Puidurafineerimistehase kaks valikut

Viimase 15 aasta jooksul on biomajanduse valdkond läbinud suure arengu. See lubab eeldada, et kasud ja võimalused kaaluvad üles riskid ja ohud – kuid ühtki suure ühiskondliku mõjuga otsust ei saa teha kergekäeliselt ja kangekaelselt. Nii peaks Eesti kaaluma puidurafineerimistehase rajamist, kuid vaid argumenteeritult, põhinedes faktidele, uuringutele ja neist saadud andmetele.

Kõige sagedamini küsitakse meilt eravestlustes, miks ei võiks tehast rajada Ida-Virumaale või Lätti? Lühidalt: selle tehase kavandamisega ajame Eesti asja. Ida-Virumaal oleks tehase rajamine seotud liiga suurte riskidega. Ainuüksi maanteetranspordi kasvust tulenev kulu, aga ka mõju Eesti keskkonnale oleks ebamõistlikult suur ja ebavajalik. Iga lisanduv transpordikilomeeter suurendab keskkonnakoormust, liiklusohtlikkust ja kulu. Tehas asukohaga Emajõe piirkonnas vähendaks paberipuidu transporti Läänemerel, sadamates, Eesti ja Läti teedel. Tuleb ka arvestada, et Eesti jaoks on ebamõistlik ja strateegiline risk koondada kogu suurtööstus ühte piirkonda. Sellega ei ole võimalik tagada Eesti ühtlast arengut ega teostada mõistlikku regionaalpoliitikat. Eesti suurim väärtus on ühtlaselt väljakujunenud asustus üle kogu territooriumi. Selle väärtuse säilimiseks tuleb tagada töökohtade, elukeskkonna ja keskkonnakoormuse sama ühtlane hajutatus. Koondumine loob vaid ebavõrdsust.

Tahame rajada tehase Eestisse, Emajõe piirkonda, mitte mujale, sest vaid nii tooks see kasu Eestile ja siinsetele elanikele ning looks uued võimalused edasisteks arenguteks. Peame lugu puhtast elukeskkonnast ning ei arva, et kaasaegne tööstus puhast elukeskkonda tingimata segaks või vastupidi. Enesestmõistetavalt meie tahtmisest ei piisa, sellele soovile peavad lisanduma ka võimalused.

Siht on ökomärgis Väljakutseid keskkonna valdkonnas on kaks. Üks küsimus on mõju vee kvaliteedile ja teine väljakutse on õhukvaliteet. Need on mõlemad riskid, mida tehas peab ennetama ja maandama. Riigi eriplaneeringuga selgitatakse välja piirmäärad, mille raames peab tehas suutma tegutseda. Arendaja roll on leida tehnoloogilised lahendused nende turvaliseks täitmiseks.

Õhukvaliteedi tagab teadmine, et tehnoloogia selle tagamiseks ja lõhnahäiringute minimeerimiseks on olemas. Tehas kasutaks kolmekordset lõhnavate gaaside kogumissüsteemi ja töötaks sisuliselt lõhnavabalt. Käivitusperioodi jooksul lühiajalisi häiringuid võib esineda. Lähtudes valdavatest tuulte suundadest sobiks Tabivere ka lõhnariskide maandamiseks, selle kasuks räägib ka ümbritsev maastik.

Teine oluline küsimärk seisneb tehase võimalikus mõjus vesikonnale. Meil on alust arvata, et tehas suudaks tegutseda piirmäärade raames, mis ei avalda vesikonnale kui ökoloogilisele tervikule olulist mõju. Võimalike tehnoloogiate tarnijate kinnitusel on tehase fosforiheide üle kümne korra väiksem kui seni ajakirjanduses väidetud. Tehase asumisel Tabivere lähedal oleks heitvee mõju võimatu tajuda Tartus tänu segunemisprotsessidele ja loomulike tingimuste taastumisele. Tehas suudaks opereerida vastavalt Euroopa Liidu ökomärgise taotlemiseks seatud tingimustele, sh õhu- ja veeheidete piirmääradele.

Head valikud eeldavad uuringuid

Tehase planeeringu puhul on kaks head ja kaks halba varianti. Halvad variandid on võrdväärselt halvad. Kui tehast ei rajata tingitult emotsionaalsetest kaalutlustest, saavad nii kodumaised kui välisinvestorid sõnumi: kapitalimahukate investeeringute tegemine Eestisse on riskantne isegi siis, kui kõik riskid on maandatud. Halb variant oleks ka see, kui tehas rajataks hoolimata tartlaste vastuseisust.

Tehase planeering saab lõppeda hästi vaid kahel juhul. Kui uuringud näitavad, et tehast ei saa rajada tulenevalt keskkondlikest argumentidest, siis saame teadmise ning kinnituse, et Eestisse saab planeerida kapitalimahukaid investeeringuid ning seda vaid tingimusel, et need on keskkonnasäästlikud. Investorid kaotaks ettevalmistustöödeks kulunud raha, kuid selle riskiga on arvestatud.

Kui saame uuringute tulemusel teada, et tehase ehitamine on võimalik ning suudetakse leida ka projekti rahastavad pangad, siis saame väärindada Eesti metsa Eestis, ka meie planeet saaks natuke puhtamaks kohaks. Mõlemad positiivsed stsenaariumid eeldavad riigi eriplaneeringu käigus läbiviidavaid uuringuid. Samuti eeldavad need põhjendatud ja mõistlikku dialoogi ühiskonnas.

Lennart Meri on öelnud, et tähtis ei ole mitte info hulk, vaid info kvaliteet. Täna on projekti kohta ringlemas palju infot, sh valeinfot. Eriplaneeringu protsess ei ole veel alanudki. Ühiskondlik kokkulepe on, et suurprojekte tehakse avatult ja kaaludes võimalikke lahendusi. Sellest põhimõttest on ka lähtutud puidurafineerimistehase projekti varajasel avalikustamisel. Nüüd on aeg tööle hakata ning iga osapool saab anda oma panuse parima võimaliku lahenduse leidmiseks riigi eriplaneeringu protsessi käigus. Kui lõpplahendus ei ole piisav või leitakse uuringute käigus takistusi, mis ei võimalda tehast ehitada, siis seda planeeringut ka ellu ei viida.

Praegu saame öelda, et teha saab vaid sellist tehast, mis sobitub ühiskonna vajadustega. Kohalikku keskkonda sobivad lahendused on olemas näiteks Austrias, Saksamaaal ja Skandinaavias. Miks peaksime lähtuma eeldusest, et Eestis on see võimatu?

Aadu Polli, Margus KohavaEst-For Investi juhatuse liikmed