Teraviljakaubanduses eesmärgiks stabiilsus

Teraviljakaubanduses eesmärgiks stabiilsus
Teraviljakaubanduses eesmärgiks stabiilsus

Eesmärgiks olla stabiilne - toota 2 miljonit tonni teravilja ning keskmine saagikus vähemalt Euroopa Liidu keskmine tase.

Eesti teraviljakasvatus on viimasel aastakümnel tublisti arenenud. Kui varemalt tootsime põldudel mitmekümnel aastal vaid 600 - 700 tuhat tonni teravilja aastas ja seda vaid oma toiduks ning loomade söödaks, siis alates 2005. aastast oleme jällegi vilja eksportiv maa.

Tänaseks on meil teraviljade omavarustatuse tase üle 200% ning sellega on see tootmisala suurima omavarustatuse protsendiga. Vilja eksportimisel oleme õppinud tegutsema maailmaturu hinnakõikumiste tingimustes ning praktiliselt kogu ost-müük käib ülemaailmse viljabörsi hindade alusel.

Maanda riske. Hindade õigeaegne fikseerimine ehk „lukku löömine“ on kujunenud vahel isegi olulisemaks, kui oskuslik efektiivne kultuuri kasvatamine. Tihti ei jõuta aga piisavalt õigeaegselt hindu fikseerida. Kui tehtud kulutused on juba kaetud ja ka teatud kasum olemas, siis võiks ju riske maandada ja teatud osa ära müüa. Samas aga on ju ikkagi lootust, et vast saab edaspidi veelgi kõrgemat hinda. Vahel see õnnestub ja vahel mitte.

Vili on laiatarbekaup. Parima otsuse tegemiseks on hea teada ajalugu, sest teatud seaduspärasusi saab leida nii lühiajalistest kui pikaajalistest kõikumistest. Väga õpetlik on vaadata hindade liikumisi piisavalt pika ajaperioodi vältel. Näiteks 100 aasta jooksul on võrreldavates hindades teravilja hinnad tunduvalt langenud. Kui valdavalt käsitöö ja hobuste abil saadud vili oli suhteliselt kallis ja eksklusiivne kaup, siis selle ajaperioodi jooksul on hinnatrend stabiilselt alanenud. Teravilja osatakse tänapäeval kasvatada väga efektiivselt, sordiaretajad on teinud tublit tööd, kasutada on efektiivseid uusi taimetoitained, taimekaitsevahendid jne. Kõik need faktorid muudavad tervilja saagikuse kõrgemaks ja omahinna madalamaks. Viljast on saanud tõeline laiatarbekaup ja enamus maakera elanikkonnast suudab oma minimaalse igapäevase toidu sellega kindlustada. FAO eesmaärk saavutada aastaks 2030 olukord, et meil planeedil poleks enam nälga ehk null nälgijat (Zero Hunger) tundub reaalne olema.

Oluliselt on vähenenud on ka hindade kõikumised. Kui eelmise sajandi esimesel poolel käisid hinnad väga suurte kõikumistega üles-alla, vastavalt tootmiskogustele ja väga ebapüsivale poliitilisele olukorrale,  siis pärast kaheksakümnendaid pole märkimisväärseid hinnahüppeid olnud. Läbi aastate suurimad viljahinna tõusu põhjustajad on olnud muidugi maailmasõjad. Nii 1. kui 2. maailmasõda viisid hinnad oluliselt üles ning muidugi ka seitsmekümnendate ülemaailmne energiakriis. 2008. aasta majanduskriisi põhjustatud hinnatõus oli eelnevatega võrreldes suhteliselt väike.

Nii, et kui vaadata seda pikemaajalist trendi, siis oluliseks hinnatõusuks oleks vaja midagi väga katastroofilist, mida aga loodetavasti ei juhtu. Ainsaks kindlaks võimaluseks teraviljakasvatuses raha teenida jääb oma tootmise efektiivistamine, omahinna alandamine ja võimalikult suurtel pindadel stabiilse kõrge optimaalse saagikuse tagamine.

Hinnad on viimasel ajal vähem kõikunud
Hinnad on viimasel ajal vähem kõikunud

Maaressurss on piiratud.  Maailma kasvav nõudlus toidu järele on senini olnud tagatud stabiilse kogusaagi kasvuga. On kasvanud nii põllupinnad kui ka saagikus. Uute põldude juurde leidmine ei ole aga enam paljudes piirkondades võimalik ning selle kasv arvatavasti pidurdub. Looduslike metsade arvel põldude juurderajamine ei ole jätkusuutlik tegevus.

Otstarbekas on aga saagikuse suurendamine juba olemasolevatel põldudel ehk jätkusuutlik intensiivistumine. Kui võtta aasta 1960 võrdlusastaks, siis kasvupinnad on suurenenud 40% ning saagikus sama aja jooksul 180%. Samas on suurenenud tunduvalt ka tootmise efektiivsus. Kui 1960.aastal toitis üks põllumees ära 25 inimest, siis täna juba 155 inimest.

Kasvupinnad on suurenenud 40%
Kasvupinnad on suurenenud 40%

Kus on aga saagikus kõige enam kasvanud ning kus on seda veel võimalik parandada?
Euroopas saadi juba üle 5 tonnised keskmised hektarisaagid mõnikümmend aastat tagasi. Nüüd räägitakse üha enam seal saagikuse stagnatsioonist, sest see on jäänud samale tasemele viimased 20-30 aastat. Põhjuseid on mitmeid, eelkõige ranged keskkonnapiirangud, reeglid uute biotehnoloogiliste sordiaretuse meetodite vastu jne.

Oluline saagikuse tõus on toimunud aga samal ajal mujal maailmas. Kui vaadata suuremate nisu eksportivate maade saagikusi, siis Ukrainas on need viimase 20 aasta jooksul praktiliselt kahekordistunud. Viie aasta keskmised saagid olid seal üheksakümnendatel veidi üle 2 t/ha, siis nüüd üle 4 t/ha. Oluline saagikuse kasv on olnud ka Kanadas, USA-s ja Argentiinas. Tunduv kas on olnud ka Venemaal, kuna sealsed saagid paarkümmend aastat tagasi olid eriti madalad, keskmiselt 1,5 t/ha, nüüd juba 3 tonni ringis.  

Viimasel ajal on suure saagikuse kasvuga silma paistnud Ukraina
Viimasel ajal on suure saagikuse kasvuga silma paistnud Ukraina

Teraviljakasvatuse areng toimub praegu eelkõige mujal maailmas ja Euroopa kaotab tasapisi oma eelist. Siin on võrdlus vaid nisudega. Suurem vahe tuleb veel sisse maisi, sojaoa, puuvilla jt. kultuuridega, kus mujal maailmas minnakse biotehnoloogiliste võtetega omahinna alandamise ja efektiivistamise teed. Meie püüame aga vanade meetoditega jätkata ja maksta teiste majandusharude sissetulekutega totatsioonide abil kinni väiksem põllumajanduse efektiivsus. See ei saa kesta aga lõputult.

Tipptasemel Eesti. Eesti teraviljakasvatajad on oma efektivsuselt täiesti võrreldavad maailma tipptasemega. Seda eelkõige tänu suurtel pindadel kaasaaegste põllutöömasinate efektiivsele kasutamisele. Samuti töötajate arvult kasvupinna kohta ja muidugi ka järjest paremate teadmiste ja kogemuste poolest.

Suurim probleem on meil veel küllaltki suur saagilõhe. Kui parimad tootjad saavad saagiks 8-10 t/ha ning rekordsaakideks ka üle 10 tonniseid saake, siis Eesti keskmine tuleb ikkagi veel 3-4 t/ha vahel. Ülejäänud Euroopaga efektiivsuses konkurentsis olekuks on meil vaja veel keskmist saagikust suuremdada vähemalt 1-2 t/ha.

Kaheksakümnendatel vastu võetud toitlustusprogrammis oli eesmärgks toota Eestis 1 tonn teravilja inimese kohta ehk 1,5 miljonit tonni. See eesmärk sai täidetud 2015 aastal ehk ligi 30 aastat hiljem. Nüüd võiks meil uueks eesmärgiks olla stabiilne -  2 miljonit tonni teravilja ning keskmine saagikus vähemalt EL keskmine tase, ehk siis üle 5 t/ha.

Margus Ameerikas
arendusdirektor
Baltic Agro AS

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised