Autorid: Põllumajandus.ee , põllumajandus.ee • 16. mai 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Paraku pole mulla tervist ehk mulla viljakust võimalik määrata ainult ühe kindla näitaja põhjal, kuna seda mõjutavad mulla bioloogilised, keemilised ja füüsikalised tegurid ning orgaanilise aine sisaldus. Kõik eelmainitu teeb mulla jätkusuutliku kasutamise põllumehele keeruliseks ja seetõttu minnakse tihti lihtsama vastupanu teed ning langetatakse väetamisotsused kasvatatava kultuuri põhiselt.  

Aluseks mullaproovid. Mulla viljakuse ja taime toitelementide vajaduse määramise peamiseks aluseks on mullaproovide võtmine. Mullaanalüüsi tulemuste rakendusväärtuse määrab ära see, kui usaldusväärselt on proovid kogutud ja kas on rakendatud proovivõtmise juhendit. Tavaliselt võetakse 1 proov 1-5 hektari kohta, kuid oluline on lähtuda mullastikust ja mulla lõimisest. Lõimise alusel jagatakse mullad kergeteks, keskmisteks ja rasketeks ning sellest sõltub oluliselt mulla toitainete sidumise võime, veereziim jm omadused, mis määravad ära väetiste kasutamise efektiivsuse.  

Enne proovide võtmist tuleb kaardistada lõimise varieeruvus või kasutada mullastikukaarte, et põld jaotatada väiksemateks proovilappideks ehk trajektoorideks. See kindlustab võimalikult homogeense materjali ühes proovis, mis on sarnaste mulla omadustega ja vajab sarnast lähenemist. Juhuslikkuse meetodil kogutud mullaproovid on madala rakendusväärtusega, kuna on mõjutatud proovivõtjast, lõimisest ja trajektoorist. Nendest tingituna võib kogutud proov koosneda heterogeensest materjalist, mille analüüsitulemused on üldised ja ei anna selget ülevaadet mullaomadustest. Sellest tulenevalt ei pruugi antud tulemused olla võrreldavad varasemate näitajatega, mis vähendavad mullaanalüüside tulemuste usaldusväärsust ja eksitavad põllumehi. Seega pole selliselt kogutud mullaproovide tulemusi võimalik ja mõistlik kasutada täppisviljeluse rakendamisel.

Proove tasuks võtta iga viie aasta tagant, ka siis kui ei taotleta erinevaid toetusi, kus need on kohustuslikud.

Proove võib tootja võtta ise, tellida see koolitatud proovivõtjalt või PMK mullaseire büroolt.

Kõige sobivam aeg proovivõtuks on kevadel enne külvi-väetamist ja sügisel pärast saagi koristamist

Võetavate mullaproovide arv sõltub haritava maa suurusest, kasvatatavatest kultuuridest, mullastikust, mulla lõimisest.

Prooviala peaks olema võimalikult võrdse pikkusega külgedega, tuleks vältida pikliku kujuga alasid. Tavaliselt võetakse 1 proov 3-5 hektari kohta, keskmiselt 15-18 cm sügavuseni.

Kui proovi ei saa kohe laboratooriumisse saata, hoitakse neid õhurikkas ja võimalikult kuivas kohas või külmas.

Laborisse saatmisel lisatakse proovidele tellimisleht, mille saab PMK kodulehelt, kuhu kirjutatakse proovi numbrid, tellija nimi, aadress, telefoninumber ja analüüsi soovid.

 

Allikas: Põllumajandusuuringute Keskus

 

Erinevad analüüsimeetodid. Maailmas on kasutusel väga palju erinevaid mullaanalüüsi metoodikaid, et hinnata taimedele omastatavate toitelementide sisaldusi nagu fosfor, kaalium, magneesium jne.  Toiteelementide sisaldus mullas võib varieeruda suurtes piirides. Elemendi kõrge üldsisaldus ei pruugi veel tähendada, et see on taimedele omastatavas vormis. Ühte univesraalset ja enim kasutatavat mulla analüüsi meetodit ei eksisteeri. Ainuüksi Euroopas on kasutusel üle 12 mulla omastavate toiteelementide määramismetoodika, mis erinevad ekstraheerimislahuse kemikaalide, pH ja loksutusaegade poolest. Selle tulemusena on erinevate mullaanalüüsi tulemuste võrdlemine komplitseeritud.

Kuid igal meetodil on omad eelised ja puudused. Eestis Põllumajandusuuringute keskuse laboris on kasutusel Mehlich 3 metoodika, mille eelis on universaalsus ehk võimalus samast ekstraktsioonilahusest määrata makroelemendid ja mikroelemendid. Universaalsed metoodikad vähendavad töömahtu ja muudavad määramise odavamaks ühe elemendi kohta. Lisaks Mehlich 3 metoodikale aktsepteerib PRIA ka varasemalt Eestis kasutusel olnud DL ja AL metoodika alusel analüüsitud proove. Viimased analüüsimeetodid on kasutusel Lätis ja Leedus. Saksamaal on kasutusel CAL metoodika, millel baseeruvad ka Agri Coni väetussoovitused.

Ükski metoodika ei sobi kõikidesse tingimustesse. Kui ühe puudus on agressiivsus ja fosfori sisalduse ülehindamine ning teisel mitte sobivus happelistele muldadele, siis võibolla oleks õigem valida sobiv metoodika vastavalt mullaomadustele. Sellist lähenemist rakendatakse osades USA osariikides.  

Taimed omastavad toiteelemente peamiselt ioonidena mullalahusest juurte kaudu, kuid ka lehtede kaudu ja läbi sümbiootilise suhte mullaseentega. Kõige komplitseeritum taime toiteelementidest on fosfori vabanemine mulda taimedele omastatavasse vormi. Mullas esineb fosfor lisaks taimedele omastatavatele vormidele sekundaarsete mineraalidena (Ca-, Al- ja Fe-fosfaatidena), primaarsete mineraalidena, näiteks apatiit ja orgaanilise aine koostises. Primaarsed fosfori mineraalid nagu apatiit, on mullas väga püsivad ja vabanemine taimedele omastatavasse vormi on üldjuhul väga aeglane protsess, mis ei taga põllukultuuride kasvuks vajaminevat kogust. Seevastu sekundaarsed fosfori mineraalid on mullas kergemini lahustuvad, kuid lahustuvus sõltub mulla pH-st ja mineraali osakeste suurusest. Selleks optimaalseim pH vahemik on 6-7.  

Mullaproovide analüüsimisel määratakse ainult mulla lahuses ja kergesti kättesaadava vormina (mullalahuses ioonidena) olevaid toiteelemente. Millises vormis toiteelemendid mullas esinevad sõltub peamiselt väetamise praktikatest (mineraal, orgaanika), mullastikust ja külvikorrast. Väetamisel on põhieesmärk saavutada piisav toiteelementide sisaldus mulla lahuses ja kergesti kättesaadavas vormis ajahetkel, mil taim seda vajab. See kindlustab taimele maksimaalse toitainete omastamise kogu vegetatsiooniperioodi jooksul ja tagab optimaalse saagi.  

Kui mulla varudes  ei ole piisavalt toitaineid taimele kergesti kättesaadavas vormis, siis võib tekkida „varjatud defitsiit“. Visuaalselt ei pruugi see olla koheselt märgatav, kuid toob endaga kaasa saagikuse ja kvaliteedi languse, mida põhjendatakse tihti ilmast tingitud teguritega. Seda on võimalik vältida, kui väetamisotsuste tegemisel võetakse arvesse mulla toitainete sisaldust, külvikorda ja eeldatavaid saake. Eesmärk on tagada keskmine ehk optimaalne toitainete sisaldus kogu põllu ulatuses. Kahjuks ei ole võimalik seda saavutada konstantse väetamise strateegiaga, kuna põllumuldade väetistarve varieerub suurtes piirides.

HEA TEADA: Mullaproovide hinnakirja ja proovivõtjate koolituse läbinute nimekirja leiad Põllumajandusuuringute Keskuse (PMK) kodulehelt: www.pmk.agri.ee

Meit Jürgens

AgriCon Eesti

Helis Rossner

Eesti Maaülikool