Autorid: Põllumajandus.ee , põllumajandus.ee • 20. oktoober 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eesti teraviljakasvatus on viimasel aastakümnel tublisti arenenud. Kui varemalt tootsime põldudel mitmekümnel aastal vaid 600 - 700 tuhat tonni teravilja aastas ja seda vaid oma toiduks ning loomade söödaks, siis alates 2005. aastast oleme jällegi vilja eksportiv maa.

Tänaseks on meil teraviljade omavarustatuse tase üle 200% ning sellega on see tootmisala suurima omavarustatuse protsendiga. Vilja eksportimisel oleme õppinud tegutsema maailmaturu hinnakõikumiste tingimustes ning praktiliselt kogu ost-müük käib ülemaailmse viljabörsi hindade alusel.

Euroopa:Teravilja kasvupind ELis oli 2016. aastal kokku 56,9 mln ha.Koristati kokku 294,6 mln tonni teravilja, mis on 5,5% vähem kui eelnenud aastal. Kõva nisu saak suurenes 7,2%, kaera saak 8%, rukki saak 3,9% ja maisi saak 1,9%. Pehme nisu saak vähenes 11,4% ja odra saak 3,4%.Teravilja eksport kokku oli 17,8 mln tonni.Teravilja hinnad olid 2016. aasta IV kvartalis võrreldes 2015. aasta sama ajaga kuni 17% madalamad, kuna maailmaturul oli varude tase kõrge ja kaubavahetus oli aeglustunud.Eesti:2016. aastal kasvatati teravilja kokku 351,4 tuh ha, mis on 1 tuh ha võrra ehk 0,3% rohkem kui 2015. aastal. Teravilja kasvupinnast moodustasid suviteraviljad 69% (240,8 tuh ha) ja taliteraviljad 31% (110,5 tuh ha).Statistikaameti esialgsete andmete kohaselt saadi 2016. aastal teravilja kogusaagiks 934,1 tuh tonni, mis on eelnenud aasta kogusaagist 39% väiksem, samas tuleb meenutada, et 2015. aasta oli rekordsaagiaasta. Neli järjestikust aastat (2012-2015) olid Eestis head teravilja-aastad. Kui 2015. aastal saadi rekordiline teraviljasaak, kus toodang ületas teist aastat järjest miljoni tonni piiri, siis 2016. aastal oli saak viie viimase aasta madalaim. Eesti 2016. aasta madal saagikus oli tingitud ebasoodsast ilmastikust - taimekasvuperioodi alguses oli osades Eesti piirkondades pikaajaline kuivus, aga saagikoristuse ajal oli mitu nädalat järjest väga vihmane.Teravilja keskmine saagikus oli 2016. aastal 2 658 kg/ha, mis on 2015. aastaga võrreldes 39% väiksem.Teravilja kogusaagist moodustas 2016. aastal nisu 49%, oder 38%, kaer 7% ja rukis 3,5%. Võrreldes 2015. aastaga vähenes nisusaak 44%, odrasaak 36%, rukkisaak 41% ning kaerasaak 4,9%. Teravilja keskmine saagikus oli 2016. aastal 2 658 kg/ha, mis on 2015. aastaga võrreldes 39% väiksem.Allikas: www.agri.ee

Maanda riske. Hindade õigeaegne fikseerimine ehk „lukku löömine“ on kujunenud vahel isegi olulisemaks, kui oskuslik efektiivne kultuuri kasvatamine. Tihti ei jõuta aga piisavalt õigeaegselt hindu fikseerida. Kui tehtud kulutused on juba kaetud ja ka teatud kasum olemas, siis võiks ju riske maandada ja teatud osa ära müüa. Samas aga on ju ikkagi lootust, et vast saab edaspidi veelgi kõrgemat hinda. Vahel see õnnestub ja vahel mitte.

Vili on laiatarbekaup. Parima otsuse tegemiseks on hea teada ajalugu, sest teatud seaduspärasusi saab leida nii lühiajalistest kui pikaajalistest kõikumistest. Väga õpetlik on vaadata hindade liikumisi piisavalt pika ajaperioodi vältel. Näiteks 100 aasta jooksul on võrreldavates hindades teravilja hinnad tunduvalt langenud. Kui valdavalt käsitöö ja hobuste abil saadud vili oli suhteliselt kallis ja eksklusiivne kaup, siis selle ajaperioodi jooksul on hinnatrend stabiilselt alanenud. Teravilja osatakse tänapäeval kasvatada väga efektiivselt, sordiaretajad on teinud tublit tööd, kasutada on efektiivseid uusi taimetoitained, taimekaitsevahendid jne. Kõik need faktorid muudavad tervilja saagikuse kõrgemaks ja omahinna madalamaks. Viljast on saanud tõeline laiatarbekaup ja enamus maakera elanikkonnast suudab oma minimaalse igapäevase toidu sellega kindlustada. FAO eesmaärk saavutada aastaks 2030 olukord, et meil planeedil poleks enam nälga ehk null nälgijat (Zero Hunger) tundub reaalne olema.

Oluliselt on vähenenud on ka hindade kõikumised. Kui eelmise sajandi esimesel poolel käisid hinnad väga suurte kõikumistega üles-alla, vastavalt tootmiskogustele ja väga ebapüsivale poliitilisele olukorrale,  siis pärast kaheksakümnendaid pole märkimisväärseid hinnahüppeid olnud. Läbi aastate suurimad viljahinna tõusu põhjustajad on olnud muidugi maailmasõjad. Nii 1. kui 2. maailmasõda viisid hinnad oluliselt üles ning muidugi ka seitsmekümnendate ülemaailmne energiakriis. 2008. aasta majanduskriisi põhjustatud hinnatõus oli eelnevatega võrreldes suhteliselt väike.

Nii, et kui vaadata seda pikemaajalist trendi, siis oluliseks hinnatõusuks oleks vaja midagi väga katastroofilist, mida aga loodetavasti ei juhtu. Ainsaks kindlaks võimaluseks teraviljakasvatuses raha teenida jääb oma tootmise efektiivistamine, omahinna alandamine ja võimalikult suurtel pindadel stabiilse kõrge optimaalse saagikuse tagamine.

Maaressurss on piiratud.  Maailma kasvav nõudlus toidu järele on senini olnud tagatud stabiilse kogusaagi kasvuga. On kasvanud nii põllupinnad kui ka saagikus. Uute põldude juurde leidmine ei ole aga enam paljudes piirkondades võimalik ning selle kasv arvatavasti pidurdub. Looduslike metsade arvel põldude juurderajamine ei ole jätkusuutlik tegevus.

Otstarbekas on aga saagikuse suurendamine juba olemasolevatel põldudel ehk jätkusuutlik intensiivistumine. Kui võtta aasta 1960 võrdlusastaks, siis kasvupinnad on suurenenud 40% ning saagikus sama aja jooksul 180%. Samas on suurenenud tunduvalt ka tootmise efektiivsus. Kui 1960.aastal toitis üks põllumees ära 25 inimest, siis täna juba 155 inimest.

Kus on aga saagikus kõige enam kasvanud ning kus on seda veel võimalik parandada?

Euroopas saadi juba üle 5 tonnised keskmised hektarisaagid mõnikümmend aastat tagasi. Nüüd räägitakse üha enam seal saagikuse stagnatsioonist, sest see on jäänud samale tasemele viimased 20-30 aastat. Põhjuseid on mitmeid, eelkõige ranged keskkonnapiirangud, reeglid uute biotehnoloogiliste sordiaretuse meetodite vastu jne.

Oluline saagikuse tõus on toimunud aga samal ajal mujal maailmas. Kui vaadata suuremate nisu eksportivate maade saagikusi, siis Ukrainas on need viimase 20 aasta jooksul praktiliselt kahekordistunud. Viie aasta keskmised saagid olid seal üheksakümnendatel veidi üle 2 t/ha, siis nüüd üle 4 t/ha. Oluline saagikuse kasv on olnud ka Kanadas, USA-s ja Argentiinas. Tunduv kas on olnud ka Venemaal, kuna sealsed saagid paarkümmend aastat tagasi olid eriti madalad, keskmiselt 1,5 t/ha, nüüd juba 3 tonni ringis.  

Teraviljakasvatuse areng toimub praegu eelkõige mujal maailmas ja Euroopa kaotab tasapisi oma eelist. Siin on võrdlus vaid nisudega. Suurem vahe tuleb veel sisse maisi, sojaoa, puuvilla jt. kultuuridega, kus mujal maailmas minnakse biotehnoloogiliste võtetega omahinna alandamise ja efektiivistamise teed. Meie püüame aga vanade meetoditega jätkata ja maksta teiste majandusharude sissetulekutega totatsioonide abil kinni väiksem põllumajanduse efektiivsus. See ei saa kesta aga lõputult.

Tipptasemel Eesti. Eesti teraviljakasvatajad on oma efektivsuselt täiesti võrreldavad maailma tipptasemega. Seda eelkõige tänu suurtel pindadel kaasaaegste põllutöömasinate efektiivsele kasutamisele. Samuti töötajate arvult kasvupinna kohta ja muidugi ka järjest paremate teadmiste ja kogemuste poolest.

Suurim probleem on meil veel küllaltki suur saagilõhe. Kui parimad tootjad saavad saagiks 8-10 t/ha ning rekordsaakideks ka üle 10 tonniseid saake, siis Eesti keskmine tuleb ikkagi veel 3-4 t/ha vahel. Ülejäänud Euroopaga efektiivsuses konkurentsis olekuks on meil vaja veel keskmist saagikust suuremdada vähemalt 1-2 t/ha.

Kaheksakümnendatel vastu võetud toitlustusprogrammis oli eesmärgks toota Eestis 1 tonn teravilja inimese kohta ehk 1,5 miljonit tonni. See eesmärk sai täidetud 2015 aastal ehk ligi 30 aastat hiljem. Nüüd võiks meil uueks eesmärgiks olla stabiilne -  2 miljonit tonni teravilja ning keskmine saagikus vähemalt EL keskmine tase, ehk siis üle 5 t/ha.

Margus Ameerikas

arendusdirektorBaltic Agro AS