Millega toita maailma?

Millega toita maailma?
Riis kasvab 11% põllumajandusmaast ehk üle 150 miljoni hektaril.

Maakera elanikkond on praegu ligikaudu 7 miljardit ja see suureneb tempoga 200 tuhande inimese võrra päevas. Mida aga kõik need inimesed teevad ja mida söövad?

FAO statistikast selgub, et ligikaudu veerand ehk 1,9 miljardit meie hulgast on lapsed ehk vanuses 0-15 aastat. Suurem osa neist ei peaks tööl käima, kuid kuna enamus lastest on arngumaades, siis osaliselt on ka nemad hõivatud erinevates ametites.

Suurim tööd pakkuv sektor maailmas on teenindus, kus töötab ligikaudu 1,7 miljardit inimest. Teine väga suur osa inimestest töötab põllumajanduses: 1,4 miljardit inimest. Kui arenenud maades on põllumajanduses töötajate hulk väga väike, vaid 3-4% elanikkonnast, siis 88% põllumajandustöötajatest asuvad arengumaades.

Üllatavalt vähe, ehk vaid 0,8 miljardit inimest töötab tööstuses. Vanureid ehk üle 64 aastaseid on 0,58 miljardit, kes peaksid enamuses pensionil olema. Töötuid on 0,43 miljardit inimest ja ligikaudu sama palju ehk 0,4 miljardit on ettevõtjad, firmade omanikud ehk tööandjad.

Mida sööme ja joome?

Maakera elanikkond järjest kasvab ning sööjaid tuleb üha juurde. Aastaks 2050 on inimesi prognooside kohaselt juba üle 9 miljardi ning toitu on vaja tänasega võrreldes toota 70% enam.

FAO statistika järgi on kõige enamlevinud teraviljadel põhinevad toidud, mis moodustavad ligikaudu 25% kogu söögi kogusest. Selle hulka ei loeta õlle valmistamiseks kulunud otra. Suurim osa teraviljadest on kolmel kultuuril: riis, mais ja nisu. Näiteks riis kasvab 11% põllumajandusmaast ehk üle 150 miljoni hektaril. Lähima kolmekümne aasta jooksul prognoositakse terviljade toodangu kasvu kuni 20%.

Meie jaoks üllatavalt suur osatähtsus kogu maailma toidust on taimsetel õlidel (soja, päevalill, raps jt.), praegu ligikaudu 10%. See on ka sektor, mis on kõige enam aastate jooksul arenenud. Näiteks 1970. aastal oli taimsete õlide osatähtsus poole väiksem ning nende kasutamise kasvu prognoositakse 2050. aastaks praegusega võrreldes kahekordseks.

Samas meile väga oluline liha on maakera toidust üllatavalt alles kolmandal kohal ehk veidi alla 10%. Lihade tarbimine on tasapisi laienenud, eelkõige linnuliha osas ja prognoositakse kasvu jätkumist analoogiliselt taimsetele õlidele.  

Suhkur on lihaga praegu ligikaudu sama osatähtsusega. Erinevus on vaid selles, et suhkru mahud ei ole oluliselt kasvanud ning ei prognoosita ka eriti suuremat tarbimist.

Kartul ja teised tärklist sisaldavad juurviljad moodustavad 7% maakera toidust ning piimatooted samuti vaid 7%. Piimatootete osatähtsus on viimase mõnekümne aasta jooksul veidi kasvanud ja prognoositakse jätkuvat tõusu.

Veidi vähem, ehk 6% toidust, moodustavad erinevad köögiviljad. Puuviljad, välja arvatud veiniks kasutatavad viinamarjad on meie menüüst 6% ja alkohoolsed joogid 4%.

Pulsed, ehk liblikõieliste kultuuride kuivatatud seemned (hernes, uba, lääts jt.) moodustavad 4% kõikidest toitudest. Nende osatähtsuse kasvu prognoositakse veelgi, kuna need on kõige odavam proteiiniallikas, samas kõige väiksema vee ja energia jalajäljega.

Kõik muud võimalikud toidud, millest suurema osa moodustavad kalad ja erinevad mereannid, moodustavad 11%.

75% maakera toidust tuleb 12 taimeliigist ja 5 loomaliigist

Toidu tootmine on aja jooksul kontsentreerunud väga väheste liikide eriti efektiivseks kasvatamiseks. Näiteks kogu maakera toidust 75% tuleb 12 taimeliigist ja 5 loomaliigist. Sellel on nii plusse kui miinuseid. Ohuks on see, et väga väike arv liike teeb meid liialt haavatavad kliimamuutuste, kahjurite, taimehaiguste jt. faktorite mõjudele. Stabiilsuse tagamiseks peaks liikide valik olema võimalikult mitmekesine.

Plussiks on see, et väheste liikide väga efektiivse kasvatamisega on viidud toidu omahind väga madalaks ning enamus inimestest ei pea oma söögi pärast muretsema. Eriti arenenud maades, kus toidule kulutatud raha moodustab sissetulekutest väga tühise osa. Näiteks USA-s kulub toidule vaid 9,7% sissetulekutest. Võrdluseks 1920ndatel oli see protsent seal 20 ringis. Meil Eestis kulub täna 26% sissetulekutest toidule ning kui selle järgi võrrelda, siis pole me veel jõudnud USA kahekümnendate aastate heaolu tasemele. Saksamaal ja Inglismaal on inimestel täna toidu kulu 10-12% sissetulekutest. Taolise väga väikese kulu protsendiga ei pea inimesed söögile tehtavaid väljaminekuid eriti arvestama ja on valmis maksma teatud eksootiliste maitsete või „tervislikuse“ lubaduste eest mõne protsendi enam. Sellest ka orgaaniliste toiduainete turu kasv arenenud maades, mis ei saa aga olla jätkusuutlik kogu maailma rahvastikku silmas pidades.

Enamus maakera rahvast elab aga arengumaades ning seal on inimestel kulu toidule üle poole kuni 100%. Sealjuures on veel 10,8% inimesi, kes täna kannatavad kroonilise alatoitluse all. Aastal 1991 oli see protsent suurem - 18,6. Mis näitab seda, et kuigi maakera rahvastik kasvab, on tasapisi nälga kannatajate arv vähenenud. FAO andmetel on see 216 miljoni võrra väiksem võrreldes aastaga 1992 ning eesmärk nälga kannatajate inimeste arvu viimine nullini (zero hunger), mis on tänaste arengute jätkudes reaalne lähima kahekümne aastaga.

Efektiivsem tootmine, suurem saagikus

Planeedi kasvava elanikkonna toiduga kindlustamise peamiseks lahendusteeks loetakse saagikuse suurendamist, efektiivsemast ja intensiivsemast majandamisest. Täna hinnatakse, et 40% põllul kasvanust läheb kaduma mittepiisava taimekaitse tõttu: kogu maakeral konkureerivad kultuurtaimedega 30 tuhat liiki umbrohtusid, kahjureid 10 tuhat liiki ja taimehaiguseid 3 tuhat liiki.

Teine suur reserv on praeguse toidu tootise ja kasutamise kadude vähendamine. Arenenud maades läheb veerand kuni kolmandik toidust raisku tarbija juures kodus. Näiteks Euroopas loetakse inimese kohta kaotsi läinud toidu koguseks 280 kg aastas. Taoliste kadude minimeerimisel oleks juba täna võimalik ära toita kõik nälgijad.

Meie kõigi tervis sõltub otseselt sellest, mida me söögiks taimede ja loomade kaudu saame ja see sõltub palju meist endist. Näiteks Soomes leiti juba nelikümmend aastat tagasi, et nende igapäevases toidus sisaldab inimeste kõrge tervise tagamiseks liialt väha seleeni. Seal otsustati, et riigi tasemel on kõige otstarbekam hakata inimeste tervise nimel lisama seda väetistesse. Sellega tagati, et kõik said vajaliku koguse seleeni oma igapäevase toiduportsioniga - leiba, piima, liha jne. süües. See oli/on kulu, kuid väiksem kui pärastine väljaminek inimeste tervishoiu tagajärgedega võitlemiseks. Analoogiliselt on teada ka teistes maakera piirkondades, et millise elemendi puudused sealsetes muldades võivad olla. Näiteks tsink ja boor Indias, jood Hiinas jne. Taoliselt mingi elemendi lisaga väetistega saadakse tervislikum toit kui naturaalselt kasvanud taimede või loomadega ning mis eriti oluline, et saavad kõik kes söövad, saavad stabiilselt  ning pole karta ka üledoseerumist.  

Margus Ameerikas
arendusdirektor
Baltic Agro AS

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised