Hiline kevad köögiviljakasvatajale kerget aastat ei ennusta

Hiline kevad köögiviljakasvatajale kerget aastat e
Hiline kevad köögiviljakasvatajale kerget aastat ei ennusta

Kevad on tänavu olnud hiline, väga kerget aastat see ei ennusta, sõnab köögivilju kasvatava
OÜ Kadarpiku Köögivili juhatuse liige Veiko Pak. „Meie aasta hakkab sisuliselt keset suve, kui on näha, kuidas kevadtööd on läinud ja kuidas saagid kujunevad,“ lisab ta.
Kuigi seekord pole muutlik kevadilm nende tegevust soosinud, märgib Pak siiski, et „kui ikka hullu ekstreemsust pole, saab põllumees hakkama“.

Oluline on päike. Põlvamaal tomateid kasvatava Intsu talu juhi Voldemar Kameniku sõnul on varakevad olnud võrdlemisi külm ja sajune ning saagi algus seega viibinud ja on ebaühtlane. „Sademed ja välistemperatuur otsest mõju ei avalda, kuid sajurohke, tuulise ja jaheda ilma korral tuleb katmikala rohkem kütta ning avaldub pigem rahakotile. Kulukaim on lumesadu, kui lumi tuleb katuselt veeks sulatada,“ selgitab ta.

Kõige olulisem on Kameniku sõnul talvel päikesepaisteliste päevade arv. „Mida rohkem päikesepaistet, seda kiiremalt taim areneb, seda varem valmivad viljad ja suurem on saak,“ resümeerib ta.

Intsu talus on katmikpinda 1,1 hektarit. Laienemisplaanide osas ei mõelda seal vaid kasvupinna suurenemisest, vaid vaadatakse tootmisprotsessi tervikuna. „See on nagu vabrik, kus seemne külvi ja pakendatud valmistoodangu vahele jäävad erinevad tootmisetapid, erinevad hooned, seadmed, tehnoloogiad jne. Kui väikese kasvupinna puhul võib pisiasjadele veel käega visata ja töö saab ära tehtud kiirelt kondiauru jõul, siis suurtootmises muutuvad need peavalukohtadeks, sest aega jagub vaid taimede kasvatamisele ja toodangu müügile. Tühi töö, aga kasu ei too ja on aina suurenevaks kuluks,“ selgitab Kamenik.

Kadarpiku enam kui 200 hektaril domineerib porgand, järgneb peet. Ka väiksemaid kultuure on külviplaani võetud, et valikut mitmekesistada, näiteks brokkoli ja varsseller. Küsimusele, mis neist on ettevõttele kõige tasuvam, Pak ühest vastust ei anna. „Põllumees kunagi seda tasuvust ei tea, kui külve teeb. Igaüks on oma tegevuse teatud kultuuride läbi planeerinud, tulemus selgub hiljem,“ selgitab ta.

Kadarpikul on küll lepingud suurte jaekettidega, ent resultaadi saab teada siis, kui saak on käes ja müük toimub. Paki sõnul maksid köögiviljad absoluutväärtuses 20 aastat tagasi sama palju kui täna. „Köögivili on eluaeg olnud börsikaup – kuidas on nõudlus, nii ka hind. Keegi ei garanteeri köögiviljakasvatajale midagi. Olud ja saak määravad hinna,“ avab ta äri telgitaguseid.

Paki ettevõte müüb köögivilju, lisaks teeb mahlu, smuutisid, suppe jms. Mahladest on põhitoode köögiviljamahlad, smuutid on pigem eksootilised ja nishitoode. „2005. aastal, kui sellega välja tulime, oli smuuti uudne. Nüüd on konkurents kõva ja pakkujaid palju,“ selgitab Pak, miks nad pole enam smuutidele eraldi panustanud.

Käesoleva suve on Kadarpiku smuutid veel sortimendis. „Tulevik näitab, kas suudame smuutide osas oluliselt suuremate kompaniidega võidu kihutada,“ lisab Pak ning märgib, et üks võimalus on panustada rohkem oma köögiviljamahladele. „Porgand ja peet on meie omad, õuna peame vaid sisse ostma,“ selgitab ta. Kadarpiku käibest annavad mahlad 30% ja köögiviljad 70%.

Ka poodides müüdavate suurte punaste tomatitega tuntust kogunud Intsu talu kaalub sortimendi laiendamist. „Oleme mõelnud. Eelkõige on vajadus riske hajutada,“ märgib Voldemar Kamenik. Nimelt on tomatitaim väga aeglase kasvuga – õiest valmis viljani kulub varakevadel umbes 60 päeva. „Katmikala aastase kasutamise efektiivsust arvestades peab tõdema, et hooaja paus on küllaltki pikk, kui kassasse ei laeku midagi, kulutused toimuvad aga aastaringselt. Et katmikala kasutegur oleks kõrge, peab seda kasutama aastas võimalikult kaua,“ räägib ta.

Kameniku sõnul on latt juba praegugi kõrge – taimed istutatakse ajal, kui rahvas käib suusatamas ja on hästi, kui enne jõuluvana tulekut saab kasvuhoone puhtaks koristatud. „Kasvuperioodi pikendamiseks on plaan võtta kasutusele lisavalgustus. Suvisel lühiajalisel tootmisel ei ole mõtet ning lihtsad ja odavad tehnoloogiad ei paku meile huvi,“ lisab Intsu talu peremees.

Kui kerge on aga Eesti tootjail oma köögivilja turustada?
Kadarpikul on kõigi kaubanduskettidega lepingud, aga tooted käivad ikka läbi sortimendinõukogu. „Suured ketid igal nädalal korraldavad alapakkumisi ja kes kvalifitseerub, see saab müüa. Üldiselt – kui müüa tahame ja kvaliteet on hea, siis müüa me ka saame,“ kinnitab Veiko Pak. Operatiivsuselt edestavad nad teinekord isegi turumüüjaid. „Kui hommikul lõigatakse lillkapsast, siis päeval on juba tarne poodi,“ sõnab ta.

Kõlleste vallas tomateid kasvatava Voldemar Kameniku sõnul kliendid neid juba teavad. „Tuntus on eelkõige pikaajalise ja raske töö tulemus, mitte lühiajalise ohtra reklaami tagajärg. Lehelugusid ise tellinud ei ole ja hooaja esimese tomati roosakaks värvumine on jäänud ikka ettevõttesiseseks sündmuseks,“ sõnab ta.

Tomatite osas on nende konkurendiks Hollandist, Hispaaniast, Türgist, Aafrikast ja mujalt pärinev odav toodang, mille osakaal Eesti turul on üle 90%. „See määrabki üldise hinnataseme. Õnneks konkureerib importkaup vaid hinnaga,“ lisab Kamenik. „Las ostja ise otsustab, missuguse hinna ja kvaliteediga toodangut ta eelistab, on vaja anda vaid valikuvõimalused. Konkurents ei peaks olema nagu armutu võitlus, kus kõik vahendid on lubatud, vaid pigem võistlus, mis paneb tootjaid rohkem pingutama ja saavutama,“ räägib Intsu talu peremees.

„Kuna kodumaine köögivili on reeglina kallis ning kõikide ostjate rahakott seda kahjuks ei võimalda, peaks poelettidel alati olema ka odav tomat. Nii on lihtsalt õiglane. Kindlasti ei tohiks importkaup olla vahend, millega erineval moel kodumaist tootjat tahtlikult survestada,“ lisab Kamenik.

Ka Veiko Pak tunnistab, et konkureerib enamasti välismaise kaubaga. „Tarbijal on väga hea elu, hulgihinnas käib iga sendi pärast võitlus ja Eesti tootjat ei eelistata. Kel parem hind ja kvaliteet, see müüb. Suuri tootjaid Eestis väga pole karmis konkurentsis järgi jäänud,“ räägib ta.

Tarbija oskab Paki sõnul eristada eestimaiseid Grüne Fee kurke ja näiteks Hispaania kurke, aga teiste köögiviljade osas nii suurt vahet pole. „Teinekord leiame oma toodete juurest Poola sildi, sest pole viitsitud silti ära vahetada,“ viskab ta kivi poodide kapsaaeda.

Paki kinnitusel tihti küll räägitakse, et eelistama peaks eestimaist köögivilja, ent pole teada, kui palju tegelikult igapäevaselt poes kaupa valides selle järgi käitutakse.

Intsu talu on tomatite ekspordi lõpetanud. „Läbi koostööpartneri on läinud ka osa kaubast Eestist välja. Valikuid eriti palju ei ole: lõuna pool müüa põhjamaal toodetud kaupa ei ole just eriti reaalne, idaturg on suletud. Põhjanaabril on aga kodumaine tootmine kõrgelt väärtustatud ja vaevalt sinna jalga ukse vahele saab. Viimastel aastatel on jäänudki vaid siseturg,“ märgib Kamenik.

Kadarpiku köögivilju ei ekspordi, ent stabiilselt viiendik mahladest läheb Lätti, Leetu ja Soome. „Ekspordi kasvatamisse ikka panustame, aga oleneb võimalustest. Lätis-Leedus võtame müügiesindajad tööle, läbirääkimised käivad,“ sõnab Veiko Pak.

Eestis neil tööjõu leidmisega eriti probleeme pole. „Meil on üsna palju neid, kes on 15-20 aastat Kadarbikus tööl käinud. Suvel ehk hooajal on lisatööjõudu vaja. Talvel pole probleeme. Töötajate hulk on püsinud stabiilne, oleme mehhaniseerinud ja teinud sortimendi osas õigeid valikuid,“ selgitab Pak.

Mõlemad ettevõtjad ka investeerivad regulaarselt. „Iga aasta tuleb panustada, kas siis hoonetesse või seadmeisse. Vajadus investeeringute järgi on pidev. Finantsiliselt keeruline, aga pole samas igav – kogu aeg on areng,“ selgitab Pak. „Kui on realistlikud plaanid-projektid, siis panga poolt pole probleeme olnud. Meie põhiline partner on DNB, nad on väga mõistvad olnud,“ märgib ta.

„Kui tahad edasi areneda, siis ilmselgelt on investeeringute järele vajadus. Arvan, et praegu on sellest ennatlik rääkida. Tegutseme vastavalt võimalustele ja ei unusta vanasõna, et suur tükk ajab suu lõhki,“ lisab Kamenik.

Köögiviljakasvatajana on ta tegev olnud juba 38 aastat. Esimese laenu võttis Kamenik veel rublaajal. „Viimased 21 aastat olen olnud ühe panga klient. Laene võtnud umbes seitsmel korral. Kõik on õigeaegselt tagasi makstud,“ märgib ta.

Intsu talu peremehe kogemus ütleb, et pank ei vali klienti tegevusvaldkonna põhjal, vaid lähtub põhimõttest, et iga äri peab teenima kasumit ja olema suuteline tasuma ise oma laenumaksed. „Ei loe ainult ilus jutt ja paberil kena äriplaan, vaid reaalne tõestus, et saad hakkama. Kui projekt ei ole analüütikutele veenev, siis pank sinuga riske ei jaga. Pead leidma tagatised, käendajad jne,“ räägib Kamenik.

Ta ise on elus läbi teinud kümneaastase perioodi, kui kogu maine varandus oli hüpoteegi all, lisaks täiskasvanud poegade käenduskohustus. „Aga see oli ka veenev argument pangale, et tean, mida teen ja tunnen võetud riske. Kui seda teha ei julge, siis järelikult pole ka oma äriplaani õnnestumises kindel,“ meenutab Kamenik.

Indrek Kald
Kaasautor

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Oilseeds Tehnika otsib HOOLDETEHNIKUT

Oilseeds Tehnika OÜ

28. detsember 2017

Oilseeds Tehnika otsib LAOTÖÖTAJAT

Oilseeds Tehnika OÜ

28. detsember 2017

Uudised