Loomapidaja vastutusest, kui loom tekitab kahju

Loomapidaja vastutusest, kui loom tekitab kahju
Loomapidaja vastutusest, kui loom tekitab kahju

Aeg-ajalt jookseb avalikust meediast läbi teateid, kus loomad on põhjustanud inimestele, teistele loomadele või asjadele varalist kahju. Kuidas sel puhul toimida? Head nõu jagab Raplamaa Sõnumites Margus Kingisepp.

Selle aasta oktoobris hukkus kolm hobust Viljandi maanteel Saku vallas, kui veoauto sõitis teel olnud hobustele otsa. Läbi aastate on kuulda olnud juhtumitest, kus koerad on murdnud kas jäneseid, lambaid või isegi poni. Kohtulahendites on käsitletud mitmeid juhtumeid, kus koerad on tekitanud inimestele kehavigastusi. Sellega seoses on küsitud, millistel tingimustel ja millises ulatuses vastutab loomapidaja looma tekitatud kahju eest.

Loomapidaja tsiviilvastutust looma tekitatud kahju eest reguleerib võlaõigusseadus (edaspidi VÕS). VÕS-i deliktivastutuse regulatsioon kehtestab kõrgendatud vastutuse põhimõtte suurema ohu allikaga tekitatud kahju puhuks. Lisaks mootorsõidukitele ja ohtlikule ehitisele loetakse suurema ohu allikaks ka loomapidaja poolt peetav loom. Suurema ohu allika iseloomulikuks tunnuseks on asjaolu, et seda ei ole võimalik isegi kõrgendatud hoolsusnõudeid järgides täielikult kontrollida.

Looma puhul avaldub kõrgendatud oht reeglina selles, et ta võib käituda ettearvamatult ja kõrvalisi isikuid ohustaval viisil isegi siis, kui ta on treenitud ja kogenud juhi valitseda. Nii võib loom inimesele otsa söösta, teda pureda, nõelata, küünistada jne. Kohtupraktikas on koera peetud suurema ohu allikaks selle tõttu, et ta võib rünnata inimest ja teda hammustada. Kui kannatanu sai kehavigastusi, on loetud selline kahju tekkinuks koerale kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski tagajärjel. Samuti on kohtupraktikas suurema ohu allikaks loetud koera, kes talu hoovist jooksis maanteele ette mootorsõidukile, põrkas vastu sõiduki esiotsa ning tekitas sõidukile kahjustusi.

VÕS § 1060 kohaselt vastutab loomapidaja looma tekitatud deliktikahju eest.
Loomapidaja vastutust võib pidada absoluutseks vastutuseks, kuivõrd kehtivast õigusest ei tulene loomapidaja vastutust välistavaid asjaolusid. Kuivõrd tegemist on absoluutse vastutusega, kohaldub loomapidaja vastutus ka loomapidaja juurest lahti pääsenud looma (hulkuva looma) korral, sõltumata sellest, kas loomapidaja rakendas mõistlikke hoolsusabinõusid või mitte. Hulkuva looma puhul vastutab loomapidaja seni, kuni keegi ei ole looma üle uuesti võimu teostama asunud.
Loomakaitseseaduse § 2 lg 1 tähenduses on loom imetaja, lind, roomaja, kahepaikne, kala või selgrootu. Loomapidaja vastutus kohaldub üksnes selliste loomade suhtes, kelle osas on võimalik nende pidamine, st tegeliku võimu teostamine looma üle. Kohtupraktikast lähtudes eeldab see loomapidajalt käitumist looma peremehena. Loomapidamine ei ole mõeldav näiteks pisiputukate korral.
Kohtupraktika järgi võib loomapidajaks olla ka looma omanikuks mitteolev looma otsene valdaja, samuti isik, kes ei ole ei looma omanik ega valdaja, kuid kes looma kasutajana otsustab kas üksi või teise isikuga koos looma hoidmise, tema eest hoolitsemise ning järelevalvega seotud küsimusi. Seega vastutab looma omanikult varastamisel tekkinud kahju eest looma ebaseaduslik valdaja. Kui looma peavad üheaegselt mitu isikut, on nad loomapidajatena koos vastutavad.

Loe täismahus artiklit ajalehest Raplamaa Sõnumid.

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised