Autorid: Põllumajandus.ee , põllumajandus.ee • 20. detsember 2018
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Põllumajandustoetuste ühtlustamine on Euroopa Liidu tugevuse proovikivi

Eesti ja Läti peaministrid põllumehi toetamas Brüsselis toimunud meeleavaldusel
Foto: EPKK
Läbirääkimised Euroopa Liidu eelarve tuleviku üle käivad täie hooga. 13. detsembril arutas ELi mitmeaastast eelarvekava aastateks 2021-2027 esimest korda ka Euroopa Ülemkogu, kus valitsusjuhid ja riigipead kinnitasid tahet jõuda järgmises pikaajalises eelarves kokkuleppele 2019. aasta sügiseks.

Nii põllumeeste kui laiemalt toidutarbijate jaoks on kaalul palju, sest läbirääkimiste tulemusel saab paika ELi ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) rahastamise maht ja jaotus liikmesriikide vahel. Sellest omakorda sõltub aga nii põllumajanduspoliitika keskkonnaalane ambitsioon kui ka meie põllumeeste konkurentsivõime kodumaise toidu tootmisel.

Eesti, Läti ja Leedu põllumajandustootjate jaoks on jätkuvalt üheks suuremaks küsimuseks, kas sellel korral suudetakse kokku leppida sellises eelarves, mis tagaks meie tootjatele ausad konkurentsitingimused Euroopa ühisturul. Nimelt on Eesti ja meie lõunapoolsete naaberriikide põllumajandus- ja toidutootmise jätkuvaks arengupiduriks ÜPP raames kokku lepitud ebaõiglased tingimused erinevatele ELi liikmesriikidele. See on ka põhjus, miks Balti riikide põllumajandusorganisatsioonid korraldasid ülemkogu eel Brüsselis ja sotsiaalmeedias aktsiooni, et teemale avalikult taas laiemat tähelepanu tõmmata. Seisime ausate konkurentsitingimuste eest aktiivselt ka praeguse eelarveperioodi eel, mis tõi küll arvestatavat edu, kuid kahjuks siiski mitte täielikult soovitud tulemust.

Eesti otsetoetuste tase jõuab 2020. aastaks umbes 66%-ni Euroopa Liidu keskmisest. Kuigi perioodi 2014-2020 eelarvekokkuleppe kohaselt peaksime jõudma 75%-ni, siis tegelik tase kujuneb tagasihoidlikumaks, sest ELiga liitumise eelse madalseisu järel on kasutatava põllumajandusmaa pind oluliselt kasvanud ning eelarve pinnakasvuga ei arvesta. Seega jääb kahjuks sellel ÜPP perioodil saavutamata Euroopa Ülemkogu 2013. aasta veebruari istungil valitsus- ja riigijuhtide poolt üksmeelselt kokkulepitud suunis, et „hiljemalt 2020. aastaks peavad kõik liikmesriigid saavutama vähemalt 196 eurot hektari kohta taseme nominaalhindades“.

Euroopa Komisjoni poolt 2018. aasta juuni alguses järgmiseks eelarveperioodiks tehtud ettepaneku kohaselt jäävad Eesti põllumajanduse otsetoetused 2027. aastani kõige madalamaks ELs ja jõuavad vaid ca 77%-ni liikmesriikide keskmisest. Põllumajanduskoja hinnangul on positiivne, et komisjon on taaskord teinud ettepaneku otsetoetuste natukene õiglasemaks jaotamiseks liikmesriikide vahel, kuid kahjuks pole otsetoetuste ühtlustamise tempo ja ulatus kaugeltki piisav. Komisjoni ettepaneku teine pool on maaelupoliitika vahendite suur kärbe, mis kokkuvõttes jätab vähe ruumi rõõmustamiseks.

Tihti selgitatakse meile, et Eesti madalamate toetuste põhjuseks on meie väiksemad tootmiskulud, eelkõige tööjõu ja maa hinna näol. Praeguseni kehtivad 2-3 kordsed erinevused toetuste tasemetes pole siiski kuidagi õigustatud sarnaste tootmissisendite - näiteks masinate, kütuse, väetiste jne - hindade kontekstis. Eurostati andmetel olid põllumajandustoodangu tootmise kulud Eestis 2017. aastal koguni 30% kõrgemad kui EL keskmine. Meie põllumajandustootjad peavad vastama täpselt samadele keskkonnanõuetele ning loomade heaolu ja toiduohutuse standarditele nagu teiste ELi riikide tootjad, kuigi selle eest makstav kompensatsioon on oluliselt väiksem.

Toetuste suure erinevuse põhjuseks on tegelikult vildakas süsteem liikmesriikide toetusümbrikute arvutamisel. Kuigi põllumajanduspoliitika sisu on aastakümnete jooksul oluliselt muutunud, siis põhinevad toetused põhimõtteliselt siiani ajaloolistel baastasemetel. Eesti puhul on toetustaseme arvutamise lähtekohaks ELiga liitumise eelne olukord, mil Eesti põllumajandustootmise tase ja maakasutus olid taasiseseisvumise järgse üleminekuperioodi tõttu absoluutses madalseisus. Näiliselt on otsetoetused tootmismahtudest küll lahti seotud, aga kahjuks ei ole toetuste arvutamise põhimõtteline reformimine siiani õnnestunud. Sisuliselt saavad siiani suuremat toetust need riigid, kus klimaatilised tingimused põllumajandustootmiseks on olnud paremad ning saagikus ja tootmisintensiivsus kõrgem. See on aga äraspidine olukord, kui arvestada, et kaasaegne põllumajanduspoliitika rõhutab ja nõuab üha enam keskkonna- ja teiste avalike hüvede pakkumist põllumajandustootjate poolt.

Teatavaks õlekõrreks on asjaolu, et Eesti võib vastavalt EL reeglitele riigieelarvest põllumehi kuni 2020. aastani täiendavalt toetada ja seeläbi osaliselt kompenseerida meie põllumeeste väiksemaid EL otsetoetuse tasemeid. Toonaste valitsuste otsus jätta aastatel 2014-2016 üleminekutoetused maksmata süvendas põllumajandusturgudel (eelkõige piimaturul) toimunud kriisi mõjusid, kaotasime näiteks paari aastaga 12% oma Euroopa tippu kuuluvast piimakarjast. Praegu ametis olev valitsus taastas üleminekutoetuste maksmise 2017. aastal, maksis üleminekutoetusi ka sellel aastal ja on vajalikud vahendid kavandanud ka järgmise aasta eelarvesse. Loodame, et 2020. aastal jätkab üleminekutoetuste maksmisega ka Riigikogu valimiste järel ametisse astuv valitsus, et hoida Eesti põllumajandustootjate konkurentsi­võimet ELi siseturul.

Peaminister Jüri Ratase sõnul valmistab põllumeeste ebavõrdne kohtlemine valitsusele muret. Ta on kinnitanud, et lisaks ühtekuuluvuspoliitikale ning transpordi- ja energiavõrgustike taristuprojektidele on ka põllumajandustoetused ELi eelarvekõnelustel valitsuse kolme peamise prioriteedi hulgas. Lootust edasiminekuks annab peaministri seisukoht, et „otsetoetuste taseme ühtlustamine peab toimuma oluliselt kiiremini ning praegune komisjoni ettepanek ei ole piisav.“ Saame vaid loota, et (ka uus) valitsus suhtub eelarvekõneluste lõpuni kodumaise toidutootmise tulevikku vähemalt sama tõsiselt nagu Eesti ühendamisse Euroopaga.

Euroopa Liidu pikaajalise eelarve arutelul ülemkogul rõhutas peaminister Jüri Ratas, et „tulevane eelarve peab toetama veel enam Euroopat, mis on ühtsem ja tugevam.“ Euroopa ühisturu hea toimimine ja ELi tugevus sõltub lõppkokkuvõttes ka sellest, kas eelarveläbirääkimistel suudetakse tagada meie põllumajandusettevõtjatele võrdsed võimalused teiste liikmesriikide tootjatega konkureerimiseks.

Roomet Sõrmus

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees

Liitu Põllumajanduse uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Põllumajanduse uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Meelika Sander-SõrmusPõllumajandus.ee juhtTel: 555 33 789
Jaanus SarapuuReklaami projektijuhtTel: 5166 960