Lugeja küsib: Miks ei teki juurde uusi puukoole, kes kasvataks viljapuid ja marjapõõsaid?

Miks ei teki juurde uusi puukoole, kes kasvataks
Miks ei teki juurde uusi puukoole, kes kasvataks viljapuid ja marjapõõsaid?

Kui teistes aianduse valdkondades toimub viimasel ajal pidev areng, olgu see siis suurem või väiksem, siis miskipärast ei teki juurde uusi puukoole, kes toodaks viljapuude ja marjapõõsaste istikuid. Samas kui uurida jaemüüjatelt, siis eratarbija nõudlus kodumaiste viljapuuistikute ja marjapõõsaste järgi on meeletu.

Piltlikult öeldes ostetakse ära iga istiku nimega kodumaine oksaraag, mis aianduskeskusse müüki tuuakse, sest Eesti inimene on eramaja ja oma aialapi usku. Seda arvesse võttes on tegutsevad puukoolid üsna mugavas seisus ehk siis peaks minema hästi kui nõudlust on. Aga miks ei tule uusi tegijaid turule juurde? On see siis impordi surve, mis võimalikel uutel tulijatel hirmu nahka ajab, või teadmiste ning oskuste puudus?

Põllumajandusameti andmetel, kes peab arvestust planeeritavate pindade üle puukoolides, on vähenemine kõikide kategooriate osas kohati üsna murettekitav. Näiteks kasvatati 2016. aastal viljapuude istutus- ning paljundusmaterjali avamaal 32 hektaril ja 5,14 hektaril katmikalal. Marjakultuuride istutus- ning paljundusmaterjali puhul olid need numbrid vastavalt 108,11 ha ja 10,32 ha. 2017. aastaks on planeeritud viljapuude istutus- ning paljundusmaterjali kasvatada 21,22 ha avamaal ja 1,57 ha katmikalal. Marjakultuure avamaal vaid 99,1 hektaril ja katmikalal 4,97 hektaril.

Tootmine on ajamahukas. Kersti Rannamäe Juhani Puukoolist peab põhjuseks seda, et viljapuuistiku kasvatamine algusest lõpuni on palju aega ja ressursinõudvam kui näiteks suvelille kasvatus. "Viljapuuistikute kasvatamine alguselt lõpuni on pikk projekt. Enamasti kulub turustamiseks sobiva taime saamiseks minimaalselt 3 aastat. Kindlasti on see üks põhjustest, miks uusi tulijaid väga vähe on. Alustajal ei ole lihtne mitut aastat panustada tootmisesse, ilma tulu saamata. Suvelillekasvatuses on tulu siiski käes juba poole aastaga," selgitas Rannamäe. "Teiseks on oluline kindlasti oskusteave ja paljundusmaterjali olemasolu. Lilleseemneid müüakse igal pool, aga kust leida viljapuude pookealuseid? Seal on samamoodi tootmine väga pikk protsess."

Rannamäe sõnul on Juhani Puukool iga-aastaselt suurendanud oma tootmismahtu, aga ikka on puudu just uuematest sortidest, mille paljundusmaterjali nii palju käes ei ole. "Kui midagi uut turule tuleb, siis tahab klient seda kohe, ta ei kannata oodata, kui tootmine 3-4 aasta pärast mahtudega järele jõuab."

Ta täiendas, et väga oluline on praktilise töö oskus. "Selle jaoks ei piisa mõnest koolitunnist. Tegemist on käsitööga ja kõik nipid tulevad töö käigus."

Eesti sort tuleb Lätist. Rudolf Pehter Nurga Puukoolist on ka sama meelt, et paljundamine nõuab väljaõpet, vastavaid hooneid, tehnikat ja tootmispinda. "See on suur investeering. Üks mure on ka see, et näiteks Läti ja Leedu puukoolid suudavad paljundada ja toota meie Eesti sorte 2 korda odavamalt," selgitas Pehter. "Palju keerulisem on muude taimedega ja kahjuks tarbijad eelistavad ikka veel odavat Hollandi, Saksa, Poola taime."

Sektor vananeb. Elmar Zimmer Seedri Puukoolist ütles, et kodumaine viljapuuäri on keeruline, seda nii odava importkauba, kui ka etteaimamatu turupositsiooni pärast. "Puukooliäri pidavad ettevõtjad teavad, et ilupuid ja põõsaid pole Eestis mõtet kasvatada, need mis meile tulevad läänest importkaubana, on väga hea kvaliteediga," rääkis turul toimuvast Zimmer. "Viljapuu pole redis, et külvad ja kolme nädala pärast korjad saagi. Meie oludes kulub hea istiku saamiseks 5-6 aastat. Välismaal, näiteks Hollandis, aga tunduvalt vähem aega, 2-3 aastat. Siin ei suuda me juba seetõttu sammu pidada. Meie turuniðð on kohapealsed sordid ja nendega me siis mängime."

Küsimusele, miks uusi tegijaid juurde ei tule, pidas Zimmer üheks põhjuseks ka seda, et meie puukoolipidajad on välja kasvanud suures osas nõukogude aiandite najal, on nende aiandite endised töötajad, kes nüüdseks on juba vanemas eas ja nad ei jõua nii palju, kui seni ning seda näitab ka Põllumajandusameti statistika pindade osas. "Alles on jäänud need, kes on suutnud investeerida ja neil läheb elu hästi. Uusi tulijaid on vähe, sest alustamine nõuab investeeringuid. Üks asi on ka õppimine ja oskused, aga teine asi on muutuv majandussituatsioon. Istikuga pead sa hulga aastaid vaeva nägema ja kui kogemusi ka pole, siis ei olegi asi hea," lausus Zimmer.

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Seotud lood

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised