Samarüütli sõnul on piima kokkuostuhind õnneks üle omahinna, mis Männiku Piimas on 23,5 senti kilo kohta. Seega tuleb ettevõtjal pidevalt jälgida iga kulu, et hästi hakkama saada. „Piimatootmisega on selline lugu, et kui üks aasta on kehvem, siis sa ei lõpeta tegevust vaid katsud need rasked ajad võimalikult valutult üle elada, sest on ju tehtud nii palju investeeringuid - nii karja, kui tehnikasse. Õige planeerimine on siin kõige alus – sa pead jälgima igat tootmises olevat nüanssi. Meie plussiks on ka see, et möödunud aastal said läbi laudale võetud pangalaenud.
Tehnika soetatakse oma vahenditest jooksvalt, vastavalt vajadusele,“ selgitas Samarüütel ja lisas, et Männiku Piimas on pidevalt, kas rasketel aegadel, suudetud investeerida või midagi ehitatud. Tänavu on plaanis investeerida uude kuivatisse, mis juba ka püsti on pandud. „Eelmine hooaeg näitas, et on selge vajadus uue kuivati järele. Leidsime Baltic Agro valikust terviklahenduse, tegu on portsjonkuivatiga, kus saame kuivatada korraga 50 tonni vilja.“

- Avo Samarüütel uut kuivatit näitamas
- Foto: Meelika Sander-Sõrmus
Üks küsimus:
Miks meil ei ole ühte suurt ühistulist piimaühistut ja -tööstust?
Avo Samarüütel on arvamusel, et ühise suure piimaühistu ja –tööstuse suund on põhimõtteliselt õige, sest väikseid piimaühistuid on palju, tööstusi ka ebamõistlikult palju. „Piima toodang võib küll veidi tõusta, loomade arv ka, aga ega eriti palju uusi tegijaid turule juurde ei teki. Samas on Eesti põllumees kange ja raske on üksmeelt leida ja koostööd teha - siin on mitu faktorit: ettevõtte suurused ja nende mõjuvõim ja keegi ei taha oma võimust loobuda,“ arutles Samarüütel. Ajaloos oli ühistutel täita tähtis roll, aga aeg on läinud edasi ja Samarüütel kaldub pigem eelistama aktsiaseltsi vormi ühistulisele. Ta tõi näite, et ka praegu pole meie suurtootjad ühistute liikmed, vaid majandavad iseseisvalt. „Küsimus on selles, et meie tänapäeva piimatöötlejad on väikesed, sortiment on lai, tehakse samu tooteid, mis teisedki – ei olda efektiivsed. Seega ei ole oluline ettevõtlusvorm, vaid efektiivsus,“ sõnas Samarüütel ja tõi näiteks Iisraeli, kus on terves riigis üks piimatööstus, mis varustab ära pea 6 miljonit inimest. Tõsi, see tehas majandab veidi teistel alustel, riik esitab tellimuse toodetele ja fikseerib piima hinna terveks aastaks.
„Ka on meie väiksus siin probleemiks, palju on isikute mittesobivust. Vähe on sellise karismaga persoone, kes suudaks sektorit ühendada. Väiksed mahud mõjutavad ka hindu. Aga suurim probleem on see, et meil pole müüvat brändi, millele rajada piimatoodete eksport."
Ta rõhutas, et kui 600 tonni piima välja ei läheks riigist, siis poleks seda tegelikult ju kuhugi panna. „Isegi kui tööstused ostavad selle kokku, siis ekspordivad nad selle ise toorpiimana, sest nad ei suuda seda töödelda või ei ole turgu taga. Neil ei ole seda kaubamärki, mida turustada.“
Põllumees peab end koolitama Samarüütli sõnul on vaja efektiivseks majandamiseks jälgida pidevalt põllumajandustoodete börsi. „Ikka püüad kasvatada seda kultuuri, mille kulud on väiksemad aga tuluvõimalus suurem. Nii on näiteks praegu söödaodra hind parem kui söödanisul, kulud odra kasvatamisel aga selgelt madalamad. Nisu tasub kasvatada vaid siis, kui saad selle müüa toiduvilja kategoorias. Nii jälgin igapäevaselt viljahinda ja panen mingi osa saagist varakult, õigel ajal, lukku. Sama seis on tootmissisendite ostul, ikka üritan leida parimat lahendust,“ lausus ta.
Aastate jooksul on koolitusi nii palju saadud, et nüüd on toonases Eesti Põllumajandus Akadeemias mehhaniseerimist õppinud Samarüütel ise oma firmas agronoomiks. „Farmi poole haldab meil ära loomakasvatuse juht Helin Õkva. Mina panen paika söödaratsiooni, abiks on siin olnud professor Olav Kärt. Kevadel kui algab põlluhooaeg, siis koostan külvi- ja väetusplaanid, panen paika taimekaitsetööd ja käin ise põlde kontrollimas. Abiks on ka müügifirmade spetsialistid, nende hulgas ka minu poeg,“ rääkis Samarüütel.Ta lisas, et see töö mida teevad ära meie müügifirmad, on väga tänuväärne, sest erinevatelt põllupäevadelt saab piisavalt praktilisi teadmisi, nii agronoomilisi, kui tehnika vallast.Juht ja börs on lahutamatud asjad.
Põllud heas seisus. Esimesed soojad kevadilmad on käes ja Avo Samarüütel on oma põllud üle vaadanud. Seis on hea, aga natuke vara on veel ennustada, milline saak mis põllult tuleb. Vara on ka rääkida, kas Männiku Piim tänavu Viljelusvõistlusel osaleb mõne kultuuriga, aga Samarüütel arvas, et kui pilt, mis põllult vastu vaatab on ikka hea, küll siis tuleb ka isu taaskord osaleda.
„Teraviljakasvatusel on meie firmas oluline osa. Kaks kolmandikku meie käibest tekitab piim, kolmandik tuleb teraviljast. Kuigi möödunud koristushooaeg oli raske ja kvaliteet viljal kehvem, siis saime siiski kõik koristatud ja saime läbi aastate kõrgeima teraviljasaagi - 6,2 tonni keskmiselt kõik kultuurid kokku,“ oli Samarüütel rahul.Tänavu ei plaani ta põldudel suuri muutusi. „Külvihooaega alustame varase odraga, seda nii allakülviga, kui allakülvita ja seda seepärast, et saaksime talirapsi sügisel õigel ajal maha külvatud. Siis järgneb hiline oder ja teised kultuurid. Muidugi külvame ka võimalikult varakult uba, tänavu 60 hektarit, seda on liblikõielise kultuurina külvikorda vaja. Eelmisel aastal ostsime sisse teenusena ka maisikülvi ning koristuse ja silotegu õnnestus hästi, kuigi kuivaine oleks võinud natuke parem olla. Nii on plaanis ka tänavu panna maha maisi loomasöödaks.“

- Männiku Piim OÜ tegutseb Roius.
- Foto: Meelika Sander-Sõrmus
Suurte saakide mees
Avo Samarüütel on kogemustega põllumees, kes ise igapäevaselt firmas ka agronoomi rolli täidab. Tema põllud on korras ja saagid korralikud, nii head, et saab osaleda ka Viljelusvõistlustel ja olla teistele eeskujuks.
„Eesti viljelusvõistlust on peetud alates 2005. aastast ja Avo Samarüütel on olnud läbi aastate kõige enam kordi osalenuid võistleja - kokku üle kümne korra ja ta osales ka esimesel võistlusel. Välja on ta pakkunud erinevaid kultuure: rukis, talinisu ning kõige enam taliraps. Alati on olnud ta oma saakidega esikolmiku piires, kuid 2008. aastal oli tema käes ka tolleaegne Eesti nisu saagirekord 9,7 t/ha. Avo on üks Eesti tipptaimekasvatajatest, kes erialalt ei ole agronoom. Inseneri loogikaga on ta aga osanud asja endale väga hästi selgeks teha ja ei ole jätnud midagi saatuse hooleks,“ kirjeldab head koostööpartnerit Baltic Agro ASi arendusdirektor Margus Ameerikas.
Tänapäevane tehnika pakub häid võimalusi
2018. aasta põllumajanduse märksõnadeks on Samarüütli arvates koostöö, digi ja robotid.