“Lihtne” veisekasvatus: veisekasvatuse tööprotsessid

“Lihtne” veisekasvatus: veisekasvatuse tööprotsess
“Lihtne” veisekasvatus: veisekasvatuse tööprotsessid

Mariliis Kutsar Maru Lihaveis OÜst toob lugejateni veisekasvatuse argipäeva. Kindlasti soovitab ta asja õppida, sest selles valdkonnas päris nullist ilma igasuguse erialase tausta või kogemuseta alustades võib kiiresti masendusse langeda.

Veisekasvatuse argipäev sisaldab suure hulga erinevaid töid ja tegemisi – osad neist igapäevased (toitmine, jootmine), osad seotud mingi kindla perioodiga (poegimine, karjatamine, aruandlus) või sündmusega (haigestumised, messid). Seekord kirjutan eelkõige neist töödest, mis on otseselt loomadega seotud ja jätan kõrvale finants-, müügi- ja raamatupidamispoolega seonduva.

Tänapäeval on võimalik kõike automatiseerida (nagu selles toredas videos), seda ka lihaveisekasvatuses. Viimase puhul on asi isegi lihtsam, sest neid ei pea 2-3 korda päevas lüpsma. Seega kui on raha, siis saab täisautomaatse lauda püsti panna ja vaadata kaamerast, kuidas veised seal elavad, söövad ja kasvavad. Sellisel juhul ongi kogu tootmine lihtne ja käed vabad tegelemaks millegi muuga. Mida vähem aga on kapitali investeerida, seda rohkem tuleb ikkagi oma kondiauruga ära teha.

Et poegimised ei tuleks ootamatult

Vasikas sünnib siia ilma magusal unetunnil või hoopis kuskil karjamaa kaugeimas nurgas kõrvetava päikesega. Poegimistega tegelemiseks on kõige väsitavam variant käia nädalaid lõpptiineid loomi nii päeval kui öösel passimas. Hea on kui suudetakse viia poegimine kogu karjas 40 päeva sisse ning sedasi end pikast jälgimisest säästetakse.
Veidi kergendab seda jälgimise tööd kaamerate olemasolu laudas. Lisaks on võimalik kasutada ka erinevaid poegimisest teavitavaid abivahendeid. Mina olen endale soetanud Moocalli, aga kuna mu poegimised praegu suve peale jäävad, siis karjamaale ma seda päris saba külge ei raatsi panna. Kipub mõnel ära kaduma ja on veidi liiga kallis selleks. Pealegi tuleb tema paigaldamiseks amm fikseerida. Kuigi mul mõni laseb seda vabalt ka saba ümber panna.
NB! Huvitav on teada, et on leitud seos poegimisaja ja söötmisaja vahel.

Teadmisest, millal poegimine algab, ei piisa. Võib juhtuda, et tuleb anda poegimisabi. Seega peab läbi mõtlema ka selle, kuidas seda saab teostada. Mina ei ole sellest põllul poegimisest näiteks üldse vaimustuses, ja ootan aega kui asi enam karjamaal ei juhtu, kuigi heade töövahenditega saab ka karjamaal asju aetud.
Pärast poegimist ja vajadusel amme abistamist tuleb ka vasikaga tegeleda:
• nabadeso,
• kaalumine,
• märgistamine.

Mina teen neid kõiki esimesel võimalusel. Jah, võib juhtuda ka, et vasikas ei jää elama, aga õnneks on mu karjas hilisemat suremust väga vähe. Need, kes on läinud, on läinud kohe.
Hea kui poegimist ja vasika esimesi elupäevi saaks jälgida individuaalselt näiteks eraldi sulus. Mina sihin enda laudas nii, et poegimised jääks talve lõppu ja varakevadesse ning laudas saan poegivad ammed eraldada ja nii loomadele kui endale turvaliselt kõik vajaminevad protseduurid teha. Sinna on veel küll pikk tee minna.

Veterinaaria

Isegi kui ise ei soovita oma loomi väga veterinaariga tutvustada ja huvi suurt ei ole karjatervise vallas, siis mõne aasta tagant peab karja suutma volitatud arstile ette näidata riiklike uuringute tarvis. Uuritakse siis tuberkuloosi, leukoosi ja brutselloosi suhtes karju.

Veidi võiks siiski loomade elu kergemaks teha tõrjudes karjas parasiite. Seda aga võiks teha teadlikult, enne lasta laboris uurida mida tõrjuda vaja on. See ei ole kontimurdev ega ka hirmus kallis, aga mu meelest heaolu tagamise juures oluline.

Ja valmis tuleks olla nii vigastuste kui haiguste raviks karjas ja läbi mõelda kuidas vajadusel looma tohterdada saab. Minul on olemas väga ekstreemseteks kordadeks puhkpüss uinutamiseks. Kasutan seda küll väga harva, aga näiteks nii on võimalik suure lonkava sugupulli jalga lasta arstil uurida ja ravida karjamaal, ilma et keegi ohtu satuks.
Või kui soovid müüa tiineid lehmikuid, siis aina enam tahab ostja saada kinnitust, et loomad tõesti tiined on. Selleks peab taas oskustega inimene saama karjale ligi, et kas katsumise teel või ultraheliga tiinus kindlaks teha. Nii kaitsed ennast hilisemate pretensioonide eest, aga ka ostja saab vajaliku info, et just nende loomade kasuks valik teha.

Et kui loomad soetada, siis tuleks kohe ka tutvust teha kohaliku veterinaariga ja leida kõik kontaktid, kes selles vallas saaks aidata. Ja näiteks kui nädala sees käid oma tavatööd tegemas, siis leida nädalavahetuseks kedagi oma karja juurde tööd tegema ja veel kui ei ole korralikku lauta kus töid teostada… See on keeruline.

Kaalumine

Vasika kasvades on põnev teda üle kaalu ajada. Ausalt – sellest saab väga palju infot, lisaks õpib loomi hästi tundma ja nad harjuvad, et nendega tegeletakse.
Näiteks võib selleks tegevuseks kasutada fikseerimispuuri. Mõned puurid on sellised, et viletsama iseloomuga loomade puhul on vaja kolme inimest looma puuri saamiseks. Samas on süsteeme, kus saab üks inimene kõigega hakkama, olenemata sellest, kui metsikud need loomad on. Loomulikult on hinnavahe neil kordades.
Minul on just selline pisike puurike, kus saab normaalsete loomadega hästi hakkama kahekesi töötades. Päris üksi saan ma vaid selliste ammedega tööd teha, kes jahu ämbri järel mulle igale poole järgnevad.
Olen ka näinud ise tehtud puure ja miks mitte kui on oskusi. Samas ei pea kaalumiseks üldse puuri hankima. Olen näinud ka lihtsalt moodulaedade vahele paigaldatud platvormi. Ka sedasi saab loomad kaalutud.

Loomade liigutamine ja fikseerimine – asendamatud moodulaiad

Eelpool mainitud moodulaiad on minu meelest asendamatud töövahendid. Ei kujuta ette, kuidas ilma moodulaedadeta saaksid loomad kevadel karjamaadele, suvel ühelt tükilt teisele (mul väikesed põllulapid ja loomi vaja päris mitu korda suve jooksul liigutada) või sügisel tagasi lauta.
Loomulikult sellistes tingimustes, kus karjamaa on kohe lauda kõrval, selliseid töövahendeid ehk nii hädasti vaja polegi. Teed aiavärava lahti ja loomad lähevad karjamaale. Minul sellist luksust ei ole. Seetõttu on mul muretsetud moodulaiad ja ka loomaveo haagis.
Kui mul on vaja loomi liigutada (eriti kui tegu vasikatega loomadega), siis eelistan seda teha kolme inimesega. Kahekesi saab ka kuidagi hakkama, aga üksi jääb küll hätta.
Seemenduseks valitud ammedel on mul moodulaiad ja puur karjamaal kogu perioodi, mil seemendusi teeme.

Sööda kasvatamine ja varumine

Ilma karjamaade ja heinamaadeta ei saa olla ka veisekasvatust, sest kuidas kasvatada kui sööta ei ole. Minu meelest lihaveisekasvatuse puhul peaks mõtlema vähemalt noorloomadele silo tootmiseks heade kultuurrohumaade rajamisele ning nende õigesti hooldamisele. Loomulikult tuleb läbi mõelda ka see, kuidas maksimaalselt kvaliteetne saak õigel ajal kokku korjata. Šotimaal kena lausa tumerohelist tihedat siloks minevat rohumaad vaadates ja ohates kui ilus, vastati et mida rohkem väetad seda ilusam on.
Sööda tootmisest saaks mitu korda pikemalt kirjutada kui kogu see postitus, aga ma ei ole agronoom. Tahtsin lihtsalt selle kui samuti ühe olulise veisekasvatuse tegevuste kogumi ära mainida.
Sööda tootmise teeb eriti keeruliseks vajadus spetsiaalse tehnika järgi, väiketootja ilmselgelt ei suuda kõike vajaminevat endale soetada algusaastatel. Õnneks on turul aina enam teenusepakkujaid. Aga kulud on kordi suuremad igasugu teenustega, siin tuleb veidi arvutada kas ja mil määral on mõtet teenustele lootma jääda. Kui ise tehes võid saada rulli silo kätte 7-8€ siis teenusega võib see olla kuni 25€.

Veisekasvatuse alus – loomade jootmine ja söötmine

Üks tüütu suvine töö on loomade jootmine. Mina joodan loomi traktori järele käiva tünniga. Neid on mul kaks ja oleks vaja vähemalt kahte veel. Karjamaal on mul ühel tünnil järel vann, kuhu vesi jookseb ise peale, teisest käin ma aga muudkui ise vett laskmas. Need ise peale jooksvad vannid on lihtsalt kole kallid. Kindlasti annaks midagi ka ise leiutada…
Just vesi on tavaliselt see, mis saab alati siis otsa, kui oled end linna minekuks valmis sättinud. Et ootamatustest selles vallas pääseda, on olnud ideid igasugu abivahenditele- näiteks teha tünni pandav mõõtja, mis saadab sms-i, kui vesi kriitilise tasemeni on alanenud. Aga tegudeni ei ole seni jõudnud.
Lihtsam on neil, kellel on tiigid, järved või ojad kasutada jootmiseks.

Söötmine võib osutuda ajamahukaks ja korralikuks füüsiliseks pingutuseks. Näiteks on minul nii pisike laut, et sinna ei mahu mu 30 aastane MTZ sisse. Seega vean ma kaks tundi käsitsi kõigile silo ette ja allapanu teine tunnike. Mulle peab ikka see maaelu väga meeldima, et end nii “käsitööga” lõhun.

Seda kõike on võimalik hoopis paremini ja väiksema tööaja kuluga teha, kuid selleks on vaja uuendada masinaparki ning taolised investeeringud käivad üle jõu ma usun paljudele. Näiteks on söötmiseks toredaid miksereid või ka lihtsalt silopalli purusteid olemas. Ma vaatan neid videosid ja tehnikat suurema igatsusega kui mistahes muid asju.

Allapanu vedamine ja sõnnikuga toimetamine

Eelpool sai juba mainitud, et allapanu vean ma käsitsi ja aega võtab see nii tunni ringis. Kuid ka selle töö jaoks on olemas vastav masin (põhupurusti), mis ise põhu loomadele allapanuks paiskab.

Üks, millele tihti ei mõelda (eriti alustajad) on sõnnik, mis loomakasvatuses tekib. Ka see tuleb ju kuidagi ära koristada ja kasutada. Rääkimata sellest, et sõnnikumajandust reguleerivad seadused muutuvad aina rangemateks. Täiesti tühjalt kohalt alustades peab arvestama, et lähiaastail peab suutma ka selles vallas järjele saada. Valikuid siin palju pole:
• sõnnikuhoidla rajamine,
• sügavallapanuga lauda rajamine või
• väga väikseks mõne ammega taluks jäämine.
Kui sõnnik on juba laudast välja saadud (ütleme, et meil on sõnnikuhoidla), siis tema põllule laotamine on juba järgmine teema. On piirkondi, kus saab seda lihtsalt teenusega teha, aga minul on teenuse otsimine ikka parajaks peavaluks kujunenud. Sõnnikulaotajat ise aga osta ei jõua ega hakka hammas peale ka vajaliku jõudlusega traktorile.

Töö ei lõppe!

Veisekasvatuse töid planeerides ja läbi mõeldes tasub üle käia vähemalt järgnevad punktid:
• millised tööd tegemist vajavad,
• kuidas neid teha,
• kui palju nad aega võtavad,
• millised on kriitilised tööd,
• millised tööd kannatavad oodata,
• kui palju on kasutada inimtööjõudu,
• milline tehnika on olemas ja milliseid töid sellega saab ära teha,
• mis tehnika üldse vajalik oleks tööde tegemiseks,
• millised on võimalused tehnikasse investeerimiseks.

Kui tahta endale kõiki neid imelisi masinaid, mis veisekasvatuse nii palju lihtsamaks teeks, siis peaks talunik ikka üks paganama rikas mees olema. Hästi ei usu, et seda kõike endale vaid lihaveisekasvatusega tegelev väikeettevõte üldse kunagi lubada saab. Taolisel ettevõttel on toetust võimalik saada kuni 15000€, mis kataks vaid ühe vajamineva vidina maksumuse. Päris algaja kasumi peale enne päris mitut aastat tegevust loota ei saa ja isegi kui lõpuks jõuad kasumini, ei ole see selline, et saaksid kõike, mida vaja, kohe ostma joosta.

Masinaid soetades, aga peaks kriitiliselt läbi mõtlema, millised neist just nimelt antud ettevõtte veisekasvatuse tingimustes tulevikus kõige rohkem tagasi toovad. Mõnel juhul võib osutuda, et käsitöö või teenuse sisseostmine on kulutõhusam kui masina soetamine.

Selles valdkonnas päris nullist ilma igasuguse erialase tausta või kogemuseta alustades võib kiiresti masendusse langeda. Targem oleks kas õppida eriala kutse- või kõrgkoolis või minna ja veidi praktiseerida kuskil farmis. Tegemist on algkapitalimahuka ning aeglase kasumiga valdkonnaga, mis nõuab kannatlikku meelt ja suurt töötahet. Aga jah, on ka selliseid hulle nagu mina, kellele on loomakasvatus rohkem elustiil kui ettevõtlus.

Mariliis Kutsar
Maru Lihaveis OÜ
www.maruangus.ee

 

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised