Autor: Meelika Sander-Sõrmus • 26. aprill 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Piimatootjad: teeme kodus asjad korda, siis vaatame edasi

Avo Samarüütel: tunnustus on kogu mu meeskonnale

Rando Värniku sõnul algavad probleemid sellest, et piimatootjad pole sõnastanud endale suurt eesmärki. „Alustame sellest, et kui mõelda neid mõtteid, mis eelnevalt välja toodi, et miks ühistegevus pole käivitunud, või et miks meil ikkagi pole sellist ühte, tootjatele kuuluvat ühistulist piimatööstust, siis probleemi põhjused algavad ju sellest, et me pole sõnastanud endale suurt eesmärki. Ma mõtlen siin seda, et farmer peab saama enda kätte kogu ahela juhtimise – me peame muutuma toormetootjast toormetöötlejaks ja suutma ka väärindatud tooteid müüa võimalikult hea hinna eest,“ selgitas Värnik asja olemust.  

Märtsis alustas Äripäeva raadio esimese põllumajandussaatega „Kasvupinnas“. Põllundusse süviti minevast saatest saab lisaks põllumehe muredele kuulda ka viimastest uuendustest tehnika ja toodete vallast ning tähtsamatest uudistest põllumajanduses.

Raadiosaadet saad kuulata Äripäeva raadiost lainepikkusel 92,4 või veebist.

Saadet juhib Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse liige Vahur Tõnissoo. Esimeses saates oli luubi all piimandus – sektor on seda räsinud kriisidest välja tulnud, piima hind on selline, mis lubab tootjal investeerida ning hoogsalt kerkivad uued farmikompleksid.Saates arutles Vahur Tõnissoo koos Maaülikooli professori Rando Värnikuga piimanduses toimuvat – miks meil ei ole ühte tugevat piimandusühistut; kui see teha, äkki peaks mõtlema suuremalt ja kaasama ka Läti ja Leedu tootjad; millal valmib esimene ühistuline piimatööstus?Saadet toetab BAYER.

Saade on järelkuulatav SIIT. 

Vanad ja valusad kogemused segavad

Värniku arvates on meie piimatootjad saanud parasjagu palju petta ja pole tekkinud ühistegevuseks nii olulist asja nagu usaldus. „Ma arvan, et üheks probleemi põhjuseks, miks meil pole ühte suurt ühistulist piimatööstust, on sektoris valitsev usaldamatus. Tootjal on olnud ebameeldivaid kogemusi, tekkinud on umbusk ja tootja ei saa unustada seda, et pole piima eest mõnel juhul töötlejalt rahasid kätte saanud,“ mainis Värnik.

Ta lisas, et umbusku ühistulise tegevuse ees tekitab ka see, et ühistu liikmetel on erinevad väärtused. „Väärtustest küll räägitakse, aga neid pole sisuliselt läbi mõeldud. Ka on meil kompetents ühistegevuse valdkonnas veel liiga nõrk ja tegelikult meil ei ole häid kogemusi, mis oleks näidanud tootjatele, et ühistu on väga õige mudel,“ lisas ta.

Kriis ei tohi olla peamine põhjus ühistu loomisel

Ka oli Värnik sedasama meelt, mis tootjadki, et kriisid on olnud liiga lühikesed. „Kriisid on tootjaid liitnud, aga need ei tohiks olla põhjuseks, miks luua ühistu. Mõelda tuleks pikemas perspektiivis. Kui me täna teame, et meil läheb ikkagi seitsesada tonni piima päevas välja toorpiimana, siis see ei ole vaid lihtsalt toore, vaid see on ka mitmed töökohad ja hulk raha, mis läheb riigist välja,“ rääkis professor.

Suurem on efektiivsem

Kõige aluseks on efektiivsus, et efektiivne olla, on vaja mahtu. Rando Värniku sõnul pole paha mõelda suurelt ja unistada Baltikumi ülesest ühistegevusest. „Aga ma olen väga nõus nende ettevõtjatega, kes ütlesid välja selle, et enne peavad kodus olema asjad korras ja eeldused selleks suuremaks koostööks loodud. Kui me oleme suutnud asjad käima saada kodus, muutunud efektiivseks ja sealtkaudu on tekkinud tootjatele lisandväärtust ja me näeme seda, et meil on võimalus veel areneda, laieneda naabermaadesse ja saada selle kaudu suuremat tulu, siis kõige selle juures tuleb jälgida ka ahela teist poolt ehk ka kulude poolt - meil peab olema võimekust lisanduvate kulude katteks,“ sõnas ta.

Ise tootes ja töödeldes saad olla rahul

Juba ajalooliselt on teada, et meie piimatootjad oskavad väga hästi piima toota, ka on meil piimanduses ühistuline tegutsemisvorm olnud kasutusel pikalt ja seda selle tõttu, et see oli loomakasvatajale mugav – majandati ühistulises vormis, keegi kogus piima kokku, piim töödeldi ära ja piimatootjad ei pidanud muretsema, et mis nende toorpiimast edasi saab, pärast seda, kui nad on selle loovutanud töötlejale.

Meil on ka praegu 3 ühistulist piimatööstust -  üks Saaremaal, Saaremaa piimaühistu omanduses ja kaks tööstus siis Järva-Jaanis ja Põltsamaal, mis kuuluvad E-Piimale. Ülejäänud tööstused on meil kõik aktsiaseltsina ja neil tundub minevat hästi. Nii tekib küsimus, et kui kõik toimib – piim kogutakse kokku, valmistatakse sellest tipptasemel tooted, tarbijad on rahul - no miks meil seda ühistut ikka siis vaja on.

Rando Värniku vastus sellele on, et ajalugu näitab, turul määrab piimahinna tööstur. „Piimatootjal ei ole võimalik siin sõna sekka öelda, hinna paneb paika see kes töötleb. Sellest olukorrast välja saamiseks on vajalik, et farmer ise töötleks oma toodetud piima ja ka turustaks töödeltut,“ rõhutas Värnik, kelle sõnul on kõigile teada, et Balti riikide, sealhulgas siis ka Eesti piimahind, mida piimatootjale makstakse, on ju tunduvalt madalam kui Euroopa Liidu keskmine. „Võib-olla ongi põhjus selles, et kuna teistes riikides on piimatööstustes ühistuline vorm valdav, piimatootjad ise kontrollivad rahavoogu, mis seal liigub, siis nendel on ka võimalik natukene paremat piima hinda tänu sellele saada. Aga täna siin Eestis on tõesti olukord selline, et valitsevad, turujõudu omavad, erakapitalil töötavad tööstused teevad väga head tööd ja suruvad piima hinna muidugi nii alla, kui on võimalik.“