Vorstid sulle, raha mulle, maksud – kellele?

Vorstid sulle, raha mulle, maksud – kellele?
Vorstid sulle, raha mulle, maksud – kellele?

Tööstus ja kaupmees kipuvad liha müümise ja ostmise ahelest välja jääma, kirjutab Atria tegevjuht Olle Horm.

Eesti on uskumatult uuendusmeelne riik. Ajal, kui paljud kaebavad meie digitiigri unisuse üle, on uus innovatsioonilaine kerkimas sealt, kust vähesed seda oodata oskasid – põllumajandusest. On ju toidu tootmine kogu maailmas üks traditsioonilisemaid tegevusalasid üldse. Nii riigid kui ka rahvad hoiavad kramplikult kinni arhailisest, kuid siiani toimivast tegevusahelast: põllumees, töötleja, kaupmees, tarbija. Euroopa Liidu eelarvest kulub põllumajandustoetusteks üle 40%, mis on ühenduse suurim kulurida. Eesti põllumehele on sellest kraanist aastate jooksul tilkunud kümneid ja sadu miljoneid eurosid.

Ilma suurema reklaamita on Eesti riik asunud toidu tootmises rakendama jagamismajanduse meetodeid, mis muudab siiani toiminud tegevusmalli. Selgelt on õppust võetud nii Uberilt kui ka Airbnb'lt. Lihtsustatult võib väita, et jagamismajanduse põhiideeks on jätta ahelast välja ahned ja kohmakad lülid, näiteks hotelliketid ja taksofirmad, ning viia otse kokku tarbija ning teenusepakkuja.

Üldiselt on selleks kasutatud elektroonilisi platvorme. Kuna elektroonilised platvormid võivad esialgu tunduda liialt keerukad, on Eesti riik ilmselt otsustanud juurutada jagamismajandust ka traditsioonilises toidutööstuses, kasutades selleks loominguliselt riigimakse ja toetusi. Plaan on suurejooneline – jätta ühe ropsuga vahele nii toiduainetööstus kui ka jaekaubandus ning viia otse kokku tootja ja tarbija. Paraku laseb riik siin iseendale jalga ning kõige tummisem viilakas lõigatakse kokkuvõttes ära just planeeritud maksutulust.

Panna eestlased autoga Läti vahet käima on ilmselgelt alles esimene etapp. Ei saa me läbi Lätita. Küll osavad itimehed kribivad varsti ka vastava platvormi valmis ja autoga alatasa piiri taha kimamise asemel toovad lätlased meile väärt kraami ise koju kätte. Igatahes on kohalik kaupmees ja tööstur mängust väljas.

Sealiha tarbimine kasvus väljaspool kauplusi

Riigile on ilmselt silma jäänud, et peale viinavõtmise armastavad eestlased ka liha söömist. Hoolimata taimetoitlaste häälekast protestist raporteerib statistikaamet liha tarbimise hüppelisest kasvust. Viimase kahe aasta jooksul on liha tarbimine inimese kohta kasvanud 12 kilo aastas. 70 kilo pealt 82 kilole, mehised 17% rohkem (2016. aasta andmed). Kõige suurema kasvuga hiilgab muidugi sealiha. Oluline on siinkohal märkida, et jaekaubanduses liha müük hoopis langeb, viimastel andmetel on lihatoodete müük ketikauplustes langenud aastaga 6,8%.

Praegu realiseeritakse Eestis iga neljas siga väljaspool kauplusekette – turgudel, väikestes lihapoodides, käest kätte, autodest jne. Jälle on tööstus ja kaupmees oskuslikult vahele jäetud – innovatsioon missugune! Riik on paljukannatanud seakasvatajaid – on ju meil olnud sigade katk – aastate jooksul toetanud miljonite eurodega. Suuresti on see raha liikunud oma tapapunktide ja müügikohtade rajamiseks. Turud ja kaubanduskeskused on lihapoode täis.

Kahju ainult, et sigu endid nii väheks on jäänud. 2017. aasta lõpuks ületab liha- ja lihatoodete import ekspordi 40 miljoni euroga, kolm aastat tagasi oli kaubanduse defitsiit kõigest 9 miljonit. Sigade arv Eestis on langenud 360 000-lt umbes 280 000-le, samal ajal kui kõik suured tapamajad on alakoormatud. Ime siis, et töölised pahandavad!

Suurematest lihaliikidest toodetakse Eestis linnuliha umbes 60% ja sealiha umbes 75% oma vajadusest.  Ainult veiseliha toodab Eesti statistika arvates rohkem, kui ise tarbib, kuid ka siin on eurotoetuste abil konks sisse ehitatud. Aastas viiakse Eestist välja üle 40 000 elusveise ja tuuakse sisse 7 miljoni euro eest külmutatud veiseliha. Jälle on tööstus välja lõigatud!

Kuidas maksustada?

Kogu selle innovatsiooni juures on ainult üks pisike probleem – kogu maailm ei ole suutnud välja mõelda, kuidas jagamismajandust maksustada. Paljud riigid on pahased maksulaekumise languse pärast, ettevõtteid on ikka palju lihtsam maksustada kui käest kätte liikuvat raha. Tonnide viisi vorste, liha ja muudki kaupa vahetavad turul või käest kätte omanikku, kuid mis valemiga maksutulu kätte saada?

Küllap on Eesti riik siiski mõeldud, kuidas maksuraha korjata – oli ju jagamismajanduse maksustamine Eesti eesistumise põhiteemasid. Kas praegune makspoliitika ja üleminek jagamismajandusele ongi meie innovatsioon? Aega selle üle juurdlemiseks ei ole tööstustele paraku jäetud, kuna oleme üle külvatud jooksvate probleemidega: alkoholiaktsiis, suhkrumaks, tulumaksu muudatused, teemaks, keskkonnatasude tõus, vee- ja kanalisatsiooni seadus, põhitooraine märgistuse muutus  ja palju muud põnevat. Tööd ja kulusid tuleb ettevõtetele korraga nii palju juurde, et eriti muu pärast muretseda ei jaksa. Olgu viimane siis kas või tootearendus või Eesti riigi käekäik.

Igatahes on meil riiklikul tasemel käimas märkimisväärne innovaatiline projekt. Maaelu õitseb, tööstus kängub ja jagamine saavutab uue dimensiooni. On, mida Eestist rääkida!

Olle Horm
tegevdirektor
Atria Eesti AS

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Seotud lood

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised