Põhja- ja Kesk-Euroopa üks probleemsemaid umbrohte on põld-rebasesaba

Põhja- ja Kesk-Euroopa üks probleemsemaid umbrohte
Põld-rebasesaba Saksamaal.

Põld-rebasesaba ehk roti-rebasesaba (Alopecurus myosuroides) on üheaastane kõrreline, mis kasvab 20-70 cm kõrguseks. Liik on kantud Eesti keskkonnaameti võõrliikide nimekirja juba 1905. aastal, see on meil levinud paiguti ning hetkel Eestis probleemseks umbrohuks veel kujunenud pole.

Teiste Euroopa riikide praktika on aga näidanud, et põld-rebasesaba populatsioonid hakkavad kasvama väga järsku ja umbrohust võib saada probleem nö. „üle öö”. Kuna põld-rebasesaba on tõsiseks mureks meil küllalt lähedal, näiteks Poolas ja Rootsis, peatume teemal pikemalt.

Põld-rebasesaba massilise leviku põhjuseks Euroopas võib pidada eelkõige kehva viljavaheldust ja seetõttu on taim suuremaks probleemiks piirkondades, kus kasvatatakse tihedalt nö. rahakultuure – talinisu ja -rapsi. Vara valmivate suviviljade lülitamine viljavaheldusse pärsib liigi laiemat levikut, sest põld-rebasesaba on kultuurtaimest aeglasema arenguga (vegetatsiooniperiood sarnane talinisule) ning jääb jalgu suviviljapõldude mullaharimisele. Mõju on suurem suviodra puhul.

Põld-rebasesaba armastab päikesevalgust ja tärkab seetõttu kiiremini sooja päikesepaistelise ilmaga, aeglasemalt jahedatel ning vihmastel perioodidel (puhkeperiood 6-9 nädalat). 90% taimedest tärkab vähem kui 3 cm sügavuselt, mistõttu on sügavam mullaharimine, eriti aga künd, üks selle liigi mehaanilisi tõrjevõtteid. Kasvuks sobivad paremini raskemad mullad, kuid kergematel muldadel on tärkamine kiirem, sest valgus pääseb sügavamale mulda. Kulu põletamine hävitab põld-rebasesaba efektiivselt, kuid keskkonnamõjusid ja ohutust silmas pidades pole see lubatud. Korralikult arenenud ja piisavalt tihe kultuurtaim pärsib mõnevõrra põld-rebasesaba kasvu ja arengut (taim armastab valgust).

Et probleem on Euroopas niivõrd suur, püüavad ka sordiaretajad leida viise, kuidas umbrohtu tõrjuda või selle arengut pärssida. Nii näiteks suruvad Hyvido taliodrasordid põld-rebasesaba alarindesse, sest on kiire algarenguga, varase võrsumisega võetakse hilisema arenguga umbrohult ära ruum võrsumiseks ning Hyvido lipuleht on keskmisest laiem, mistõttu püüab see kinni rohkem valgust. Nisu puhul püütakse aretada sorte, mille juured eritaksid põld-rebasesabale negatiivselt mõjuvat sekreeti.

Põld-rebasesaba moodustab väga korraliku seemnesaagi – 150 000 seemet m3 kohta ja kuigi 70-80% seemneist hävib esimese aasta jooksul, võivad osa neist püsida idanemisvõimelistena mullas 4-5 aastat. 2/3 tärkavatest taimedest areneb eelmise kasvuhooaja seemnetest ning 80% uue hooaja taimedest tärkab tegelikult juba eelmisel sügisel. Sügisene umbrohutõrje on seda ebaefektiivsem, mida madalamaid kulunorme kasutatakse ning mida põuasem on ilm. Kuiva tõttu põllule tekkinud pragudes tärkavad taimed on negatiivsete mõjude, sh herbitsiidi eest paremini kaitstud. Seetõttu on peale põuast sügist ja sooja talve probleem suurem.

Põld-rebasesaba seemned ei säilita loomade seedetrakti läbides üldjuhul idanemisvõimet. Küll aga on põllumasinad üks olulisi leviku viise, samuti põhk, mis on toodud rebasesaba levikuga põllult ja jõuab loomade allapanuna lõpuks sõnnikusse.

Mehaanilise ja keemilise tõrje kombineerimine

Põld-rebasesaba leviku ohjamisel on esmatähtis viljavaheldus ja suvikultuuride kasvatamine. Tõhus mehaaniline tõrjeviis on juba mainitud künd ning kuna põld-rebasesaba tärkab küllalt mullapinna lähedal, võib abiks olla mullapinna töötlemine CrossCutter tüüpi kettaga. Väderstad katsetab 2017. aastal Saksamaal ja Rootsis nii CrossCutter ketta kui põhukammi mõju põld-rebasesabale.

Keemilise tõrje puhul on mitmeid võimalusi. Glüfosaatide kasutamisel tuleb tõrje teha hiljemalt 3 nädalat peale põld-rebasesaba õitsemist. Vastasel juhul võivad seemned nö. järelvalmida. Kasvuaegsel tõrjel tuleks üldjuhul kasutada registreeritud maksimumnorme, sest tegemist on raskesti tõrjutava kõrrelisega.
Väga oluline on tõrjuda põld-rebasesaba varajases kasvufaasis, mitte hiljem kui faas 32 (taimed kuni 10 cm kõrgused).
Hilisemal pritsimisel võib tõrje efektiivsus oluliselt langeda, katsete põhjal keskmiselt kuni 35%. Tõrjeks sobivad näiteks mitmed sulfuroontooted, tuntud tuulekaera tõrjevahend Axial 50 EC 1,0 l/ha ning sellest veelgi tugevama toimega on Avoxa. Avoxa mõlemad toimeained pinoksadeen ja pürokssulaam omavad toimet põld-rebasesabale ning toote loomisel on peetud silmas alternatiivi loomist ühe toimeainega Axialile. Kui teha sügisel tõrjet Boxer 800 EC-ga, tõrjute samaaegselt ka põld-rebasesaba.

Palju räägitakse ka liigi herbitsiidiresistentsusest ja seda eriti sulfuroonide suhtes. Põhjus lihtne – sulfuroonid on registreeritud kasutamiseks paljudel eri kultuuridel ja saadaval suhteliselt soodsa hinnaga. Sageli põllmajandustootjad ei märkagi, et kasutavad sulfuroone samal põllul mitu aastat järjest, sest kasvatatavad kultuurid ning kasutatavad herbitsiidid on erinevad, toimeaine grupp viimastes aga sama.

Poolas hakati põld-rebasesabale resistentsuse suhtes jälgima alates 2015. aastast. 2016. aastal esines resistentseid populatsioone ca 3000-4000 hektaril. Saksamaal esineb resistentseid populatsioone hinnanguliselt kuni 250 tuhandel hektaril ning sellest tulenevat rahalist kahju hinnatakse vahemikku 20-100 miljonit (toimivate herbitsiidide valiku kitsenemine, suurest põld-rebasesaba populatsioonist põhjustatud otsene saagikadu jne). Selle konkreetse liigi tõrjumisele pööratakse väga suurt tähelepanu. Kesk- ja Põhja-Euroopas asub põld-rebasesaba resistentsuse edetabelis kõrgel neljandal kohal (2016. a). Inglismaal on põld-rebasesaba üks kõige suuremat saagikadu põhjustav umbrohi. Leedus kasvab põld-rebasesaba probleem eelkõige taliteraviljades.

Jaanika Mirka
Syngenta Eesti AS

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised