Jane Mättik unistab väikesest tapamajast

Jane Mättik unistab väikesest tapamajast
Jane Mättik unistab väikesest tapamajast

Jane Mättik on viimase nelja aasta jooksul seoses põllumajandusega kogenud kõiksugu emotsioone. Talu on vaieldamatult suurenenud ning kasutusele on võetud mõningaid uusi lahendusi. Samas toob talupidamine pidevalt ka peavalu ning keerulisi valikuid.

Haritava maa suurus ei ole Kuusiku talus 2013. aasta 350 hektari pealt oluliselt tõusnud, küll aga on muutunud omandiõigused. Kui toona omati vaid 100 hektarit,  siis vahepeal on see number oluliselt suurenenud. Mättikud on lihtsalt sunnitud osa oma rendimaadest välja ostma, kuna omanik soovib müüa. Seetõttu ütleb Jane Mättik, et igal aastal on ta praktiliselt kogu kasumi investeerinud maa ostmisse. “Ilma maata ei tee midagi!” teab ta rääkida.

Naine lisab, et on maa ostmiseks proovinud ka laenu võtta, kuid tema FIE staatus pole siiani panga jaoks piisav olnud. Seetõttu plaanibki ta investeeringute tegemise huvides ennast OÜ-ks ümber registreerida. Jane kurdab, et toona tagatiseks pakutud maa ei olnud panga jaoks pea midagi väärt ning kogu oma kodu ja maad, mida tagatisena nõuti, nad mängu ei olnud nõus panema. Seega on pangalaenudest siiani ilma jäädud.

Kari kasvab jõudsalt

Sellest hoolimata on kari kasvanud jõudsalt. Kui 2013. aastal oli Kuusiku talus 110 aberdiin-anguse tõugu lihaveist, siis praeguseks on kari kasvanud 196 loomani. Neist põhikarja ammesid on 69 ning Jane andmetel on 2018. aasta kevadel oodata 92 uue vasika sündi. Kuusiku talus on kasutusele võetud kunstlik seemendamine – innovaatiline lahendus Eesti lihaveisekasvatuses. Kui piimaveiste puhul on see tavaline lähenemine, siis lihaveisekarjas kasutatakse kunstlikku seemendamist mitte rohkem kui 1-2 protsendil. Jane karjas on see näitaja aasta-aastalt kasvanud, ulatudes sel kevadel juba 35 protsendini.

“Alustanud ise 4 hektari maa ja umbes 25 loomaga on kogu see teekond olnud paras võitlus,” räägib Jane talu kasvamise kohta. Ta on tänulik noortaluniku toetusena saadud 40 000 euro eest, kuid lisab, et kogu alustamisele järgnevat majandustegevust tema arvates üldse ei soosita. “Kogu sektoris ja Eesti majanduses valitsev hoiak ja bürokraatia, kus tootjalt nõutav ja riigi poolt pakutav on ikka väga tasakaalust väljas, on väga kerge tapma iga noore entusiasmi. Küll aeglaselt, kuid järjepidevalt.”

Murekohad

Omaenda talu ja toodangu seisukohalt on Janel hetkel kõige rohkem hingel farmiehituse projekt, mille toetusele 2005. aastal PRIA-lt positiivne vastus saadi, kuid mille omaosaluse jaoks endiselt vahendeid ei ole leitud. “Suurem arenguhüpe tuleks ilmselt siis, kui suudaksin selle projekti teoks teha,” arvab Jane. “200 lihaveise majandamine lageda taeva all on pehmelt öeldes paras katsumus ning ilma suure loomaarmastuseta, huvita loomakasvatuse, -aretuse, maal elamise ja kõige sellega kaasneva vastu, oleks see mõeldamatu.”

Teine häiriv asjaolu on uuesti seaduslikuks muudetud rohumaade purustamine eraomanike poolt. Janele teeb meelehärmi, et viimased hoiavad maad kinni, samas kui paljudel loomakasvatajatel oleks hädasti vaja sööta toota. Nii ongi tema peamiseks probleemiks mahu kasvatamisel väga suur konkurents ja surve teraviljakasvatajate poolt, mis puutub vabasse maasse.

 

Turundus

Üle kahe aasta üritati Kuusiku talus liha müüa läbi otseturunduse. See skeem sai tagasilöögi, kui peamine partner Märjamaa Lihatööstus vahetas omanikke, misjärel nendepoolne teenus lõpetati – konkurentsi välistamise eesmärgil. Pärast seda pole leitud  mõistlikku lahendust liha turustamiseks, mistõttu üritatakse müüa niipalju loomi kui võimalik just tõuloomadeks. Kellest tõuloomana asja ei saa, läheb kas nuumpullina Türki või tapapulli või praaklehmana tapamajja Eestisse ja Poola.

“Nii mõnedki Eestis äri teinud välisettevõtjad on minult küsinud, et miks eestlaste puhul kokkulepped ei pea…” puudutab Jane talupidajate omavahelise koostöö temaatikat. “Paraku oleme me eestlased – enam-vähem igaüks püüab oma koormat siiski endale sobivas suunas lükata,” naeratab ta. Ta lisab, et ilmselt ei ole paljudel lihtsalt piisavalt avarat silmaringi, et näha suuremat kasu (kuigi pikaajalise tasuvusega), mida ühistegevus toob. Ilma selleta võivad tootjad tema sõnul igaveseks hinnavõtjaks jääda.

Ühistegevus

Jane ise oli ettevõtlusega alustades aktiivne igal võimalikul moel. Pikalt osales ta maaelu arengukava töögruppides olles ka juhatuse liige, praeguseni on naine MTÜ Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi juhatuses, Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu nõukogu liige ning Eesti Aberdiin-anguse Klubi liige. Veel jõudis ta mitmeid aastaid MTÜ Eesti Noortalunikud kaudu hinnata Eesti maaelu arengukava raames toetatavaid alustava noore ettevõtja projekte ning samuti osaleda Eestimaa Talupidajate Keskliidu liikmena konsulentide kutsekomisjonis. Jane ütleb, et nimekiri on tegelikult veelgi pikem.

“Paraku oma ettevõtte mahu kasvades olen nüüdseks loobunud mitmetest sellistest sotsiaalsetest ülesannetest. Talutöödega kaasneb krooniline ajapuudus, samuti ei soovi ma ühistegevustele ise peale maksta,” ütleb Jane. Küsimuse peale, kas ühistegevust siiski võiks Eesti põllumajandusmaastikul rohkem olla, ei ole tal tarvis kaua mõelda. “Ühistegevust mitte ei võiks, vaid peaks olema väga palju rohkem,” teatab naine veendunult. 

Ühistegevustes aktiivne olemine on Janet aidanud ka pidevalt erialaste teadmistega järjel püsida. “ETKÜ projektijuhi ja loomade kogumiskeskuse juhina olen tööst tulenevalt ilmselt nii mõnegi spetsiifilisema teemaga rohkem kursis kui varem ning ilmselt enam, kui nii mõnigi teine isik.” Lisaks on ta läbinud oma eriala puudutavaid kõikvõimalikke koolitusi ning infopäevi ning ütleb, et vajadusel otsib infot internetist või konsulteerib mõne erialaspetsialistiga. 

Perekond

Mättikute talus palgatöötajaid ei ole, kuid see-eest on kogu pere kaasatud talutöödes ning rollid on hästi paigas. Jane abikaasa ning kahe poja tööks on kõik tehnilised tööd masinatega, söödatootmine ja kõik sellega seostuv, Jane tegeleb paberimajandusega - raamatupidamine, jõudluskontroll, PRIA taotlused ja nii edasi.

“Täitsa mõnus tunne on, kui su noorem poeg juba 5. klassis küsib, et kas tema hinded on ikka piisavalt head, et saada sisse Olustvere kooli,” räägib Jane talupidamise helgetest külgedest. Koolist koju jõudes pidavat ta esimesena küsima, kas loomad on söödetud-joodetud ja mis veel vaja teha on. “Eks sellised asjad annavad ikka energiat edaspidiseks tegutsemiseks. See on elustiil, kus omal kohal on laste töökasvatus – nad ei hängi kusagil mõttetult ega oota käed pikal, millal neile niisama taskuraha antakse, vaid teavad, et tasu tuleb töö eest,” kommenteerib Jane.

Tulevikust

Rääkides talu tulevikust, ütleb Jane, et eks planeeritud farmiehitusprojekti õnnestumine või mitteõnnestumine saabki olulisimaks määrajaks, seda nii edasiste plaanide, investeeringute kui ka kogu ettevõtluse arengu poolest. “Olen plaaninud küll veiste arvu kasvu ja sellega koos ka suuremat tootmismahtu, kuid riskid on suured.” Ta lisab, et ikkagi teevad head meelt tema loomad, kes aastaringselt õues elades on kõik need aastad vastu pidanud ning nii hea tervise juures, et praakloomi talus ei teki.

Tulevikust rääkides ütleb Jane veel, et mõne uue valdkonnaga ta pigem katsetada ei prooviks, kuna iga ümberorienteerumine, õpe ja kogemuste saamine võtab jälle tohutult aega, energiat ja investeeringuid. Pigem on mõtted ikka seotud lihaveisekasvatusega, neist kõige päevakajalisem on mõte ehitada oma väike tapapunkt. “Või siis tahaks lihtsalt loota, et seadused muutuksid soosivamaks oma looma kodus tapmise ja sellest saadud toorme töötlemisel, sest see annaks paljudele väikefarmidele võimaluse oma lihakaupa mõistlikumalt turustada,” avaldab Jane lootust. “Lisaks oleks siis loomade päritolu rohkem jälgitav ning lõpptulemusena oleks kogu tarneahel ka tarbija jaoks läbipaistvam.”

Reve Lambur
Maaeluvõrgustik

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised