Vähelevinud kevadlilled toovad värvid aeda juba varakevadel

Talvine lumekupp
Talvine lumekupp

Otsid oma aeda midagi omapärast, midagi mida igal naabril pole – siis tee valik just neist vähelevinud varakevadistest õieilupakkujatest.

Paljud varakevadised lilled on efemeroidid - püsikud, mille maapealne osa elab lühikest aega. Mugulasse, sibulasse või risoomi kogutud varuainete arvel on nende kevadine areng kiire, nad hakkavad õitsema kohe peale esimeste soojade ilmade saabumist. Seejärel valmivad sama kiiresti seemned ning kolletuvad lehed - ülejäänud aja veedab taim maa-aluste organite kujul.

Talvine lumekupp (Eranthis hyemalis) pärineb Lõuna-Euroopa mägedest. Ta on üks esimesi kevadlilli, mis hakkab õitsema juba koos lumikellukestega. Lumekupu kuldkollased õied toovad aeda tõelist kevadvärvi. Lumekupp kasvab kenasti nii hõredamate põõsaste all kui ka kiviktaimlas või püsilillepeenras. Selleks ajaks, kui kõrgemad püsikud alustavad, on lumekupu lehed juba kolletunud. Muidugi ei sobi selline koht, mida sügisel paksult multšitakse, näiteks roosipeenar. Päikesepaistelises kasvupaigas sirutab lumekupp õied välja juba läbi sulava lume.

Lumekuppu on kõige lihtsam paljundada juuremugulatega. Poest ostetud kuivanud mugulaid on kasulik enne istutamist natuke leotada. Lumekupu mugulad on pisikesed ja pruunikasmustad, vajaduse korral on neid mullast raske üles leida. Mõistlik on nad istutada liivakihi sisse, seal on need paremini näha. Lumekuppu saab ka varakult õitsema ajatada, sellelgi kevadel oli juba märtsis aiapoodides saada õitsvaid taimi. Kui ilm lubab, siis võib need pärast õite närbumist kohe peenrasse istutada.

Harilik lõokannus
Harilik lõokannus

Harilik lõokannus (Corydalis solida) kasvab meil jõe- ja ojaäärsetes võsastikes ja metsaservades. Aedades on teda kuni viimase ajani siiski üsna harva näha. Kui looduses kasvaval lõokannusel on sinakaslillad õied, siis nüüd on levima hakanud lõokannuse eri värvides sordid. Neid on aretatud juba kümneid -- on roosasid, hele- ja tumepunaseid, valgeid ja kollakaid. Lõokannus hakkab õitsema juba aprilli keskel, lehed koltuvad juuni lõpus. Sorditaimedel tuleb õisik varakult ära lõigata: tipmised õied alles puhkevad, kui alumistes on seeme juba küps. Seemnest saame aga kõike muud kui sordipuhtaid taimi. Harilik lõokannus kasvab umbes kümmekonna sentimeetri kõrguseks.

Vääris Lõokannus
Vääris Lõokannus

Lõokannuse perekonnas on teisigi toredaid taimi, mis õitsevad kauem ja on ilusad kogu suve. Vääris-lõokannus (Corydalis nobilis) hakkab õitsema mai alguses. Õied on kollased, tihedas kobaras. Kasvab palju kõrgemaks (30--40 cm), lehestik püsib kauem haljas kui harilikul lõokannusel.

Kollane lõokannus
Kollane lõokannus

Kollane lõokannus ehk uuema nimega kollane kuldkannus (Pseudofumaria lutea = Corydalis lutea) kasvas Tartu botaanikaaias juba 1820. aastal. Metsistunult leiti esimest korda Tartus 1954. aastal. Praegu on ta jõudnud juba Haapsalu piiskopilinnusesse, kus kasvab lõbusalt müüripragudes. Kollane lõokannus hakkab õitsema mai keskel ja õitseb peaaegu kogu suve. Sobib kivikusse ja kuivmüürile.

Valge kuldkannus
Valge kuldkannus

Valkja kuldkannuse (Pseudofumaria alba) sulgjagused lehed meenutavad natuke toas kasvatatavate adiantumite omi, on õrnad ja värvilt hallikasrohelised. Õied on kollakasvalged, kobaratena võrsete tippudes. Õitseb väga kaua, maist kuni sügiskülmadeni. Väga vähenõudlik taim, mis sobib kiviktaimlasse ja püsilillepeenrale.

Kevadmagun
Kevadmagun

Kanada kevadmagun (Sanguinaria canadensis) hakkab tavaliselt õitsema aprilli lõpus. Kõigepealt ilmuvad mullast nähtavale hallikad, torujalt kokku keerdunud lehed. Täiskasvanud lehed on  hallikasrohelised, südajasneerja, hõlmise servaga lehelabaga. Säravvalged õied on üksikult umbes 10 cm kõrgusel õieraol. Õied meenutavad veidi metsülase omi, on kümmekonna elliptilise kroonlehega, mille taustal hästi tulevad esile kuldkollased tolmukad. Lihtõieline tüüpvorm paljuneb hõlpsasti seemnetega ja külvab vähehaaval ennast ise laiali. Paljundamiseks tuleb seemned külvata kohe, kui viljad hakkavad valmima. Täidisõieline sort 'Multiplex' on vähem levinud, teda saab paljundada ainult vegetatiivselt. Ettevaatust: kevadmaguna punakaspruun risoom on üsna maapinna lähedal ja murdub kergesti. Jagada on kõige parem kohe peale lehtede närbumist. Kevadmagun kasvab looduslikult Põhja-Ameerika idaosa metsades, aias meeldib talle samasugune poolvarjuline kasvupaik nagu ülastelegi. Muld võib olla nõrgalt happeline. Sobib hästi hõredate lehtpõõsaste varju, kus kevadel on piisavalt päikesepaistet ja suvel varju. Niiskemal pinnasel kasvab kevadmagun ka päikese käes, kuid liiga kuivas, lõunapäikesele avatud kasvupaigas jääb õitsemisaeg lühikeseks. Varem kasutati kevadmagunat Põhja-Ameerikas ravimtaimena; omal käel tarvitamiseks on ta siiski liiga mürgine.

Metsmagun
Metsmagun

Jaapani metsmagun (Hylomecon japonicum) meenutab esmapilgul natuke kollast ülast. Siiski on sarnasus pealiskaudne. Metsmagunal on kenad helerohelised liitlehed, nende lehekesed sarnanevad üsna pisut ülase juurmiste lehtedega. Taim kasvab kauniks puhmikuks, mis püsib haljana augustini. Metsmagun hakkab õitsema mai keskel ja õitseb umbes 2 nädalat järjest. Õied on suured, nelja kroonlehega ja hulga kuldkollaste tolmukataega.  Aias sobib metsmagunale poolvarjuline niiskema mullaga kasvupaik.

Džefersoonia
Džefersoonia

Kaheldav džefersoonia (Jeffersonia dubia) sai oma liiginime selle tõttu, et botaanikud polnud päris kindlad, kas ta ikka kuulub samasse perekonda kahelehise džefersooniaga. Nimest hoolimata on dzefersoonia pikaealine püsilill, mis looduses kasvab Kirde-Hiinas, Ussuurimaal, Koreas ja Jaapanis. Ta on varjukate viljaka mullaga lehtmetsade taim ja tahab ka aias umbes samasugust kasvupaika. Kasvab küll ka täispäikeses, kuid siis peab muld olema piisavalt niiske. Lauspäikeses kipuvad õied küll heledaks pleekima. Meil hakkab dzefersoonia õitsema natuke hiljem kui sinilill, mai keskel. Õied on laikellukjad, helesinised. Õitseb väga rikkalikult umbes nädalapäevad. Suvel on pilkupüüdvad neerjad, pronksja varjundiga lehed. Tavaliselt annab rikkalikult isekülvi, noored taimed on soovitatav ümber istutada suure mullapalliga. Džefersoonia on saanud oma nime USA kolmanda presidendi Thomas Jeffersoni auks.

Rein Sander
Kubja Ürt OÜ

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised