Autorid: Põllumajandus.ee , põllumajandus.ee • 15. mai 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Lubiväetiste kasutamise eesmärk iseenesest ei ole tõsta mulla pH-d, vaid tagada toiteelementide sisaldus Ca näol ja erinevate toiteelementide omavaheline tasakaal. Erinevatel elementidel ja nende omavahelisel suhtel on oluline roll mulla funktsioneerimisel ja kui üks osa on paigast ära, siis ei suuda ühegi teise osa küllus seda kompenseerida (meeldetuletus Liebigi tünnilaua reeglist).

Muld on kompleksne süsteem, mille komponendid (taimetoitaineline koostis kui keemiline tegur, mehhaaniline koostis (lõimis) kui füüsikaline tegur jne) eraldiseisvalt ei toimi viljaka mullana. Füüsikalised ja keemilised tegurid seotakse funktsioneerivaks mullaks läbi bioloogiliste tegurite, orgaanilise aine (sh huumuse) sisalduse ja mullaelustiku. Mulla Ca sisaldus, mida mingil põhjusel vähe tähtsustakase, on üks neist elementidest ilma milleta ei saa tekkida mullas huumust. Mulla huumuse sisaldus on koos Ca2+, Mg2+ ioonide ja saviosakestega omakorda aluseks mulla struktuursuse tekkel. Struktuurne muld, kus on palju erineva suurusega poore (agregaatide sisesed ja vahelised), tagab toitainete sidumisvõime, veehoiuvõime, puhverdusvõime, vastupanu tihenemisele jne. Paremini mõõdetav ja käega katsutavam on mulla struktuursuse mõju väetistega mulda viidud toitainete kasutamise efektiivsusele, mis kajastub saagi ning tasuvuse näol.

Erinevad lubiained on erineva keemilise koostisega ja nende reaktiivsus (sama kogus Ca mulda andes) kahanevalt on järgmine: puutuhk, põlevkivituhk, klinkritolm, lubjakivijahu, fosfaadijahu, dolokivi. Kuigi puidutuhk on kõige reaktiivsem on tema Ca sisaldus ja üldine neutraliseerimisvõime madalam võrreldes teiste lubimaterjalidega. Samas sisaldab see lisaks taimetoiteelementidest fosforit ja arvestataval määral kaaliumit. Klinkritolmu hinnatakse lisaks lupjavatele omadustele selle kõrge kaaliumi sisalduse poolest. Teades erinevate lubimaterjalide omadusi saab teha otsused, millises koguses, millist tuhka kasutada taastuslupjamiseks ja millist säilituslupjamiseks. Ei ole head ja halba lubiväetist, vaid on oskus erineva koostisega materjale teadlikult kasutada, et sellest maksimaalselt kasu tekiks ja iga kulutatud euro ära tasuks. Hetkel veel Eestis kõneaineta lubiväetiste täppislaotamine ei ole vähem tähtis, sest meie muldade lõimiseline kirjusus põldude piires on väga suur.

Helis Rossner

doktorantEesti Maaülikool