Autorid: Põllumajandus.ee , põllumajandus.ee • 29. august 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kõrrelistest, liblikõielistest ja teraviljadest silo valmistamiseks sobib meetod hästi, kuid kõrge kvaliteedi tagamiseks on oluline silmas pidada, et materjal oleks niidetud õiges taimede kasvufaasis, kui nende suhkrusisaldus on kõrge, närvutatud, tihedalt rullitud ja kiiresti kaetud 4–6 kihi UV-kindla kilega.

Oluline on, et silorullis langeks pH alla 4,5, sest riknemist põhjustavad organismid sellistes tingimustes ei kasva. Probleemid tekivad juhul, kui tingimused silorullis muutuvad selliseks, et silo riknemist ja haigusi põhjustavad organismid on võimelised seal arenema.Miks probleemid tekivad?

1.Valel ajal niidetud söödamassis pole piisavalt fermenteeruvaid süsivesikuid selleks, et tagada normaalset sileerumist. Jäme ja ülekasvanud haljasmass, eriti juhul kui kõrrelistel on pähik juba moodustunud, sisaldab vähe täielikuks fermenteerumiseks vajalikku suhkrut. Teraviljade niitmisel on sobiv “aken” väga kitsas, niita tuleks teravilja haljasmass enne viljatupe avanemist.2. Kui silorull ei ole piisava tihedusega, siis on kilekatte vigastamise ja hapniku juurdepääsu oht suurem. Pehmesse rulli võivad jääda ka õhutaskud.3. Rullimine vale kuivainesisalduse juures on üsna kindel silo riknemise retsept. Märja või närvutamata silomassi riknemise tõenäosus on suur, sest Clostridia perekonda kuuluvad bakterid kasvavad hästi märjas keskkonnas, kus silomassi niiskusesisaldus on 67–70%. Üle 70% niiskusesisalduse korral on klostriidiate vohamine ja silo riknemine praktiliselt garanteeritud. Liiga kuiv silomass aga ei fermenteeru ja pigem hakkavad selles kasvama hallitusseened.4. Silorulli kilekatte vigastused rikuvad samuti silo kvaliteeti, sest sellisel juhul pääseb silorulli sisemusse hapnik, mis käivitab silo riknemise.

Millised on terviseriskid?

1. Listerioosi tekitajaks on bakter Listeria monocytogenes, mida leidub pinnases (eriti huumuserikkas), väljaheidetes ja mädanevates taimedes. Bakterid kasvavad jahedas anaeroobses keskkonnas, mille pH on üle 5,4. Silopallides algab bakteri massiline paljunemine juhul, kui puudulikult fermenteerunud ja õhu juurdepääsu toimel hakkab sööt mädanema. Tavapärasemad kohad, kust listerioositekitajat leida võib, on silohoidlate tagumise otsa silo, söödasõime põhja jäänud lagunev teravili ja mädanev hein. Levinud viga on, et söötmiseks avatakse liiga palju silorulle korraga. Mitmeid päevi avatuna seisvad silorullid hakkavad riknema ning pakuvad listeeriabakteritele ja hallitusseentele sobivat elukeskkonda. Et listeeriad oleksid võimelised põhjustama loomade haigestumist, peavad nad üle elama fermenteerumisprotsessi. See on lihtne, kui silo pH ei lange korrakski alla 5. Looma organismi sattudes kahjustavad nad närvisüsteemi, tunnusteks on ka kehatemperatuuri tõus, anoreksia ja võimetus tõusta või seista ning närvikahjustustest tingitud kaldumine ühele küljele, liikumine mööda ringi, näonärvide paralüüs, süljevool, raskendatud mälumine ja ühele küljele väändunud pea. Kiire reageerimine ja ravi antibiootikumidega võib olla tulemuslik, kuid kui loom enam pole võimeline tõusma, on tema tervistumise tõenäosus vaatamata agressiivsele ravile väike.Listeeriabakteritega nakatumine võib põhjustada ka silmaprobleeme ja aborte. Kahjustatud silm värvub sinakas-valgeks, muud tunnused on sarnased keratokonjunktiviidi omadega – pisaravool silmast, sage pilgutamine ja suurenenud valgustundlikkus.Listeeriabakterist tingitud abordid võivad esineda suvalises tiinusjärgus loomadel. Haigustekitajad satuvad seedetraktist vereringesse ja sealt platsentasse ning põhjustavad loote surma.2.Pigem haruldase botulismi põhjustajaks on üks tugevamaid toksiine, mida inimkond tunneb. Seda toksiini toodab Clostridium botulinum, anaeroobne grampositiivne bakter, mis moodustab spoore. Bakteri eoseid leidub pinnases ja nad saastavad silo koristamise käigus, näiteks on võib neid olla mutimullahunnikutes või traktoriratastega üles visatud mullas. Hapniku puudumisel ja üle 4,5 pH juures spoorid “ärkavad”, bakterid hakkavad paljunema ja toksiini tootma. Toksiini tüübid B ja C on ohtlikud ka veistele. B-tüüpi toksiini seostatakse silo vale fermentatsiooniga, C-tüüpi aga surnud loomade (nt näriliste) sattumisega veiste sööda hulka. Mõlemat tüüpi toksiini põhjustatud haigestumise kliinilised tunnused on sarnased: progresseeruv lihastoonuse langus, mis viib selleni, et 2–5 päeva pärast pole loom võimeline enam tõusma (aeg sõltub organismi sattunud toksiini kogusest). Haigustunnused võivad avalduda 24 tundi kuni 10 päeva pärast saastunud sööda söömist.Botulismi iseloomulikud tunnused on ka keele ja alalõua toonuse langus. Haiguse süvenedes võib looma keel jääda suust välja rippuma. Kui loom ei suuda oma keelt kontrollida, kaasnevad teised tunnused nagu määrdunud ninamik, raskendatud mälumine ja neelamine, süljevool ning joomisel nina sügavale jootjasse surumine.3. Bakterite ja seente poolt põhjustatud abordid on samuti riknenud koresööda söötmise tagajärg. Liiga kuivana rullitud ja kilesse pakitud koresööt on hea kasvukeskkond paljudele hallitus- ja pärmseentele ning bakteritele. Seente eosed satuvad organismi kas söödaga või sissehingatava õhuga ning nad kantakse vereringega organismis laiali. Platsentasse tunginud ja seal “pesa teinud” eosed põhjustavad aborte tüüpiliselt tiinuse viimases kolmandikus.

Loe täismahus artiklit Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS kodulehelt.