Autorid: Põllumajandus.ee , põllumajandus.ee • 30. mai 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Hästi tugevalt mulda parandavaina toimivad liblikõielised, sest tugeva juurekavaga aitavad nad kõrvaldada mulla tihest, toovad sügavamatest mullakihtidest fosforit ja kaaliumi haritavasse mullakihti ning tänu juuremügarais toimivatele mügarbakteritele seovad õhulämmastikku.  Liblikõielistest haljasväetiskultuuride kasvatamine ongi peamine võimalus looduslikult rikastada mulda lämmastikuga. Meie tingimustes seovad liblikõielised sõltuvalt liigist ja kasvatustehnoloogiast õhulämmastikku 150-250 kg, 15-30 kg fosforit, 80-230 kg kaaliumit ning 2-6 tonni süsinikku hektari kohta. Kuid nii liblikõieliste mügarbaktereid kui ka kogu mullamikroobide talitlust suruvad oluliselt alla mullas esinevad pestitsiidijäägid, mis kahjuks näitavad tõusutendentse mullaseire andmeil.

Liblikõielistele sobivad valdavalt parasniisked ja kuivemad rähk-, saviliiv- ja liivsavimullad, reeglina ei sobi turvas- ja lammimullad ning happelised mullad. Liblikõielisi võib haljasväetiseks kasvatada kas külvatuna kattevilja alla või iseseisva põllukultuurina, või ka vahekultuuride segudes. Vahekultuure  kasvatataksegi külvikorras haljasväetistena põhikultuuride vahel just mulla parandamise eesmärgil.  Taimetoitainete leostumise vältimiseks tuleks põllud hoida võimalikult taimkatte all ning mulda viiakse haljasväetised kas taliviljade külvi eelselt või hilissügisel/varakevadel.

Kas ristik, mesikas või suvivikk?

Meil levinum haljasväetiskultuur on punane ristik, mis moodustab suure juuremassi ning talub hästi kattevilja. See kasvab hästi enamikel muldadel, kuid mulla alumine kiht peab olema hästi vett läbilaskev.Punasel ristikul on 2 sorditüüpi: diploidne ja tetraploidne. Tetraploidse punase ristiku haljasmassisaak diploidsega võrreldes on oluliselt suurem. Punase ristiku kaheaastasel kasvatamisel saadakse suurem efekt mullale ning oluliselt paremini surutakse alla põllu umbrohte.

Roosa ristik kasvab ka happelisel (pH 4.5) raskema lõimisega liigniiskel mullal taludes kõrget pinna ja põhjavett, sobib kattevilja alla.

Valge ristik eelistab kasvuks keskmise sügavusega rähkmuldi, saviliiv-, liivsavi ning halvasti lagunenud turvasmuldi. Talle ei sobi pikaajalise üleujutusega lammimullad, hästi lagunenud turvasmullad, kuivad õhukesed rähkmullad ja happelised, huumusvaesed kuivad liivmullad. Tal on kehvem varjutaluvus külviks kattevilja alla, talub  aga sagedast kärpimist.

Aleksandria ristikon kiire algarenguga, pindmise juurekavaga põuakartlik üheaastane ristik. Talub liigniisket ja rasket mulda paremini kui teised ristikud. Aleksandria ristik hukkub, kui temperatuur langeb mõneks ajaks alla -7 kraadi. On hea varjutaluvusega, sobib vahekultuuride segudesse.

Inkarnaatristik e. kahkjaspunane ristikon samuti kiire algarenguga üheaastane ristik. Sobib kevadel puhaskülvina haljasväetiseks ning ka vahekultuuride segusse. Kasvab muldadel mille pH on 4,8-8,2. Suhteliselt tagasihoidliku juurekavaga taim, mille sammasjuur võib ulatuda 30–55 cm sügavusele mulda. Taimiku kõrgus on 45–60 cm. Inkarnaatristik talub hästi varju, seetõttu saab kasutada seda vahekultuuride segudes.

Põhja- ja Lääne-Eesti lubjarikastel muldadel kasvab hästi valge mesikas, mis on suurt biomassi andev kaheaastane kultuur. Külviaastal annab ta 25–30 t/ha haljasmassi, teisel aastal aga juba 35–40 t/ha haljasväetist, mis on võrdne 40 t/ha sõnnikuga. Tema levikut Kesk- ja Lõuna Eestis takistavad happelised mullad. Tänu tihedale ja kõrgele kasvule tõrjub ta hästi umbrohtusid.

Suvivikkon mullastiku suhtes vähenõudlik, liblikõielisena seob ta juuremügarates nii peajuurel, kui paljudel kõrvaljuurtel, hästi lämmastikku. Kuid ta on peenikese varrega ja kergesti lamanduv, seetõttu sobib eelkõige segudesse teiste liikidega.

Suurt biomassi annavad veel sellised liblikõielised nagu ida- kitsehernes, hulgalehine lupiin ning lutsernid, mis aga sissekünnil sageli ei hävi ja seetõttu võivad ise muutuda väga tülikateks umbrohtudeks.

Üheks võimaluseks talvised vahekultuurid

Haljasväetistena mängivad külvikorras veel erilist rolli talvised vahekultuurid, mis kattes mulda sügis-talvistel sademerikastel perioodidel seovad toitained, suurendavad orgaanika varu ning hoiavad ära  mulla erosiooni. Maaülikoolis tehtud uurimused 5väljases punast ristikut sisaldavas külvikorras näitavad selgelt, et talviste vahekultuuride kasutamine tõstab oluliselt mulla orgaanika sisaldust ning mullaelustiku aktiivsust - tõusnud on nii vihmausside arvukus kui mullamikroobide aktiivsus, paranenud nii mulla füüsikalised kui keemilised omadused ning seda just oluliselt kasvatussüsteemides, kus ei kasutata pestitsiide. Talviste vahekultuuride kasvatamine on eriti oluline teraviljarohkes külvikorras, et vähendada teraviljade negatiivset mõju järgnevatele kultuuridele. Vahekultuurid suurendavad elurikkust ja toetavad põllukoosluse ökoloogilist talitluskindlust, luues toidubaasi taimekahjustajate looduslikele vaenlastele. Talvised vahekultuurid külvatakse hilissuvel kohe pärast põhikultuuri koristamist. Vahekultuurideks sobivad taimeliigid, millel on kiire kasv, hea mullakatvus, väike külvisenorm, hilisem õitsemise aeg ning hea vee kasutamise efektiivsus. Kahjustuste vältimiseks peavad nad olema botaaniliselt erinevad külvikorras olevatest kultuuridest. Neist on seda suurem kasu, mida varem nad külvatakse, sest nõnda saab moodustuda suurem biomass.

Vahekultuurid viiakse mulda eelistatult kevadel. Talvituvate vahekultuuride valik on meil aga väga piiratud. Kasutada saab talirukist, mis moodustab sõltuvalt aastast biomassi  (juured+maapealne) kuivaines 200–2000 kg/ha. Rukis surub alla umbrohte, sest  tema juure-eritistel on pärssiv mõju umbrohuseemnete idanemisele. Paremaks toitainete sidumiseks ja pinnakaetuse tagamiseks võiks rukist külvata koos liblikõielistega või ka segus ristõielistega. Talitritikaleon samutihea umbrohtude allasuruja. Sobib vahekultuuriks nii puhaskülvina, kuid paremaks toitainete sidumiseks ja pinnakaetuse tagamiseks on soovitav külvata segus koos liblikõielistega.  Taliraps ja -rüps võivad sõltuvalt aastast moodustada biomassi (juured+maapealne) kuivaines kuni 2500 kg/ha. Nende juureeritised hävitavad mullas mitmesuguseid seenhaiguste tekitajaid (nt juuremädanike). Nad seovad mullast suurtes kogustes väävlit, muutes selle kergesti kättesaadavaks järgnevale kultuurile. Kasutusel võiks olla ka talivikk, mis seob lämmastiku ka madalamate temperatuuride juures. Talivikk on siiani meil vähetuntud, vajades veel uurimistööd talvekindluse osas. Talviste vahekultuuride segudesse, eriti varasema külvi korral, võib lisada mittetalvituvaid liike nagu keerispea, valge sinep, harilik tatar, mis kõik aitavad mullaomadusi parandada. Erinevat liiki segude korral on võimalik saavutada suuremat biomassi ning pinnakatvust. Seega on võti meie endi käes säilitamaks mulla head toimimist kasutades erinevaid taimi. Selleks sobivaimad viisid, liigid, segud aga tuleks igal tootjal vastavalt oma tingimustele leida.

Anne Luik, Liina Talgre

Eesti Maaülikool