Mängurist põllumehe võib päästa börs

Valgamaa põllumees Kalle Kits leiab, et börsikauplemisega saab oma riske maandada.
Valgamaa põllumees Kalle Kits leiab, et börsikauplemisega saab oma riske...

Põllumehel on börsil toormega kauplemisel suur eelis, kuna ta tunneb toimimisprotsessi, ütles aastaid börsikauplejana tegutsenud põllumees Kalle Kits.

Valgamaa Põllumeeste Liidu juhatuse esimees ja Mudasilla talu peremees Kalle Kits leiab, et börsikauplemine on aidanud tal riske maandada, et olla võimalikult vähe mängur.

Järgneb intervjuu Kalle Kitsega.

Üle kümne aasta tagasi ületasite uudiskünnise teatega, et müüsite maha oma suure lehmakarja ja otsustasite edaspidi leiva lauale tuua hoopis börsidel päevakauplemisega. Siis Äripäevale antud intervjuus põhjendasite otsust sellega, et raske laudatöö tööpäeva sissetulek võrdub paaritunnise futuurikauplemisega Ameerika Ühendriikides. Kuidas on teie kauplemiskarjäär läinud alates sellest ajast?

See oli vist 2005. aasta või isegi varem. Siis ma kauplesin kolm aastat päevakauplejana. Oli põnev rutiin – võidud ja kaotused. Selline üksluine töö.

Nüüd viimased kümme aastat olen üldse tegutsenud teraviljasektoris, olen täitsa põllumees. Kauplemisega ma ei ole tegelenud, aga turgude huvi on ikka jäänud.

Kui te vaatate oma kolleege põllumajandussektorist, siis kuivõrd heaks te hindate nende finantskirjaoskust? Kas põllumees üldse peaks oskama ise viljabörsil kaubelda?

Selline finantskirjaoskus on meil suht olematu, kuna põllumees on toormeahelas kõige madalamal, tema toodab. Kaubabörsid ongi selleks mõeldud, et seal on kõik osalised – et saaksid osaleda tootja, kokkuostja ja lõpptarbija ehk tööstus. Või ka spekulant, finantsinstitutsioon. Börs on suur likviidne katel, kus peaks osalema turu või keti iga osaline. Kahjuks aga jääb Eesti põllumehele otse börsil kauplemine veel kaugeks maailmaks.

Mis see põhjus võib olla?

Põhjus võibki olla see, et me tuleme plaanimajandusest või teisest süsteemist. Ja eks põllumajandust ole juhtinud ka sellised teise vaatega inimesed. Sõltub ka väliskapitalist, kes siin kaupa kokku ostab, et kui huvitatud on nemad põllumehe finantskirjaoskuse arendamisest.

Ja teadmatuse maksavad põllumehed oma taskust kinni.

Täpselt nii ongi. See aasta on väga ilmekas näide, et põllumees, kellel oli plaan, kes lukustas hindu, jäigi valusalt hammasrataste vahele.

Kas oskate tuua mõne näite, kuidas põllumees saab futuuridega riske maandada? Kuidas teie seda teete?

Põllumehel on kindel hind, mille ta fikseerib, ja kindel kohustus vili tarnida. Ilmselt osapool, kes kauba kokku ostab, maandab futuuridega oma tehinguid.

Kuidas on Teiega? Kui palju see aitab põllumajanduses kasumit kasvatada või halbu müüke vältida?

Tipu hinda me niikuinii ei saa, aga aastate jooksul on võimalik turu keskmist hinda saada küll, kui teha endale kindel plaan saagi müügiks. Aga selle aasta näide on erakordne, kus saagid jäid põua tõttu väikeseks – kui põllumees oli otsustanud, et ta fikseerib eeldatavalt poole oma oodatavast saagist ja põua tõttu tuli saak poole väiksem, siis tal oligi sisuliselt kogu vili lukustatud.

Kuidas ennast üldse turu hinna ja riski vastu kaitsta?

Põllumehel on võimalik otse börsil kaubelda – soetad endale futuuri või optsiooni. Põllumehe seisukohast näeb see välja, et ta ainult müüb. Kui ta ostaks, siis tekiks spekuleerimine – et tal on füüsiline vili ja siis tahab mingist lisaviljast kasu saada.

Olete ise tegelenud ka ainult kauplemisega. Nüüd, kui teil on kogemust üle kümne aasta, olete teraviljabörsil samuti tegutsenud. Kas ei võiks teha nii, nagu te ise talitasite, et lüüa põllupidamisele käega, sülearvuti põlvedele, kiire internet sisse ja futuure hoopis kauplema?

Viimase kümne aastaga olen aru saanud, et mis need futuurid on. Ma kauplesin indeksfutuure, millel ei ole taga reaalset, füüsilist vara nagu teravili või nafta.

Nüüd aga on selline hea olukord, et investor Toomas on Eestile teinud hea teene rahva harimisel aktsiate investeerimisega. Ma arvan, et suudan omalt poolt nüüd need asjad kokku viia, olles reaalselt põllumees ja nähes, millised võimalused on põllumehel end kaitsta hinna vastu.

Te olete just teraviljasektoris tegutsenud. Millised on olnud selle sektori kõige olulisemad õppetunnid just viimase kolme aasta jooksul?

Kolm viimast aastat on just looduse tõttu karmid olnud. 2016. aasta kevadel oli külvijärgne põud 40 päeva. Eelmine aasta oli vesine: saak kasvas, aga kvaliteeti ei olnud. Ja sel aastal oli mitmeetapiline põud. See ongi nüüd näidanud, kui tähtis on riski maandamine.

Ja teie kogemus ütleb, et Eesti põllumehed ei mõtle sellele üleliia või ei oska neid riske maandada. Millised võimalused on neil selleks olnud seni või ongi suured kahjumid vastu võetud?

Üks võimalus on olnud hinna lukustamine, aga praegu ei ole meil saagikindlustust, ei ole stabiliseerimise fondi, kuhu kogud headel aastatel raha ja kust halbadel aastatel saad tagasi. Sisuliselt on põllumees olnud mängur, kes mängib enda kapitaliga – kui ta ei ole oma tootmist hajutanud, näiteks loomakasvatusega, siis on raske ellu jääda. Aga kriisid ongi kohad, kus tuleb õppida.

Praegu toodab Eesti poole rohkem teravilja, kui ise tarbib. Kui tahame maailmaturul kaubelda ja me ei tea mängureegleid, mismoodi tegutseb näiteks Prantsusmaa põllumees, siis on väga raske konkurentsis püsida.

Mida soovitate põllumeestele, kes sooviksid samuti nutikalt riske maandada, futuuridega saada paremat hinda ja teenida kasumit sõltumata sellest, mida teeb ilmastik parasjagu saagiga? Kust pihta hakata?

Selleks on kirjandust. Võib-olla kõige parem börsiõpik, mis on eestikeelsena ilmunud, on Alexander Elderi "Börsikauplemine kui elatusallikas", kus on hästi lahti seletatud kolm olulist komponenti: psühholoogia, strateegia ja rahahaldus, mis on börsikauplemisel väga tähtis.

Kas need tõed, mida ta kirjeldab, kehtivad samamoodi teraviljabörsil?

Täpselt. Kui seda raamatut lugeda, siis ta toonitab seal mitu korda, et futuuriturul kauplevadki põllumehed ja insenerid.

Põllumehel on suur eelis toorme kauplemisel: ta teab protsessi, mismoodi see toimib. Eesti ei ole suur riik, me ei mõjuta kuskil toormete hindu. Kui oskad seda protsessi jälgida, kes on näiteks suuremad nisukasvatajad, sojakasvatajad või maisikasvatajad... Siin kehtib seesama nõudluse ja pakkumise vahekord.

Ja et üldse turumajandusest aru saada, siis kõige parem lugemine on "Aktsiamänguri pihtimus" (Edwin Lef?vre'i kirjutatud investeerimisraamat – toim), kus peategelane räägib, et temale meeldiks kaubelda enne toormetega kui aktsiatega.

Üks võimalus on põllumehel veel: otsida kompetentne isik, kes teab finantsmaailmast midagi. Võib-olla tema suudab õigele teeotsale juhatada.

Kas Teie olete isiklikult nende riskide juhtimisega viimastel aastatel edukalt toime tulnud?

Ma olen ka oma tootmist sellepärast ümber korraldanud, et olla võimalikult vähe mängur. Tean seda, et olen aktsiaturgudel kaotanud, aga seda, kui palju ma olen viimase kolme aastaga teraviljaturgudel füüsilise kaubaga kaotanud, ei anna võrreldagi.

Futuure kasutatakse kolmel põhjusel

Futuure kasutatakse kokku kolmel põhjusel – spekulatiivne eesmärk, riskide juhtimine ja riskide maandamine.

Kui ettevõtja või kaupleja on põllumajandusega tihedalt seotud ning oskab näiteks nisu hinnaliikumist prognoosida, siis on võimalik futuuriturgude kaudu sellele panustada ning finantsvõimendust kasutada. Seda nimetatakse spekulatiivseks kauplemiseks. Panustada saab nii hindade langusele kui ka tõusule, kirjutab LHV oma investeerimisõpikus.

Mis on futuur?

Futuur on pooltevaheline leping, mis kohustab ostma või müüma varem mingit alusvara varasemalt kokkulepitud ajal, kohas ja hinnaga. Lihtsamalt öeldes – futuuri ostja on kohustatud ostma alusavara tulevikus kindlaks määratud hinnaga.

Riskide maandamiseks on futuuride kasutamine küllaltki mõistlik. Riskide vähendamiseks ostab ettevõte või eraisik oma positsiooni katteks vastupidise sisuga futuure. Sellega antakse ära võimalik tulu, aga samal ajal piiratakse võimalikku kahjumit. Tavaliselt maandatakse riske valuutaturul, näiteks euro ja USA dollari kursi suhtes.

Riskide juhtimise eesmärk on ebasoovitavate turuliikumiste mõju vähendamine portfellile. Kui näiteks turu languse tingimustes ei soovi ettevõtja või kaupleja vähelikviidseid positsioone sulgeda, siis võib ta panustada turu langusele futuuride kaudu. Riskide juhtimisega kaasneb rohkem riske kui riskide maandamisega, sest investor võtab turu puhul kindla nägemuse.

Põllumajandustoormetega on võimalik kaubelda kahte pidi:

•Spot-turul kauplemine – tehingu tegemisel vahetatakse toorained koheselt raha või teiste kaupade vastu. Hind kujuneb praeguste turuhindade järgi ning kohaletoimetamine toimub kohe või mõne päeva pärast.

•Futuuriturgudel kauplemine – ostja ja müüja vahetavad omavahel lepingu, mis kohustab neid teatud toorainet kokkulepitud ajahetkel ja kokkulepitud kohas kindla hinnaga ostma või müüma. Tavaliselt tehingut futuuri aegumisel ei toimu ning osalised teevad vastastikuste nõuete tasaarvelduse. See tähendab, et futuuriturgu kasutatakse eelkõige riskide juhtimiseks, riskide maandamiseks ning spekuleerimiseks. Kaupade tegelikku vahetust tavaliselt ei toimu.

Piiramatud kaotused ja võidud

Olgu öeldud, et futuuride puhul on nii kaotused kui ka võidud piiramatud. See tähendab, et lühikese aja jooksul on võimalik kaotada väga suuri summasid. Futuurid on väga suure riskiga instrumendid, millega ei soovitata väiksema riskitaluvusega inimestel kaubelda.

Turul toimuvatest protsessidest arusaamine on põllumeeste edu jaoks võtmetähtsusega – sellest sõltub toorainete müügi- ja ostuhind. Lisaks sellele võimaldab see hinnakõikumistega seotud riskidega paremini toime tulla.

Juhan Lang, Mait Kraun
Äripäev AS

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised