Autorid: Põllumajandus.ee , põllumajandus.ee • 7. november 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Alustasime reisi 14-mehelise seltskonnaga Tallinna lennujaamast teisipäeva hommikul kell 11.30. Lendasime Armeeniasse - esmalt Tallinnast  Moskvasse 1 tund ja Moskvast Jerevani 2,5 tundi. Lennureis Aeroflotiga oli väga mugav. Jerevanis ootas meid ees hea eesti suvi ja armeenlasest võõrustaja Artak, kes tegeleb Armeenias John Deeri esinduses tehnika müügiga, kust nad müüvad 10 ühikut tehnikat aastas. Ta tutvustas meile kohalikku elu ja põllumajandust kolm pikka päeva.

Teisipäeva õhtul jõudsime kella 21 paiku hotelli, panime asjad tuppa ja kuna kõhud olid tühjad, siis läksime kõik koos kiiresti sööma. Leidsime läheduses toreda koduse koha koos väga hea teeninduse ja söögi-joogiga. Esimesel õhtul sai ära proovitud Armeenia šašlõkk ja Ararati konjak. Mõlemad olid väga maitsvad ja kõik ütlesid, et Eestis pakutav Ararat on teise maitsega - ei ole nii hea ja mahe kui Armeenias. Kõhud täis suundusime tagasi hotelli põigates läbi valuutavahetusest, et vahetada raha järgmisteks päevadeks, kusjuures kurss oli 1 eur = 550 Armeenia raha.

Käisime aprikoosikasvatust vaatamas. Kolmapäeva hommikul startisime hotellist kell 9.00 aprikoosiistandusse Armeenia-Türgi piiri äärde. Vahemaa ca 130 km, aga reis kestis 3 tundi, kuna kohalikud teed on väljaspool linna väga kehvad. Mida kaugemale Jerevanist, seda rohkem hakkas kõigile sügav vene aeg meelde tulema. Põhiline auto oli Volga ja kõik võimalikud aastakäigud ning lisaks kõik muu veneaegne tehnika alates aastast 1960. Kõigil oli tõsine nostalgialaks, mis oli päris põnev.

Teepeale jäi ka vana turg: lihtsalt põldude vahele olid inimesed oma kasvatatud kohalikku kaupa müüma tulnud. Selline turg meie mõistes ei vasta ühelegi nõudele-eeskirjale, aga kõik toimib ja kaup, mida müüakse, on tõesti väga hea ja värske.

Aprikoosiistandusse jõudes oli kõigil hea meel, et saab sellest raputavast bussist välja. Istanduses võttis meid vastu lahke omanik, kellel oli siiralt hea meel meie tuleku üle. Olime seal esimesed eestlased, keda tema oma silmaga elus näinud oli ja seepärast tegi ta meile põhjaliku ekskursiooni. Istanduses oli lisaks aprikoosile ka muid puid, nagu näiteks ploomid ja kreeka pähklid, mida saime ka proovida. Istandust kastetakse mäest juhitud veega, mis on väga vana süsteem. Lisaks nägime kuivatamise süsteeme, kus kuivatiks on klaasmajad ja päike. Kõik toimib väga naturaalselt ja lihtsalt. Peremees tegi ka väikse lõuna, mis koosnes erinevatest värsketest ja kuivatatud puuviljadest ning aprikoosisamakast, mis oli tõsiselt hea ja kõik said ägeda emotsiooni.

Aprikooside kasvatamine on üsna hea äri. Seal saime ka teada, et keskmine palk Armeenia maapiirkonnas on 200 dollarit ja linnas võib see küündida kuni 1800 dollarini ning bensiin maksab 80 senti. Tagasi Jerevani jõudsime hilja õhtul. Teepeal sai veel söömas käia Armeenia restoranis kus toit oli jällegi väga hea ja odav.

Armeenia on ikka täitsa teistmoodi paik siin maamunal, kus kohati on aeg seisma jäänud 50 aastat tagasi. Kohalik söök ja jook väga hea ja odav. Jerevani südalinn väga ilus ja korras ning tänapäevane.

Armeenia suurim seemnekeskus. Neljapäev käsime tutvumas Armeenia-Gruusia piiri ääres kohaliku seemnekeskusega. Seemnekeskus oli nende mõistes väga suur. Nii müüsid nad 2017. aastal 135 tonni seemet ja 2018. aastal juba 235 tonni - see on tugev kasv aastaga. 235 tonni on nende mõistes suur kogus, kuna keskmine põllulapp on 1 hektar ja mõnel on mitu hektarit erinevates kohtades laiali, mis teeb majandamise väga raskeks. Seemnekeskus muidugi oli huvitav, sest kõik oli ikka väga algeline. Väga palju käsitööd. Hea, et päris tera-tera haaval käsitsi ei sorteerinud.

150 hektariga suurpõllumeheks. Peale seda kohtusime kohaliku suurpõllumehega, kelle 150 hektarit põllumaad, võrreldes riigi keskmisega, on ikka mega suur. Oma põldudel kasvatab ta köögivilju ja teravilja. Teraviljasaak on keskeltläbi 5 tonni hektarilt ja vilja pea korralikult suur ja kartulisaak ca 60 tonni hektarilt. Kartuli koristus käis täie hooga ja korjatakse käsitsi, kuna tööjõud on odav. Põllumajanduses kasutatakse väetistest ainult lämmastikku. Põlde kastetakse mägedest tuleva veega. Põldude tõmmatakse kraavid sisse ning põld ujutataks mäest kanaleid pidi tuleva veega üle. Vana, aga toimiv süsteem. Kogu põlluharimistehnika on väga vana, sügavast veneajast. Kohati tundub, et aeg on täiesti seisma jäänud.

Tagasi koju oli sõita ca 3 tundi ning vahepeal käidi kalarestoranis söömas, kus pakuti väga head grillitud tuura ja Artak pakkus sõbra tehtud 60 kraadist samakat söögi alla, mis lõi seest ikka korralikult soojaks. Kõigil oli huvitav päev ja õhtul olid kõik emotsioonidest nii väsinud ning uni tuli hotellis hea.

Reede ja viimane pikk reisipäev sai alguse külastades viinamarjaistandust Armeenia-Tšetšeenia piiri ääres, kus sõjatehnika laetud torud olid suunatud mõlemal riigil kummagi vastu ning vahest pidid ka kuulid lendama. Selleks oli ehitatud ka kõrge mullast vall mõlemale poole teeäärde.

Lisaks viinamarjaistandusele külastasime ka väikest veinikeldrit, kus degusteerisime kohalikku veini. Tegemist oli väikse keldriga, kus müüakse aastas ligi 10 000 pudelit veini, mis peamiselt eksporditakse Euroopasse ja isegi USA-sse.

Peatus tehti ka silla juures, mis on pärit 13. sajandist. See ühendas Euroopat ja Hiina siiditeed. Seda silda ületas ka rändur Marco Polo. Lisaks külastati kivikamakatest tehtud 14. sajandist pärit hostelit, mis oli mõeldud mägedes rännumeestele ööbimiseks. See oli tehtud laotud kivikamakatest, mis on laotud üksteise otsa - segu pole kivide vahel kasutatud.

Tagasi Jerevani tulles sõitsime mööda Seveani järvest, mis on Armeenia suurim järv. Päev oli pikk, kuna lend oli alles öösel kell 3. Sõitsime läbi Moskva tagasi Tallinna. Eesti kohale jõudes vaatasid kõik aknast välja ja mõtlesid, et küll see maa on ikka ilus, kus me elame ja muidugi palju on talivilja külvatud sel aastal maha. Eestis on ikka hea elada kui vaid oskaks seda väärtustada!

Reisil käinud Eesti põllumehed jäid rahule. Argo Must nentis, et meie põllumajandus Eestis ja Euroopas on võrreldes Armeeniaga ikka maailmatasemel (tehnika, taimekaitsevahendid, GPS süsteemid jne). Võiks lausa öelda, et Armeenias ei olegi põllumajandust. Lisaks mainis ta, et muidugi kui inimesed tahavad, siis nad saavad ka seal suurepäraselt hakkama. „Meid viidi ühte viinamarjaistandusse, kus asus ka väike veinitehas. Seal toimetas üks vanem mees. Istandus asus mägedes ja väga palju inimesi seal polnud. Mehel oli kaks poega, kes olid õppinud Euroopas kõrgkoolides, ise oskas ta 4 keelt ja sai hästi hakkama enda kasvanduse ja tehasega, müüs veine välismaale. Kes tahab areneda, see areneb,“ sõnas Must ja lisas, et Armeenia ajalugu on väga põnev, mida saab nimetada maailma arengute hälliks. „Toidud olid ülimaitsvad ning odavad, armeenlased ise väga sõbralik rahvas.“

Ka Mait Nõmmsalu kiitis toredat reisi. „Maa oli teistmoodi, 20 aastat ajast maas ja käsitööd palju. Kartuli, peedi, porgandi kasvatus on seal tasemel – saak hea ja põllumees, keda külastasime, oli juba mõelnud ka hoidla peale. Reis üldiselt tore ja teinekordki tuleks,“ sõnas Nõmmsalu.