Autor: Mart Erik • 23. august 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Viimased uudised Riigimetsa Majandamise Keskusest (RMK) räägivad, justkui oleks looduseinimesi jälle ninapidi veetud. Kaitse alla oli lubatud anda 30 000 hektarit salu- ja laanemetsi, need aga olevat ammu maha raiutud ja tänaseks alles vaid raiesmikud.

Aga mis loom see saatana sigitatud RMK siis ikkagi õieti on? Ei midagi üleloomulikku. RMK metsad on peamiselt need metsad, mis Eesti Vabariik sajakonna aasta eest baltisaksa parunitelt natsionaliseeris. Pisut ka endisi kroonumetsi.

Veel enne olid parunid üle paarisaja aasta oma metsi majandanud lähtudes sellest, et sealt saada just puidutulu. Vastupidi laialt levinud eksiarvamusele eestlasel nendesse metsadesse eriti asja ei olnud, kui nad just seal tööd või oma teopäevi ei pidanud tegema. Neid põliseid metsaalasid, 700-800 000 hektarit on viimase paarisaja aasta jooksul küllaltki intensiivselt ekspluateeritud. Metsi raiuti, istutati, hooldati ning harvendati, ja kui mets küpseks sai, algas ring otsast. Mõisnikud olid kõvad puiduärikad! 

Küps mets raiuti maha

Eesti Vabariigi algusaastail oli riigimetsa osa ligi 80% kogu Eesti metsamaast. Praegu on Eestis metsamaad kokku 2,312 miljonit hektarit, millest RMK haldusalas olev osa on 1,056 hektarit ehk 46%. Metsamaa suurenemine on toimunud peamiselt põllumajandusliku maa metsastumise arvel. RMKgi on suurendanud oma pindala tagastamata jäänud maade arvelt.

Enne teist maailmasõda oli Eestis sadakond riigimetskonda, kus kasvatati metsa puidutulu saamiseks. Sama põhimõte kehtis ka nõukogude ajal. Siis kuulusid need metsad enam-vähem samas mahus nõndanimetatud riiklikku metsafondi ehk siis allusid Moskvale. Iga kümne aasta tagant tehti metskonnas uus metsakorraldus, selle järgi koostati metsamajanduslike tööde plaan iga metsaeralduse kohta ning kaubeldi nende tööde tegemiseks Moskvast raha. Ja jälle: kui mets oli küps, siis raiuti see maha. Teeäärsed metsad olid muide siiski kaitse all ja põhjus oli rangelt salajane – kui tuleb sõda, siis on vaenlase rünnaku eest tee pealt inimestel kohe hea metsa varjuda. Aga veelgi salajasem põhjus oli hoopis see, et pimeduse katte all suuremaid vägesid läände liigutada ja päeva ajal peidus olla.

Loe pikemalt Äripäevast.