Autorid: Põllumajandus.ee , põllumajandus.ee • 25. juuni 2018
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

REISIKIRI: Põllumehed väisasid Ukrainat

Suhkrupeedi hea saak Ukrainas on 80-100 t/ha, rekord 120 t/ha
Foto: Scandagra Eesti AS
Bayer Eesti ja Scandagra Eesti koostöös korraldatud õppereisil külastas 45 põllumeest Kiievi ja Odessa piirkonda Ukraina Vabariigis. Õppereis toimus 12.-16. juunini.

Teisipäeva lõunaks kogunesime Tallinna Lennujaama, läbisime passikontrolli ja reis Nordica lennukiga võis alata. Otselend Tallinnast Ukraina pealinna kestab natuke üle kahe tunni ja juba tervitabki Kiiev meid lõunamaale omase palavusega. Kiievi Lennujaamas kohtume Bayeri Balti riikide juhi Dags Rostoksiga, kes pärast eestikeelset tervitust meie grupiga ühines.

Lühike bussireis viib meid hotelli ‘Rus’, loovutame passid ja jõuamegi hotellitubadesse ennast värskendama. Rahvuslik õhtusöök restoranis ‘Pervak’ on väga rikkalik ja maitsev. 

Pärast õhtusööki teeme jalutuskäigu Maidani väljakule ja leiame selle hilisõhtul vägagi rahvarohkena. Töötavad purskkaevud, kogu väljak on tuledesäras. Pärast pildistamist alustame tagasiteed hotelli.

Kiiev
Foto: Scandagra ja Bayeri reisiseltskond

Kolmapäeva varahommikul alustame 2 tunnist bussisõitu põllumajandusettevõttesse ’Zenit’.

Bussis tervitab meid Bayeri kohalik esindaja Juri, kes tutvustab meile Ukraina põllumajandust ja kohaliku elu-olu koloriite, maksupoliitikat ja tootmisvõimekust.

Ettevõtte ’Zenit’ kuulub Ukraina eraisikule, peamiseks suunaks on taimekasvatus, loomakasvatus on pigem kõrvalharu oma 200 lüpsilehma ja väikese sigalaga. Firmas on ametis kokku 65 töötajat. Põllumaa kuulub ettevõtte töötajatele, kes omakorda rendivad selle edasi tööandjale. Maad müüa ei tohi, seda saab ainult rendile anda. Külastatud ettevõte harib kokku 1500 ha, kuuludes suuremasse ettevõtete gruppi, kus on kokku ca 8000 ha haritavat maad.

Külastasime mitmeid põlde, talinisu mille keskmine saak 7,0 t/ha, talirapsi saak keskm. 3,5-4,0 t/ha. Olulised kultuurid on päevalill ja mais viimase saagikuseks on 10-12 t/ha ning suhkrupeet. Suhkrupeedi hea saak on 80-100 t/ha, rekord 120 t/ha, aga sellisel juhul oli suhkrusisaldus madal. Nii maisi kui päevalille puhul katsetatakse erinevate hübriidsortidega nii kvaliteedi kui saagikuse tõstmise nimel. Uus kultuur on sojauba ja selle kasvupind suureneb igal aastal.

 

Ettevõtte ’Zenit’
Foto: Scandagra ja Bayeri reisiseltskond

Astusime läbi ka piimafarmist, kus on 7500 kg aastane väljalüps, karjas püsivad lehmad keskmiselt 3,5 laktatsiooni. Nagu varem mainitud, on lüpsilehmade pidamine pigem kõrvaltootmine ja sotsiaalne projekt tööhõive parandamiseks, põhitulu tuleb siiski taimekasvatusest. Töötajatele pakutakse tasuta lõunat, toetatakse toiduainetega. Palgatase on erinev, alates mõnesajast eurost kuus kuni külvimehe 1000 euroni kuus hooajal.

Ukraina on jätkuvalt suur suhkrutootja ja meil õnnestus uudistada ühte Ukraina rohkem kui 40 suhkrutööstusest, nimega ’Agro-Center NVC’. Meid võttis vastu ettevõtte juhataja Oksana.Tööstusettevõte rajati sinna juba 171 a tagasi, algselt oli tegemist piirituse tootmisega, suhkrut hakkas ettevõtte tootma aastakümneid tagasi. Hooajal töödeldakse ümber 130 tuh. tonni suhkrupeeti, seda plaanitakse tõsta 150 tuh. tonnini. Suhkrutoodang on 23 tuh. tonni suhkrut aastas. Tonnist suhkrupeedist saab 15-17% lõpptoodangut ehk 150-170 kg. Tootmisprotsessi pikkus ca 24 h alates peedi tehasesse tulekust kuni suhkru väljaminekuni. Hooaeg kestab 3 kuud ja sel ajal leiab ettevõttes rakendust 350 inimest.

Ettevõte kuulub 4-le suhkrupeeti kasvatavale põllumehele, tehase tootmiskulude katteks jäetakse tehasele 45 % suhkrutoodangust, mida tehase müügiosakond ise maha müües oma parema äranägemise järgi kasutab. Praegu on suhkruturul ülepakkumine ja seetõttu ei kata turuhind 365 eur/tonn tootmiskulusid. Samas rajatakse uusi tehaseid väljaspool Ukrainat ja kuna Ukraina oskustööjõud on hinnatud, jäävad kohalikud tootjad suureneva palgasurve alla. Ukrainlaste hinnangul on nii Lääne-Euroopa, kui Valgevene ja Venemaa suhkrutööstused riiklike toetusi saavad ettevõtted ja moonutavad sellega vaba turumajandust.

Ettevõtete külastamise järgselt toitlustati meid sama ettevõtte omaniku villas asuvas restoranis ‘Tonio’. Lõuna oli 5-6 käiguline ja väga maitsev.

Lõuna restoranis ‘Tonio’
Foto: Scandagra ja Bayeri reisiseltskond

Tagasisõit Kiievisse läks kiiresti ja enne Odessa ‘öörongi’ peale astumist tegime veel  ühe korraliku õhtusöögi ‘Tsarske Selo’ restoranis kuulsa monumendi ‘Emake-Kodumaa’ lähedal. 

Seejärel siirdusime Kiievi vaksalisse et asuda nostalgia retkele ‘Õörongiga Odessasse’.

Restoranvaguni puudumise tõttu varusime raudteejaama lähedal asuvast kaubanduskeskusest vajaliku söögi-joogi ning koos reisisaatjaga läksime rongile. Rong nimega ‘Tšernomorets’ oli väljast klassikalise nõuka-aja rongi moodi, seestpoolt aga läbinud lihtsa uuenduskuuri. Vaguni uksel tervitasid meid 2 sõnakat vormimütsiga vagunisaatjat, kes suunasid meid neljakohalistesse kupeedesse. Seisvas rongis konditsioneer ei töötanud ja mõne hetkega olid meestel särgid higist märjad, tegemist oli ehtsa ‘saunarongiga’.

Rong hakkas liikuma nagu graafikus lubatud kell 21:15, selleks ajaks olid paljudel meestel märjad särgid seljast võetud ning vestlus- ja kaardiringid juba tegevust alustanud. Sõidu edenedes läks vagunis jahedamaks, vagunisaatjatelt sai tellida teed ja lahustuvat kohvi ehtsates sangaga teeklaasides – tuttav maitseelamus. Kaks tualetti asusid vaguni otstes ja seetõttu suunasid vagunisaatjad juba aegsasti oma hoolealuseid pesema ja nõudsid häälekalt öörahu.

Teel olime 9 tundi, magamisvõimalused linade vahel olid olemas, aga nii mitmelgi reisisellil jäi öö lühikeseks, sest vagunisaatjate äratushüüded äratasid meid liiga vara – juba 5:30 paiku, et jõuaksime teha korraliku tualeti enne Odessasse jõudmist.

Ehh Odessa, see kuulus miljonilinn tervitas meid kell 6:20 vaksalisse jõudes hommikuse kuumuse ja aktiivse toimetamisega. Buss viis meid hotelli ‘Mozart’, sealt sõitsime pärast hommikusööki esimesele ujumisringile ja seejärel juba linnaekskursioonile.

Odessa
Foto: Scandagra ja Bayeri reisiseltskond

Odessa piirkond läks Vene Tsaaririigi koosseisu rahulepinguga pärast Kuuendat Vene-Türgi sõda. Katariina II ukaasiga rajatud linna sünniaastaks loetakse 1794. Vene Tsaaririik kutsus siia linna rajama prantslasi ja itaallasi, kelle mõju on siiani tugevalt märgatav, hea on teada, et väljend ‘Potjomkini küla’ pärineb samast kandist ja ajast, sest türklaste käest vallutatud alade Lääne-Euroopa saadikutele tutvustamiseks käskis vürst Potjomkin rajada papist-paberist ja teatri dekoratsioonidest külasid saadikute teele, et näidata Venemaa edukust piirkonna arendamisel.

Odessa arhitektuur, prantsusepärased tänavanimed ja bulvarid, purskkaevud, ooperiteater – see mõjub suurejooneliselt. ‘Oaas stepis’ – nii seda linna kutsutakse, on meeldivalt varju andev suvises leitsakus (juulis-augustis +35 kraadi) ja talvistes kõledates tuultes (jaanuaris -2 kraadi). Linna noorusaegadel oli veepuudus nii terav ja sellest ajast on pärit jutud, kus ämber veini maksis vähem kui ämber puhast vett.

Linnaehituseks tarvilik ehitusmaterjal saadi maa alt ja nii moodustuski linna-aluste katakombide ca 2500 km pikkune võrgustik. See teeb raskeks moodsate pilvelõhkujate rajamise, kuid paljude põliselanike meelest on see pigem plussiks. Linnas elab 137 erinevat rahvust, siin asub 20 kõrgkooli, see annab linnapildile noorusliku näo ja teo. Odessa ajalugu ei ole pikk, aga areng 19. sajandil alanud kaubanduse tõttu oli väga kiire. Kaupmehed rikastusid, loodi tollimaksu vabu sadama-alasid, ehitati uhkeid maju ning 20. sajandi alguseks oli Odessa üks jõukamaid ja suuremaid linnu Vene Tsaaririigis.

Kaubanduse ja käsitööga tegelevad juudid rändasid siia moodustades lõpuks kolmandiku elanikkonnast, paljurahvuseline linn suhtus nendesse neutraalselt ja Dnestri äärne linn kasvas aina suuremaks. Sellest ajast said alguse nn. Odessa ja Rabinovitši anekdoodid. Enamus juute hukati natside poolt II MS ajal toimunud genotsiidi käigus.

Pärast linnaekskursiooni ja lõunat on kõigil vaba aeg linnaga tutvumiseks või lihtsalt puhkamiseks.

Reedel, reisi neljandal päeval oli meil pikem bussireis Rozovka külla, mis asub Odessast 170 km kaugusel veinitööstusesse ’Franzuskii Bulvar’ - Prantsuse Boulevard. Tööstus, mille peakontor ja ladu asuvad Odessas renoveeriti ja alustas tootmist 2011 a. Tehas töötleb umbes 7000 tonni viinamarja aastas, 300-400 tonni päevas. Viinamarju koristatakse käsitsi, transporditakse põldudelt 3,0 t koormatega, sest suuremad koormad purustavad marjad ära ning kvaliteet langeb. Rajatud on ca 1000 ha viinamarjaistandusi. Sordid on valdavalt prantsuse – itaalia päritolu. Sordid on teada-tuntud: klassikalised Chardonnay, Pinot, Sauvignon Blanc, Cabernet jt. Toodetakse valget, punast ja roosat veini.

Tootmisjuht, grusiin Žurab tutvustas tootmistehnoloogiat ja selle nüansse. Hea on teada näiteks, et tavaveini ja šampuse tootmiseks on erinev marjade peenestatakse/hakkimise tehnoloogia, kääritamise ja veinipärmi nüansse. Päevasooja oli +35 kraadi, seetõttu oli väga mõnus veinikeldri jaheduses varjus olla.

Töötajaid tehases on kokku 59. Toodetud veinidest on 80% punased veinid. Moodne itaalia päritolu villimisliin suudab väljastada 6000 pudelit tunnis. Ettevõte toodab ka konjakit ning brändit. 1 tonnist viinamarjast saab umbes 60% veini, pressimisjääke kasutatakse Gruusia brändi tšatša valmistamiseks. Viinamarjade hektari saagikus on 6-10 tonni, see oleneb loomulikult sordist ja aastast. Kasvuaasta ja sademed mõjutavad suhkru, maitse, kuivaine ja teiste oluliste ainete sisaldust. Külastuse lõpetas maitsev lõunasöök koos veini degustatsiooniga. Soovijatel oli võimalik tehasepoest veini kaasa osta ja seejärel asusime tagasiteele.

Viimane õhtusöök kesklinna lähedal asuvas restoranis ’Kumanets’ möödus ülevas meeleolus. Taas ehe ukraina köök oma väga maitsvate toitude ja rikkalikult kaetud lauaga ning Bayeri Baltikumi juhi Dags Rostoksi vaimukad sõnavõtud ja toostid hoidsid meeleolu kõrgel.

Kõlasid tänukõned ja tervitused põllumeeste, korraldajate ja vastuvõtjate terviseks.

Viimane õhtu Odessas möödus jalutades ja ööelu nautides. Ööklubid ja tantsusaalid on linna kuulsaks teinud nii Ukrainas, kui naaberriikides. Suurte linnade puhul tuleb meeles pidada, et seal on erinevat sorti rahvast ja nii saigi kannatada ühe rünnaku läbi meie hea reisikaaslane. Õnneks sai ta ründajatest jagu ja jõudis väikeste vigastuste kiuste hotelli.

Laupäeva hommik möödus Odessas kiiresti, soovijad said nii jalutada kui sisseoste teha. Pärastlõunane lennuk tõi meid tagasi Tallinnasse ja hilisõhtuks jõudsid koju reisisellid nii Virust kui Võrust.

Scandagra ja Bayeri reisiseltskond

Liitu Põllumajanduse uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Põllumajanduse uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Meelika Sander-SõrmusPõllumajandus.ee juhtTel: 555 33 789
Jaanus SarapuuReklaami projektijuhtTel: 5166 960