Eesti toit on puhtuselt teine Euroopas!

Eesti toit on puhtuselt teine Euroopas!
Eesti toit on puhtuselt teine Euroopas!

Eelmise aasta kevadel ilmus EFSA (Euroopa Toiduohutuse Amet) põhjalik aruanne taimekaitsevahendite jääkidest toidus. Seda võrdluses nii EL maade, Islandi, Norra kui ka mujalt maailmast pärinevas toodetes. Eestis kuulsime sellest paari lühikest uudistenuppu eelmisel sügisel pärast seda, kui Soome meedias oli selle kohta infot ilmunud.

Palju enam levitavad aga meie erinevad kanalid teavet mitmetest muudest võrdlustest maakera eri paigust ja ikka suunitlusega sinnapoole, et kuivõrd hull on olukord erinevate jääkainetega  toiduainetes ja keskkonnas. Selleks, et aga tõest pilti saada on kasulik põhjalikumalt vaadata ametlikku usutavat analüüsi, mille järgi Eesti toit on Euroliidus taimekaitsevahendite jääkide poolest puhtuselt teine Soome järel!

Aruandes avaldati ülevaade aastal 2015 võetud ja analüüsitud 84 341 toiduproovist, milledest 97,2%  ei suudetud leida taimekaitsevahendite jääke või oli siis nende sisaldus alla lubatud piirmäära. Testiti peamiselt traditsioonilist taimekasvatustoodangut aga lisaks ka mahetoodangut, spetsiaalseid lastetooteid ja ka loomakasvatussaadusi.

Taolise aruande tulemuste paremaks mõistmaks peab selgitama, et taimekaitsevahendite jääke väljendati kolmes kategoorias:

  1. jääke ei tuvastatud, s.t. seda, et seal neid kas ei leidunud või oli nii väikestes kogustes, et polnud võimalik tänaste teadmiste ja aparatuuri tasemel määrata.
  2. jääke leiti, kuid neid oli alla EL seadustega lubatud maksimaalse piirmäära. See on väga rangelt määratud tase, mis on kehtestatud sõltuvalt tootest ja kultuurist eesmärgiga välistada ka mõne toiduaine suuremates kogustes ja pidevalt tarbides ohtu inimesele. Suurusjärk on väga väike ning tavaliselt 0,01 mg/kg kohta. See on niivõrd madal tase, et tavaliselt peaks sööma mõnda toodet tonnides, et seal leiduvatest jääkidest ennast ohtu saaks seatud. Näiteks on ka arvutatud, et kui maisist leiti herbitsiidi glüfosaat jääke, siis selleks, et sellest mürgistust saada peaks seda sööma 86 tonni! Siinjuures peab selgitama, et jääkide määramise tehnika järjest areneb, läheb üha täpsemaks ning täna leitakse ka neid õhkõrnu sisaldusi, mida veel mõned aastad tagasi ei suudetud. Analoogiliselt uute võtetega sportlaste dopingu määramisel või ka põhjavee analüüsimisel. Kahjuks jätavad avaldajad selle aga täpsemalt selgitamatta.   
  3. jääke oli üle lubatud piirmäära. Taoliseid proove oli 2,8% ning tegelikult neid produkte  turustada ei tohiks.

Kokku määrati selles uuringus 774 erimeva preparaadi jääke. Enamus neist olid alla lubatud maksimaalse piirmäära, kuid avastati ka üle piiri sisaldusi. Teistest enam oli taoliseid kahel  toimeainel: fungitsiid dithiocarbamates (Mankozeb jt.) ja kasvuregulaator ethephon (Cerone jt.), kuigi ka neid oli alla poole protsendi proovidest. Kõrgemad sisaldused olid kultuuridest oliividel, mida me õnneks väga palju ei söö.

Kuna üle piirmäära sisaldusega  proove oli võrdluseks väga vähe ja seal domineerisid just üksikud kultuurid, tooted ja riigid, siis puhtuse edetabel oli koostatud alla lubatud piirmäära leitud protsentide järgi. Need on siis kogused, mis on lubatud, ei ole tavatarbijale ohtlikud kuid mida siiski oli võimalik määrata ehk avastada. Kõige enam taoliseid jääke leiti Lõuna- ja Lääne-Euroopa maades toodetes. Näiteks Hispaania 57,2%, Belgia 57,1%,  Saksamaa 51,8% ja Holland 48,3%. Euroliidu keskmine näitaja oli 42,1%.

Kasvatatud toiduainetest kõige madalam taimekaitsevahendite sisaldus oli põhjamaades Soomes 10,8%, Eestis 18% ja Taanis 19,7%. Meie õnneks võib öelda, et kõige võimsam taimekaitsevahend on pakane ja seda meil veel niipalju piisab, et taimekahjurid suuremas osas talvel miinuskraadidega hukkuvad ning need insektitsiidide kogused, mida ollakse sunnitud troopilistses maades kasutama jäävad meil kasutamatta. Üle lubatud piirmäära oli kõige enam jääke Malta (5,6%) ja Küprose (5,5%) toiduproovides.

