Maaeluministeerium küsis seetõttu Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojalt (EPKK) arvamust põllumajanduskultuuride esialgse loetelu kohta. EPKK liikmetelt tuli mitmeid ettepanekuid, mis
edastati ministeeriumile. Märkisime oma vastuses, et üksikute kultuuride nimekirjast on pakutud aedherne, põldherne, põldoa, aedoa, ristikute (valge, punane, roosa), mesika, lutserni, nõiahammas, suvivikk juurest puudu kikerhernes, sojauba, talivikk ja üheaastased ristikud. Leiame, et lubatud segude osas ei tohiks kindlasti jääda kindlad liigid ja sordid piiritletud kindlate osakaaludega, nt punane ristik 80% ja timut 20% või punane ristik „Jõgeva 433“ 80% ja timut „Tika“20%. Erinevatele põllumeestele sobivad tootmisest lähtuvalt erinevad segud ja põllumees peaks saama ise valida, mida ta liblikõielisele
juurde külvab. Ka herne segukülvi juures põllumehed veel otsivad head tugikultuuri, mistõttu ei saa reeglitesse kindlat kultuuri märkida. Kui hakata konkreetseid segusid kirja panema, siis nimekiri läheb liialt pikaks ja kindlasti kõik segud ei saa nimetatud.
Populaarsust on kogumas ka vahekultuuride segud, mis täidavad ka väga hästi ökoalade mõiste sisu. Need segud on mitmeliigilised. Nüüd muudetakse reegleid, mis lööb tootmistsükli pahupidi ja on vaja leida uued viisid kuidas uusi kohustuse tingimusi täita.
Allikas: Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda