Autorid: põllumajandus.ee, Põllumajandus.ee • 7. jaanuar 2019

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

21. detsembri 2018 Äripäev kajastas mitme artikliga seaduseelnõud väärtuslikust põllumaast ("Viljakad põllumajandus­maad lähevad hinda", „Üllas eesmärk ei õigusta inimestest ülesõitmist“, „Rangemad reeglid puudutavad kümneid tuhandeid maaomanikke“).

Eelnõu kohaselt „väärtuslikku põllumajandusmaad ei tohi looduslikul põhjusel ega inimtegevuse tagajärjel muuta maaks, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30 protsenti, ega maaks, mida kasutatakse puu- ja põõsaistandikuna“. Lühidalt tekib niitmiskohustus. Samuti keelab riik väärtuslikel põllumaadel ehitamise.

Olen ka üks 90000st maaomanikust, keda seadus hakkab puudutama. Olen ka tegevpõllumees ning osaline põllumajandusorganisatsioonide tegevuses, kuid lähtun siinkohal maaomaniku vaatevinklist.

Kuidas oleme saanud viimased paarkümmend aastakümmet hakkama ilma maade omamist üle reguleerimata? Põllumaade saatuse on määranud turg. Taasiseseisvumise alguses oli põllumajandus languses ning palju maad jäi sööti ning kasvas võssa. Turg ei vajanud sel hetkel enamat toodangut, mida võinuks toota. Suur muutus toimus peale Eesti liitumist Euroopa Liiduga. Tekkisid toetused, mis olid seotud konkreetse maa omamisega. Tänu sellele suurepärasele võimalusele on viimastel aastatel väga palju võsastunud maid taas viljakandvaks põllumaaks tehtud, ilma mingi käsu ja keeluta. Kahjuks ei pea keegi sellist statistilist arvestust, kui palju on viimastel aastatel sellist taastatud põllumaad tagasi ringlusse tulnud. Tekkinud on päris efektiivne ja väärtuslik maaturg.

Põhiküsimus on aga see, millist mõju avaldab põllumajandusmaa turule antud seadus sellises sõnastuses, nagu ta hetkel on. Kui lasta maaturg vabalangusesse, võivad taime- ja loomakasvatusettevõtetel tekkida suured raskused lisatagatiste leidmisega.

Ajastus suunab võõrandamisele

Selle seaduse vastuvõtmise aeg teeb siiski ärevaks, kui mõelda maade võõrandamisele. Seda seadust võib võrrelda sukaga. Teame küll ju paari sukk ja saabas. Saapaks kujuneb otsetoetustega seotud nõue, et põllumajandusmaal, mida hoitakse karjatamiseks või harimiseks sobilikus seisukorras ehk hooldatakse, tuleb niide ja hekseldatud rohi kokku koguda. Seda 2019. aastast täies mahus.

Mida see kaasa toob? Suuremad ning kilplaslikud tööd lihtsalt töö tegemise pärast.

Kas tõesti on selline ajastus, mitme seaduse ja määruse samaaegne kehtima hakkamine kellelegi kasulik? Miks tahetakse põllumaad kaitsta seniste omanike eest, kes ise ei tegele maaharimisega, maa võõrandamise alustamisele kaasaaitamisega?

Kui tahta midagi muuta, tuleb enne vaadata suuremat pilti – mis, mida ja kuidas mõjutab.

Kalle Kits

Valgamaa põllumees