Turbaäri Eestis: kaks korda sada

Turbaäri Eestis: kaks korda sada
Turbaäri Eestis: kaks korda sada

Turbaäri Eestis võib kaks korda iseloomustada numbriga sada: sektori aastakäive on pea sada miljonit eurot ning siinset turvast müüakse ligi sajasse riiki.

Turba näol on Eestis enamasti tegu eksporttootega. Kuigi seda veetakse pea pooltesse maailma riikidesse, annab 90-95% ekspordimahust Euroopa. Neist omakorda suurimad tarbijad on Saksamaa, Holland ja Belgia. Aga Eesti turvast ja turbatooteid müüakse ka Mehhikosse, Hiinasse, Lähis-Itta, Aafrikasse ja mujalegi.

Maailmaturg on Eesti turbaliidu tegevjuhi Erki Niitlaane sõnul stabiilne. „Kagu-Aasia on küll tõusus, ent kui sinna läheb 1% Eesti tootmisest ja see tõuseb 2% peale, on kasv suur, aga absoluutkogus ikkagi väike,“ märgib ta. 

Kui meil veel kütteturvast toodeti, kasutati Eestis ära 30-40% siinsest turbast. Nüüd on kütteturba osakaal väga väike ning vaid alla kümnendiku turbast tarbitakse kohapeal. Valdkonna kasv saab aga Niitlaane sõnul tulla pigem Eesti-sisese tarbimise suurendamisest. „Laienemise asemel võiks rääkida sektori sisemise potentsiaali efektiivsemalt ärakasutamisest. Näiteks Tootsis mullu kütteturvast ei toodetud. Samas alad on ette valmistatud ja seisavad. Neid on teistel firmadel ka,“ lisab turbaliidu tegevjuht.

Nimelt tehakse rangelt vahet taastuvatel ja taastumatutel energiaallikatel. Turvas on seal vahepeal ning kohati käsitletakse seda ühe ning kohati teise regulatsiooniga. Niitlaane sõnul saab elektrituruseaduse järgi turvas umbes kaks korda vähem toetust kui taastuvad energiaallikad, näiteks puiduhake. Seetõttu pole Eesti katlamajadel tasuv turvast kasutada ning suur osa turbast mädaneb ehk nagu Niitlaan märgib – toimub põhimõtteliselt sama protsess kui kompostihunnikus. „Laguneb ehk mädaneb Eestis kümme korda rohkem turvast kui kasutame,“ kinnitab turbaliidu juht.

Ühest küljest saab riik tema sõnul asjast aru, teisalt ei luba ELi õigusaktid turvast nimetada taastuvaks loodusvaraks. „Tõsi, selle taastumine on aeglasem, aga eriregulatsiooni ka ei paista,“ sõnab Niitlaan.

Jaguks kogu Eestile. Kekkilä Eesti juhatuse liikme Raoul Johansoni kinnitusel saaks jõude seisva kütteturbaraba kasutuselevõtu korral turbaga terve Eesti ära kütta. „On väga lühinägelik, et 7000 hektarit valmisehitatud turbaraba seisab tühja ning ostame Venemaalt gaasi,“ lisab ta.

Kütteturba tarbimise ärakukkumise tõttu on Eesti kaotanud ka Baltimaade turbaäri liidrikoha.  „10-15 aastat tagasi juhtis Eesti seda mängu, täna väga tugevalt Läti. Nüüd on Eesti Leedust ka tagapool. Lätis on kasvu- ja tootmismahud korralikus tõusus, Leedus mõõdukas tõusus, Eestis väikeses languses,“ võrdleb Niitlaan.

Eestis on turba tootmine ja müümine kallim – meie keskmine palk ja keskkonnatasud on kõrgemad kui Lätis-Leedus ning ka transport peamistesse sihtriikidesse on siit kallim kui Eesti lõunanaabritel. „Kuna Eestis on ära kadunud kütteturbasektor, siis sealt meie langus tulebki,“ sõnab ta.

Lätis kütteturvast pea üldse ei kasutata, seal on suurelt sees Vene gaas – nii tarbimises kui ka poliitikas. Biokütuseid on seal Niitlaane kinnitusel seetõttu raske kasutusele võtta. Leedus natuke kasutatakse kütteturvast ning nemad loodavad sellele tõusu.

„Kui Eestis loodaks klassikalisele biokütusele – näiteks puiduhake – ning turbale võrdsed konkurentsitingimused, võiks Eestisse jääva turba osakaal tõusta,“ resümeerib Niitlaan ning lisab, et turbaliit ootab pikisilmi kaugkütteseaduse muutmist.

Uue seaduse mõju pikaajaline. Aasta algusest hakkas kehtima uus maapõueseadus, mille mõju ilmneb ASi Tootsi Turvas juhatuse liikme Tiit Saarmetsa sõnul mõne aja pärast. „Rohkem kui maapõueseadus, on mõjutanud turbaäri toetused taastuvatele kütustele. Maapõueseadus mõjutaks turbaäri suurelt, kui turvas liigitataks taastuvaks kütuseks,“ kommenteerib ta.

Niitlaan peab uue seaduse mõju pikaajaliseks. „Uus regulatsioon on kaasaegne ning arvestab meie vajadusi paremini kui eelmine seadus,“ kinnitab ta. Muuhulgas koostati uue seadusega kastutavate soode nimekiri, mis hõlmab 15% kõigist Eesti soodest. Sinna võivad ettevõtted majandustegevuseks lube taotleda. „Meil aga ei teki turgu kütteturbale, nii et neid alasid ei saa kasutusele võtta,“ räägib Niitlaan.

Samas lisab turbaliidu juht, et nad pole päris rahul Eesti energeetika- ja kliimapoliitikaga ning osaliselt ka looduskaitseseadusega. Nimelt on looduskaitseseaduses üks tehniline nüanss: turbatootmisalad on töös aastakümneid, kuid veekogude ranna- ja kaldapiiranguvööndis – mis peaks kaitsma 50-100 m ulatuses elurikkust – maavara kaevandamise lubasid ei anta. Samas tootmisalad on ühendatud tavaliselt maaparandussüsteemidega ning teinekord ulatub toimiv turbaala piiranguvööndisse.

Kaitseväärtust Niitlaane sõnul sellel alal pole, samas toota ka ei saa. „Oleme seda probleemi keskkonnaministeeriumile adresseerinud väga pikka aega, ent tulemusi eriti ei ole. See on üks suur asi, millega maadleme,“ lisab Niitlaan. Uusi turbatootmisalasid tema sõnul kaldakaitsevööndisse ei plaanita.

Kui palju aga saab turbaäri Eestis laiendada? Osad ettevõtted on Niitlaane sõnul uute lubade saamise osas skeptilised, ent üldregulatsioon on paigas. Kui mingi koht turbatootmiseks sobib, ei pruugi kohalikud inimesed või omavalitsus sellega nõus olla. Samas mõned menetlused kulgevad probleemideta.

Tiit Saarmetsa sõnul ei pea uute kaevandusalade avamine olema lihtne, vaid pigem põhjendatud tegevus ja kindlasti seotud ammendunud alade korrastamise ja tagastamisega. „Vajalik oleks, et keskkonnaamet oleks läbi viinud potentsiaalsetel kasutusele võetavatel aladel keskkonnamõju strateegilise hindamise. Sellega oleks elanikkond varakult informeeritud, et siia tuleb kunagi turba kaevandus ja arendajal oleks kindlus hilisema keskkonnamõju hindamise läbiviimiseks, mis annaks ka kindluse arendajale ja välistaks mõttetud taotlused,“ selgitab ta.

„Uus seadus määrab dokumentatsiooni vormistamiseks ühe aasta ja see on positiivne, sest seni oli tähtaeg määramata,“ lisab Saarmets.

Raoul Johanson toob võrdluseks näite, et Kekkiläl on mõned taotlused antud sisse 15 aastat tagasi, aga kuna kogu aeg on tulnud seadusemuudatusi, pole õnnestunud pooleteise aastakümne jooksul neid uusi tootmisalasid saada.

Toodetu peamiselt taimekasvatussektorile. Peamiseks Eesti turba kasutusalaks on praegu taimedele kasvusegude valmistamine ja vähesel määral turba kasutamine kütteks – kütteturba osakaal on 5-10% ekspordist. Samas on näiteks osad Eestisse imporditavad köögiviljad ja lilled kasvanud Eestist eksporditud kasvusubstraatide peal.

Üks võimalus laienemiseks on leida turbale uusi kasutuskohti, sest nagu kinnitab Johanson, saab turbast saab teha mida iganes, naftani välja. „Need on väga suuremahulised investeeringud, millega pole siinmail küll tegelema hakatud. Samas Soomes on suuremad varud, seal tehakse innovaatilisi plaane hakata tootma turbast ka muud kui elekter ja soojus,“ selgitab ta.

Näiteks akustilised ehitusplaadid ja komposiitmaterjal tehniline süsinikkiud, mis on kerge, samas tugevam kui teras. Kekkilä Soome emafirma Vapo plaanib ehitada 50 miljonit eurot maksva tehase, et osaleda kiiresti kasvaval tehnilise süsinikkiu turul. Tehnilise süsinikkiu maailmaturu maht on 40 miljardit eurot ning kasv kümme protsenti aastas.

Tootmistöö tehakse ära suvel. Turba tootmise periood kestab Eestis reeglina maist septembrini. Erki Niitlaane sõnul on vara arutada, millist hooaega oodata. „Talv on kuiv olnud, rabades pole palju vett. Aga kuidas on regionaalselt külmatingimused, ei oska hetkel öelda. Raba lahtisulamist mõjutab, kui palju sooja vihma tuleb – soe vihm sulatab kiiremini,“ selgitab ta.

Johansoni sõnul peaks n.ö harju keskmise suvega kõik laabuma. „Paremal suvel toodame rohkem reservi ning kehvemal suvel kasutame seda reservi,“ märgib ta.

Kekkilä kõrghooaeg algab Euroopa puhkuste lõpus ehk septembris ning kestab maini-juunini. Lõppevat tipphooaega iseloomustab Johanson lausega „müük läheb mitte hästi, vaid väga hästi“. „Ilmselt on müügiosakond teinud head tööd. Peaasjalikult samad tooted ja samad turud, lihtsalt mahud on kasvanud,“ täpsustab ta.

Kekkilä põhikliendid on Euroopast väljaspool, nt Põhja-Aafrika, Mehhiko ja Hiina. Need on nii suured turud, et Eesti firmad seal teineteist konkurentidena ei taju. „See näpuotsatäis, mida me Eestisse müüme, meie majandusolukorda väga ei mõjuta,“ kinnitab Johanson.

Soome emafirmale kuuluval Kekkiläl on tehased lisaks Eestile ja Soomele ka Rootsis-Norras, samas müük on tsentraliseeritud. „Müügiinimesed asuvad üle maailma laiali, meie Eestis lõppkliendile ei müü. Peame oma emafirma müügiinimestega sidet ning teeme koos plaane ja strateegiaid,“ kirjeldab Johanson.

 

Eesti turbaäris annavadki tooni suured ettevõtted. Äriregistri koodi järgi on umbes 40 firmal kaevandamisluba. „Kes müüb Eesti-siseselt, kes mujale, kes teeb lõpptoodet ja kes pooltooteid,“ selgitab Erki Niitlaan. Tema juhitava turbaliidu liikmesfirmad toodavad 85% kõigist turbatoodetest. „Liidu raames tehakse koostööd väga hästi. Riigiga suhtlemise ja rahvusvahelise koostöö osas toimivad regulaarsed arutelud. Äri üritame liidu ukse taha jätta ja rahast me ei räägi,“ kinnitab Niitlaan.

„Turbaliidus ikka arutame oma rõõme ja muresid, koostöö on heal tasemel. Kui on probleeme, lahendame liidu kaudu,“ lisab Raoul Johanson Kekkiläst.

ÜKS KÜSIMUS

Tiit Saarmets, ASi Tootsi Turvas juhatuse aseesimees

Kuidas on turbaäri mõjutanud uus maapõueseadus?

Mõjud ilmnevad mõne aja pärast. Ükski seadus ei ole täiuslik ja nii ka selle seadusega jäi rida lahendamata küsimusi, mille peavad ametnikud oma pädevuse piires lahendama. Kuidas see välja kukub, näitab aeg.

Seaduse positiivne külg avaldub maavara kaevanduslubade kehtivusaja pikenemises peale kaevandamisloa lõppemist. Varasem seadus võimaldas luba pikendada 10 aastat, uus seadus võimaldab väljastada uue loa pikkusega 30 aastat ja luba pikendada samas ulatuses, ka korduvalt, kui on vajalik. See muudatus on äärmiselt oluline, sest kui loa kestvus on 30 aastat, siis turba kaevandamine toimub tavaliselt ühelt ja samalt kaevandusalalt 50 või ka 60 aastat.

Seadusega kaasnevad määrused ja üks neist annab nimekirja rabadest, kus tulevikus on võimalik taotleda turba kaevandamist. Selline tulevikku vaatav määrus annab kaevandajale kindluse jätkusuutlikule tegevusele.

Positiivseks küljeks loen ka kaevandamisseaduse liitmist maapõueseadusega, mis oluliselt vähendab administreerimist ja loob seadusselgust.

Muidugi jäi terve hulk küsimusi uue seadusega lahendamata. Olulisemaks neist pean jääkressursi kontrollimisel kaasaegsete mõõtmismeetodite rakendamise selguse eiramist ja markšeidermõõdistamise eelistamist. Sellest tulenevalt ei kajastatud seaduses ka kaevandusala tolerantsi mõistet, mis loob olukorra, et kolmemõõtmelises ruumis peab kaevandaja väljutama sajahektaristel aladel ja miljonites kuupmeetrites turvast nulltolerantsiga. Praktiliselt on see võimatu.

Lahendamata jäi ka ammendunud turbaala riigile tagastamise osalise ja lihtsustatud korra kehtestamine. Mõtlen sellega, et kogu kaevandusala ei ammendu üheaegselt, vaid osade kaupa ja nendel ammendunud osadel ei tohi kaevandaja teha midagi muud (kasvatada heina, metsa jne), vaid need alad ootavad, kuni mõistliku suurusega ala ammendub ja toodab kogu selle aja (20-30 aastat) kasvuhoonegaasi. Lahendamata on ka uute turbaalade kasutuselevõtul nende raadamise kord. Mitmed asjad saab lahendada seadusele lisanduvate määrustega, aga neid veel pole.

 

Indrek Kald
kaasautor

 

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Seotud lood

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Vaklak otsib PEARAAMATUPIDAJAT

Tammiste Personalibüroo OÜ

06. mai 2018

Kõo Agro otsib TERAVILJA OSTU- JA MÜÜGIJUHTI

KÕO AGRO OÜ

25. aprill 2018

BASF otsib agronoomi

BASF UAB

26. aprill 2018

Uudised