldade lupjamine Eestis siiski väga piiratud ja juhusliku ulatusega.

Teaduslikud alused happeliste muldade lupjamiseks Eestis rajas Osvald Hallik, kelle sünnist möödus läinud aastal 110 aastat ja kes 1939. aastal alustas vastavat uurimistööd.

Laiaulatuslikum muldade lupjamine algas 1953. aastal. Majanduslikul kaalutlusel kasutati ainult tolmjaid lubiväetisi: klinkritolmu ja tolmpõlevkivituhka, sest neid ei olnud vaja kaevandada, kuivatada, jahvatada ja need sisaldasid paljusid taimedele vajalikke toiteelemente, eriti klinkritolm. Tolmjate lubimaterjalide laadimisel ja külvil kasutati suruõhu abi. Selle perioodi lupjamistöid saatis suur tolmupilv. Kõik lupjamistööd finantseeriti riigi poolt.

1990-ndate aastate alguses aga muldade lupjamine praktiliselt seiskus ja muldade lupjamise organisatsioon lagunes.

Nüüdseks on muldade lupjamine pisut elavnenud. Muret teeb aga asjaolu et ajast, mil langes ära lupjamistööde riigipoolne toetus, on lubiväetisi kasutatud äärmiselt vähe ja puudujääk aasta-aastalt suurenenud. Kui 2006. aasta seisuga moodustasid Põllumajandusuuringute Keskuse mullaseire andmetel 30% vabariigi põllumuldadest happelised mullad, mille pH jäi <6, siis tänaseks on neid muldi juba 35%. Lubiväetisi vajavad aga kokku ca 55% muldadest.

Happelisi muldi leidub kõigis Eesti maakondades, kuid Põlva, Võru,  Valga ja Viljandi maakonnas on happeliste muldade osatähtsus kõige suurem.

Mulla hapestumist põhjustavad peamiselt mullas adsorbeerinud vesinik- ja alumiiniumioonid. Eesti kuulub klimaatiliselt valdkonda, kus aurumine on aastakeskmisena sademete kogusest väiksem ja laskuva veevooga kaasneb arvestatava osa asendatavate katioonide (Ca2+, Mg2+, K+, Na+) väljaleostumine mulla ülemistest kihtidest. Kaltsiumist vaesunuid muldi võib pidada  piltlikult haigeteks muldadeks, kus kasvavad taimed on haigustele, näiteks kapsanuuter, mis kahjustab ka rapsi, vastuvõtlikumad ja nende toiteväärtus on kesine. Kaltsiumist vaesunud, väga happelises mullas (pHH2O  < 5,0) muutub suur osa mullas leiduvast alumiiniumist lahustuvaks. Al3+ ioonid mullalahuses hüdrolüüsuvad, andes lõpp-produktina alumiiniumhüdroksiidi ja vesiniku. Liikuv alumiinium on  taimedele mürgine. Seega kaltsium ei ole taimedele küll peamine toitaine, kuid kaltsium on tähtis taimedele soodsa toitekeskkonna tekkel.

Happelistel muldadel on väetiste efektiivsus oluliselt väiksem. Mulla happesus vähendab fosfaatioonide liikuvust ja nende omastamist taimede poolt. Kaaliumi puhul aga nagu selgub, et mida happelisem on muld, seda rohkem kaaliumi satub mulla neelavast kompleksist mullalahusesse, kus ta uhutakse kergesti laskuva veevooga mullast välja. Nii on happelistele muldadele iseloomulik taimede poolt raskesti omastatav fosfor ja suurem kaaliumivajadus. Häiritud on ka mitmete teiste toiteelementide omastatavus ja paljud mulla talitust mõjutavad tegurid (bioloogiline aktiivsus, vee- ja õhuläbilaskvus, juurte kasvusügavus jt).

Taimedele normaalsete toitumistingimuste loomiseks on vaja, et muld sisaldaks liikuvat kaltsiumi vähemalt 1500 mg kg-1. Happeliste muldade kaltsiumisisaldus on sageli erakordselt madal, keskmiselt vaid 800 mg kg-1.

Et kogu põllumajandusliku maa hapestumist kontrolli all hoida, tuleks aastas põldudele viia  orienteeruvalt 400 tuhat tonni CaCO3. Aasta-aastalt on muldade lupjamismahud tasapisi küll suurenenud, paaril viimasel aastal on lubiväetisi põldudele jõudnud 40-50 tuhat tonni.

Muldade lupjamine on pikaajaline investeering. Kuigi lubimaterjalide enda maksumus ei ole üldjuhul kuigi suur, siis transport neelab kuludest lõviosa. Seetõttu on iga detail, mis kulude-tulude poolt mõjutab, väga hinnas. Lubiväetise kaugus põllust ja selle lisandväärtus on need, mis võivad olla  määravad otsuste tegemisel.

Happeliste muldade osatähtsus maakonniti
Happeliste muldade osatähtsus maakonniti

Kui varasemal ajal olid peamisteks lubiväetisteks tsüklonpõlevkivituhk ja klinkritolm, siis tänapäeval on lisandunud veel lubja- ja dolokivi, viimast kasutatakse enamasti lubjakivi rikastamiseks magneesiumiga. Ka biomassituha (puu-,  põhu-, turbatuhk) osatähtsus lubiväetisena suureneb.

Seega on liigiti lubiväetised väga erinevad ja eeldavad sellega arvestamist ning ressursi mõistlikku kasutamist. Viimase aja tehnoloogiliste uuenduste tulemusena on praegu toodetava põlevkivituha ja klinkritolmu omadused mõnevõrra muutunud. Põlevkivituhal on   suurem neutraliseerimisvõime ja toitainetesisaldus väiksem. Klinkritolmus suurenes aga uuenduste tulemusel mitte ainult pliisisaldus vaid ka veeslahustuvate toiteelementide sisaldus. Seetõttu on klinkritolmu  mõistlik kasutada ühekordsel väetamisel vaid väikest (1 t ha-1) annust eesmärgiga kasutada ressursi säästlikult ja efektiivselt.

Taimetoitainete poolest on rikkad ka puu-, põhu-ja heinatuhad, kuid  suhteliselt vaesed kaltsiumist, mistõttu nende lupjamisväärtus on võrreldes näiteks lubjakiviga ligi 2 korda väiksem. Taimetoitaineid aga satub mulda biomassituhaga suurema lubjatarbe korral ülemäära palju.

Kasuta kombineeritult. Parema majandusliku tulemuse saavutamiseks on soovitatav kasutada võimalusel eri lubiväetisi kombineeritult, optimeerides nii kaltsiumi- kui ka taimetoitainetesisaldust mullas.

Maavarade paremaks ärakasutamiseks on hakatud tähelepanu rohkem pöörama  juba avatud lubjakivi karjääridele, kus jäägina tekkivad sõelmed sobivad oma kaltsiumi- ja magneesiumisisalduse ning granulomeetria poolest hästi happeliste muldade lupjamiseks. Üheks niisuguseks viimase aja heaks leiuks oli Raikküla karjäär, kus materjali analüüsitulemustest ilmnes, et see sobib suurepäraselt põldude lupjamiseks ja nii mõnelegi aktiivsemale põllumehele vähenesid transpordikulud.

Keelatud klinkritolm. Kahetsusväärne on aga, et mitte kõik väärtuslikest ressurssidest ei jõua põllule, vaid hoopiski prügimäele, nagu see juhtus põllumeeste poolt hinnatud ja efektiivse klinkritolmuga, mis takerdus teenimatult senini lahendamata seaduseköidikusse ja millel on ka oma osa põldude lubiväetiste defitsiidis.

Klinkritolm üksinda küll veel ei päästaks tekkinud olukorda, aga abiks oleks ikka ja seda eriti niisugusel põllumeestele raskel ning keerulisel ajal. Siinjuures väärib äramärkimist asjaolu, et probleemi õiguslikku lahendust on oodatud juba ligi 7 aastat.

Klinkritolmu "saaga".
Klinkritolmu "saaga".

Lupja, millal tahad. Lupjamistöid võib teha igal ajal kui põld kannab ja kui taimiku kõrgus on alla 20 cm. Lupjamistöö on suuremahuline, mistõttu on vaja kasutada kõiki selleks sobilikke võimalusi. Lubjakivi võib külvata ka lumele, mis kiirendab kevadel põllu vabanemist lumest. Peentolmjate lubiväetiste lumele laotamisel võivad veeslahustuvad väärtuslikud toiteelemendid koos kevadvetega kaduma minna.

Muldade lupjamist on otstarbekas teha vastavalt määratud lubjatarbele ja leida võimalusi seda teha järjepidevalt, mis on hädavajalik mulla omaduste püsivaks parenemiseks.

Tänapäeva tehnoloogia ja tehnika võimalused on leidnud rakendust ka lubiväetiste külvil. Leidub juba külvikuid, mis suudavad lubiväetist külvata vastavalt lubjatarbekaardile, mis aitab lubiväetist kasutada sihipäraselt ja ka kulude-tulude poolt soodsamaks muuta.

Valli Loide
Eesti Taimekasvatuse Instituut
Agrotehnoloogia osakonna vanemteadur

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Seotud lood

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Vaklak otsib PEARAAMATUPIDAJAT

Tammiste Personalibüroo OÜ

06. mai 2018

Uudised