Maakera teiste maade toidutoodangu jääkide sisaldused olid üldjuhul kõrgemad kui Euroopas. Näiteks Lõuna-Aafrika 75,9%, Tsiili 73,8%, Kolumbia 71,7% ja Brasiilia 71,2%. Vähem leiti jääke  Ukraina 8,3%, Sri Lanka 11,0%, Moldaavia 11,4% ja Venemaa 14,5% toodangus, kus arvatavast majanduslikel põhjustel ei ole taimekaitsega oluliselt tegeletud.

Eraldi analüüsiti ka maheviljelejate toodangut, millede proove oli 5331 ehk 6,4% koguarvust. Seal ei leitud jääke 85,2% proovidest. Teatud jääke sisaldasid 13,5 % proove, milledest määrati 140 erineva toimeaine jääke. Enamlevinud neist olid vaseühendid, bromiid, hexachlorobenzen, fosetüül, chlorpyrifos, spinosad jt. Siin võidakse nüüd muidugi öelda, et maheviljelejatel on teised tooted ja need on ohutumad. Kuid tegelikult see nii ei ole. Ernevus on vaid preparaatide tootmisviisides. Tavaviljeluses lubatud on valmistatud sünteetiliselt keemiliste reaksioonide tulemusel ja teised on naturaalsed. Ohtlikkus aga sellest ei sõltu. Näiteks mahetootmises lubatud vasksulfaat on kordades ohtlikum kui tavaviljeluses lubatud glüfosaat.

Kui nüüd veel võrrelda erinevate tootmisviiside toodangut, siis saab järeldada, et Ukraina (8,3%) ja Soome (10,8%) tavaviljeluses kasvatatud toiduained sisaldavad vähem ja Eestis vaid veidi enam (18%) jääke kui EL maheviljelejate toodang kesmiselt (13,5%).

Sealjuures tuleb veelkord rõhutada, et need sisaldused on alla maksimaalselt lubatud piirmäära ja nii nagu ka räimede puhul annavad Soome teadlased soovituse neid jätkuvalt süüa: "Läänemere kalade söömine on tervisele palju kasulikum, kui potentsiaalne mürgistuse risk". Nii on ka meie taimekasvatustoodang. See on tunduvalt puhtam kui troopilistest maadest pärinev ning taolise põhjamaise tervisliku kuvandi eelistega peame me kõik meie toodangu mainet senisest enam kujundama ja levitama. 

Toiduainetest leiti kõige enam pestitsiidide jääke üle lubatud piiri oliividest (34,5%), passionist (21,3%), selleri lehtedest (20,9) ja teelehtedest (18,5%). Arvuliselt oli aga kõige enama erinevate pestitsiide jääke humalas.

Tänasel internetiajastul tuleb eriti kriitiliselt suhtuda erinevasse infomürasse. Väga palju levib ühekülgseid selgitusteta analüüse, mida siis uudistekanalid liialt kergesti „alla neelavad“. Negatiivsed konfliktid kütvad uudiseid, annavad klikke ja tiraaže ning enam tähelepanu saab ikka suurte pealkirjadega vastandades ja hirmutades. Igal huvigrupil on oma eesmärk - kes tahab suurendada trükiarvu, kes välja kaubelda uuringute lisarahastust, kes ümber jagada toetusrahasid jne. Eesmärk peab aga olema ühine üle Eesti: et jääkide hulk toidus oleks miinimaalne, et ei oleks ohtu inimestele ja loodusele ning seda mõistavad kõige paremini just põllumehed, kes igapäevaselt sellega ka tegelevad. Oluline on, et kõik otsused oleks teaduspõhised, mitte emotsioonide najal üles köetud. Kahjuks toimivad meie avalikkuses täna veel vastandlikud protsessid. Põllumehed ja nende esindusorganisatsioonid püüavad levitada infot Eesti toidu puhtusest ja tervslikkusest, et rohkem eksportida ja kõrgemat hinda saada ehk enam raha teenida. Samas levitatakse üha enam meedias analüüsita numbreid, et näidata olukorda võimalikult hullult. Muidugi saab taoliselt enam tähelepanu, vast ka mõne lisaeuro toetuseks, kuid sellega saetakse ka oksa, millel ise istutakse. Nii nagu mesinike lausrünnakud põllumeeste vastu. Kes siis selle tagasjärjel lõpuks Eesti mett süüa julgeb?

Kokkuvõttes võib kindlalt öelda, et Eesti toit on üks maailma puhtamatest ja seda võib julgelt süüa ning eelistada mujalt toodule. Seda teavet peame me kõik levitama, et seista hea meie puhta toidu ekspordi eest ja luua hea kuvand meie toidule. Meie puhas õhk, vesi ja keskkond on suur eelis muu maailmaga võrreldes ja vastupidist pidevalt võimendades me vaid vähendame oma konkurentsivõimet.

Margus Ameerikas
arendusdirektor
Baltic Agro AS

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised