Autor: Põllumajandus.ee • 28. märts 2019

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kuna taliviljade kevadine pealtväetamine on kohe ukse ees, siis kindlasti on selles osas küsimusi, millist strateegiat oleks kõige õigem kasutada. Ega sellele küsimusele üheselt vastata ei saagi, kuna kasvutingimused võivad piirkonniti olla vägagi erinevad. Siinkohal tooksin välja erinevad aspektid ja soovitused, mida kevadisel pealtväetamisel võiks arvesse võtta.

Lämmastiku vormid

Taliviljade esimesel väetamisel kasutada lämmastikväetist, mis sisaldab kahte erinevat lämmastiku vormi: nitraatlämmastik ja ammooniumlämmastik. Taimedele omastatav ja kiiresti toimiv lämmastiku vorm on nitraatlämmastik (NO3), samas ammooniumlämmastik (NH4) tagab taimedele pikemaajalise lämmastikuga varustatuse. Ammooniumlämmastik ise on taimedele väga vähesel määral omastatav (kaltsium väetises või mullas pisut parandab selle omastamist) ning peab läbima eelnevalt nitrifikatsiooniprotsessi, mille käigus muutub see nitraatlämmastikuks, mis on taimedele kergesti ja kiiresti kättesaadav.

Eelistatud võiksid olla lämmastikväetised, mille nitraat- ja ammooniumlämmastiku suhe on 50:50. Ka erinevad katsetulemused on näidanud, et 50:50 suhtes olevad lämmastikväetised on olnud taimede poolt kõige paremini omastatavad ning andnud parimaid tulemusi.

Jaotatud väetamine

Kevadine lämmastikväetis anna jaotatult - jaga see ära 2-3 korra peale, arvestades nisu toitainete tarbimise vajadusi. Keskmisena tarbib nisu lämmastikku (N) koguvajadusest umbes 40% võrsumise lõpuks (BBCH 29-30) ning 30% kõrsumise algusest kuni lipuleheni (BBCH 31-39), mistõttu on need kasvufaasid saagikuse suhtes kõige kriitilisemad. Oluline on märkida, et kui aktiivne taimekasvuperiood pihta hakkab, siis kriitilisteks kasvufaasideks peaks olema lämmastikväetis juba mullast taimedele kättesaadav. Praktikas võiks see üldjuhul tähendada seda, et ”pigem natukene varem, kui liiga hilja”.

Lämmastiku leostumine

Oht on olemas, kuid kui vaadata meie (loe: Eesti) klimaatilisi tingimusi, siis pigem võitleme rohkem kasvuaegse põuaga, kus niiskuse puudumisel ei jõua lämmastikväetis mulda, juurestiku piirkonda. Oht nitraatlämmastiku leostumiseks on suurem kergematel liivmuldadel, kuid ka selleks on vaja üsna suurel määral sademeid lühiajaliselt, sest taimed hakkavad ka koheselt mulda antud lämmastikku tarbima. Raskematel savimuldadel on leostumise võimalus veel madalam (Joonis 1).

·Sügisene taimiku areng – kui taimik on sügisel vähe arenenud ning pole võrsuma hakanud, siis tuleks kevadine esimene lämmastikväetise ring teha pigem suurema külvinormiga. Suurem lämmastikväetise kogus kevadise kasvu algfaasis stimuleerib taimede kasvu ning aitab kaasa paremale võrsumisele. Mida rohkem produktiivvõrseid, seda rohkem viljapäid ja suurem saagikus.

Kui taimik on juba sügisel hästi võrsunud, siis võib esimene lämmastikväetise ring olla väiksema normiga, sest produktiivvõrsete kasvatamiseks tarbib taim vähem toitaineid. Kuid siinkohal peaks siiski arvestama ka ilmastikuoludega (mullaniiskus, sademed, temperatuur) ning kriitiliste kasvufaasidega, mil taim kõige rohkem lämmastikku tarbib. Selleks ajaks peab ”toit” taimedele olema mullast juba kättesaadav ehk mulda antud!

·Kasvatatav sort – arvesta sordi iseärasustega (kasvuaeg, võrsumisvõime, kvaliteediklass). Varajastel sortidel on vegetatiivne kasv ja areng kiirem ning taimed läbivad erinevaid kasvufaase kiiremini. Seetõttu oleks mõistlik varajasi ja hiliseid sorte käsitleda väetamise seisukohast samuti pisut erinevalt. Teine ja kolmas pealtväetamine kevadel tuleb üldjuhul kätte varem just varajaste sortide puhul.

·Saagi kvaliteet – kui on väga lopsakas vegetatiivne kasv ja suur saagipotentsiaal (eriti hilisema kasvuajaga sortide puhul), peaks tähelepanu pöörama kolmanda ringi väetamisele hilisemas kasvufaasis (BBCH 37). See aitab suurendada terade proteiinisisaldust ning saada seeläbi parema kvaliteediga toiduvili.

Ära unusta väävlit

Väävel lämmastikväetises aitab taimedel paremini omastada lämmastikku. Paraneb kultuuri saagikus ja kvaliteet. Talinisudel võib pidada optimaalseimaks N:S suhteks 7:1 (ideaalselt sobiv toode YaraBela® AXAN) ning talirapsil 4:1 (ideaalselt sobiv toode YaraBela® SULFAN). Rohumaadel võiks N:S suhe olla 11:1 ning sinna sobib Yara tootevalikust samuti YaraBela® AXAN. Parimad tulemused on saadud jaotatud väävliga väetamisel, ehk kõikides lämmastikuga pealtväetamise ringides on kasutatud tooteid, mis sisaldavad lisaks lämmastikule ka väävlit. Anna väävlit taimedele korraga pigem vähe, kuid tihti (iga väetuskorraga). Ära väeta väävliga üle – see ei anna üldjuhul positiivset tulemust.

Kevadine NPK taliviljade väetamisel

Varakevadel ei suuda taimed sageli külmas mullas olevaid toitaineid omastada (fosfor ja kaalium). Lisaks seotakse sügisel mineraalväetisega mulda antud fosfor ja kaalium mullaosakeste poolt mullalahusesse, kus taimed saavad soodsatel tingimustel toitaineid kätte väikeste koguste kaupa ja aeglaselt. Katsetulemused Eestis ja mujal on näidanud positiivset efekti nii saagikusele kui kasumlikkusele, kasutades YaraMila® NPK väetiseid taliviljade kevadiseks täiendväetamiseks. YaraMila® NPK väetistes sisalduvad fosfori vormid annavad taimedele võimaluse saada nii kiire energiasüst kergesti omastatava veeslahustuva fosfori näol, kui ka pikema aja vältel omastatava Yara P-Extend™ fosfori näol, mis ei ole mullaosakeste poolt nii kergesti seotav ning on kättesaadav ka hilisemas kasvufaasis (nisu puhul algab suur fosfori tarbimine alates kõrsumise algusest).

Lisaks kergesti omastatav kaalium, mille tarbimine talinisu puhul suureneb järsult samuti kõrsumise alguses. Paraneb vastupidavus põuale, aitab taimedel paremini kasutada lämmastikku, paraneb kultuuri saagikus. Väga oluline on kaaliumiga varustatus talirapsi puhul – kaaliumitarve oksiidina (K2O) rapsil on lämmastiku tarbimisega praktiliselt 1:1.

Kuna eriti just fosfor liigub mullas väga aeglaselt sügavamatesse kihtidesse, siis on mõistlik külvata NPK väetis kevadel kas esimesena või kohe lämmastikväetise järel, samal või järgmisel päeval, et oleks piisavalt aega toitainete liikumiseks mullas. Kevadist mullaniiskust ja sademeid tuleks selles osas ära kasutada. YaraMila® NPK väetistes olev fosfor on kevadel mullapinnale väetades võimeline liikuma suuremal kontsentratsioonil kuni 2 cm sügavusele (sõltuvalt ilmastiku tingimustest ja mullastikust). Pindmised juured omastavad mullapinnalt mulda liikuvat fosforit ning ka juured ise kasvavad ”toidulaua” suunas, kus on toitu lihtsam kätte saada. Kes kasutavad kevadist taliviljade äestamist, siis see on ideaalne viis omalt poolt kaasa aidata fosfori ja kaaliumi liikumisele sügavamale mulda.

Külviku kalibreerimine

Kindlasti on mõistlik hooaja alguses kalibreerida külvik ning teostada kontrollmõõtmine väetise külviühtlikkuse osas, et olla kindel toitainete jaotumise ühtlikkuses. Ebaühtlane toitainete jaotumine võib põhjustada triibulisi põldusid ning see omakorda tähendab väiksemat saagikust, ebaühtlasemat valmimist ja kvaliteeti ning teravilja lamandumist.

Lõpetuseks, ei ole ”õiget” ega ”valet” väetamist, sest kasvutingimused ja püstitatud eesmärgid võivad olla väga erinevad. Tuleb lihtsalt enda jaoks selgeks mõelda, milline on soovitud tulemus ning viia see vastavusse tehtavate kulutustega, sest päeva lõpuks on oluline joonealune number, mis jääb kätte peale tuludest kulude lahutamist. Veel on aega reageerida ning vajadusel väetusplaanid üle vaadata ja teha täiendusi. Kui talvitunud taliviljade seis on hea ning saagipotentsiaal olemas, siis tasub mõelda sellesse investeerimise osas. Eks iga investeering on seotud ka riskidega - taimekasvatuses võib selleks olla näiteks põud või liigniiskus, kuid neid tingimusi me kahjuks keegi ette näha ei oska. Jääb ainult loota, et „peaaktsionär“ ehk ilmataat on sellel aastal Eesti põllumeeste vastu helde.

Head kevade ja väetamise algust ning edukat hooaega!

Mikk Tagel, Yara Eesti väetamisekspert