25. juuni 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Maksimaalset kasumit planeerides unustavad paljud ära happeliste muldade lupjamise ning makroelement magneesiumi varude taastamine. Pikaajaliste uuringute järgi pole alla 5,5 PH-näitajaga põldudel kasulik teravilja kasvatada või tuleks planeerida sinna kaera või rukist. Samas on kaera ja rukki tasuvus praeguste kokkuostuhindadega minimaalne. Lisaks on tänaseks enam-vähem selge, et lähiaastatel kauaoodatud toetust lupjamisele ei tule. Antud tegevuse kvalifitseerib Euroopa Liit väetamiste hulka, kuna lupjamisega saadav kaltsium ja magneesium on  taimede põhilised toitained.

NPK väetiste kõrge hind paneb mõtlema, kuidas neid optimaalsemalt kasutada. Happelistele  muldadele  NPK väetist  laotades läheb kaduma  10-30%. On see mõttekas? Tõsiselt tuleb kaaluda ka erineva tuha  kasutamist põldude väetamiseks: lubjakivi ja dolomiidijahu seguga lupjamine maksab sama palju, kuigi nende mõju on tuhaga võrreldes 3-4 aastat pikem.

Populaarse keskkonnasõbraliku majandamise toetuse tingimustes on agronoomiliselt põhjendatud reegel, kus külvikorras peavad olema liblikõielised kultuurid. Liblikõieliste valik meie klimaatilistes  tingimustes ei ole väga suur. Ristiku kasvatamine ei anna otseselt tulu, fikseerides vaid lämmastiku mullas. Hernekasvatusse on väga riskantne panustada, kuna üks paduvihm võib kogu aasta töö tasandada põllupinnaga nii, et saaki pole võimalik kombainiga koristada. Kolmanda liblikõielisena kasvab  meie kliimavööndis hästi põlduba, millel pole tänu massiivselt tugevale varrele erinevalt hernest nii suurt probleemi lamandumisega.

Erinevalt Eestist on Skandinaavia ja muude Põhja-Euroopa regioonide sortidel ühtlaselt varajane valmimine ning väiksem ja ühtlasem seeme, mis annab võimaluse külvata seemet tavalise teraviljakülvikuga ning koristada kombainiga. Erinevus on kuivatamisel – uba kuivatatakse 1-2 tundi kauem kui hernest. Oa kokkuostuhind hernega võrreldes on mõni euro suurem, mis teeb temast meie läbinaabrite hulgas populaarse kultuuri.

Õige väetis annab põldoa kasvule hoo sisse

Põldoa kasvatamist planeerides tuleb esile tõsine N-väetiste kokkuhoid. Aeglase algarengu tõttu on lämmastik stardiks siiski vajalik, kuid pigem võib kasutada tavalist suurema väävlisisaldusega suviviljade NPK väetist. Hästi sobivad ka nn sügisväetised. Kuna põldoa põhjamaised sordid ei karda külma, tuleks seeme külvata  esimesel võimalusel ja laiarealiselt, arvestades kaunadele vajalikku ruumiga ehk 20-30 cm reavahe.

Sellel aastal sai uba külvata isegi aprilli alguses. Väga aeglase algarengu tõttu ei anna hiline külv suurt saaki, kuna antud kultuur on põua suhtes väga tundlik (keskmine saagikus Soomes 3-6t/ha). Herbitsiidideks sobivad kaunviljade mullamürgid Fenix ja Stomp. Arvesse tuleb võtta ka kallis pujutõrje, mida saab läbi viia ainult herbitsiidiga Basagran. Kuigi antud herbitsiidi saab pritsida ka otseselt lehtede peale, võib see hilisesmas kasvufaasis oa lehestikku tõsiselt kahjustada ning uba jääb kasvult madalaks. 

Kahjustamata, tihe ja ilus oapõld on väga erinevate kahjurputukate magnet (hernekärsakas, hernemähkur, lehetäi, ripslane, kapsakoi jne).

Seega enne õitsemist tuleb läbi viia putukatõrje süsteemse ja kontakste insektistiidiga lisades segusse molübdeeniga boori, näiteks Ekoploni Maxibor. Probleemne oa haigus on šokolaadilaiksus.

Kuigi teraviljade haigusterohkel aastal oli šokolaadilaiksusega kahjustatud uba märgata ainult otsekülviga tehtud põldudel, tuleb esile ka kallite fungitsiidide kokkuhoid.

Talirapsi kasvatamise põhilised vead

Teine meie tingimustes perspektiivne kultuur on taliraps. Kuna ilmastikult asub Eesti talirapsi kasvatamise põhjapiiril, ei tasu iga aasta sama reha otsa astuda, vaid õppida tuleks teiste vigadest.

Kevadel Eestit külastav Saksa põllumees soovitaks meil koheselt mõelda ümberkülvi peale, nähes meie täiesti hävinenud lehestikuga  „poolmädanenud porgandit“. Kui aga sügisel teadlikult panustada talirapsi juure kasvatamisse, on  talvel ning kevadel süda rahul.

Esimene viga, mida sellel aastal juba saab vältida, on talirapsi minimeeritud külv teraviljapõldudele, kusjuures erilist tähelepanu vajavad põllud, kus kevadel kasutati mullakaudse mõjuga herbitsiide nagu Secator.

Peenike talirapsi seeme suvel külvatud põhu ja mulla segusse ei pruugi saada piisavalt niiskust,  vaid tagajärjeks on väike protsent tärganud seemneid ning taimede aeglane algareng. Loodetavasti jõub sel aastal künda isegi pärast talinisu ja varajase odra koristust.

Teine levinud viga on talirapsi külvamine viljakatele pikkaajalistele rohumaadele.

Mineraliseerunud lämmastikurohke sisaldusega põldudel on võimsa rapsitaime niiskusesisaldus suurenenud ning lumeta suured külmad kahjustavad taime, nagu ka veeloikudes „ujuvat“ rapsi.  Liigniisketes kohtades, kus talirapsi taimed ei talvitu, on varakevadel mõistlik külvada hoopis suvirüpsi, kasutades sügisel laotatud PK varusid. Varakult külvatud suvirüpsi ja talirapsi koristatakse samal ajal.

Kolmas põhiline viga on kaaliumiga puudulik väetamine. Üks tonn rapsi eemaldab põllult 50 kg lämmastiku ja sama palju ka kaaliumoksiidi, seega kolmetonnise saagi planeerimisel tuleb laotada keskmiselt 75 kg/ha kaaliumoksiidi ehk näiteks 375 kg/ha 5-10-20+3,6S+7MgO NPK väetist arvestades, et mullast omastab taim keskmiselt 75 kg kaaliumit.

Talirapsi kasvatamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata sügisesele taimekaitsele

Koheselt 2-4 päeva pärast külvi niiskele mullale pritsitud mullaherbitsiid, millele järgneb vähemalt 2-3 kuiva päeva, annab võimaluse kokku hoida kallist lehekaudset herbitsiidi kevadel.

Seda juhul, kui raps on külvatud puhtale teravilja alt tulevale põllule ning enamik taimi on jõudnud 6-8 lehe faasini, mis on optimaalne kasvfaas talvitumiseks. Probleemsed ristõielised umbrohud nagu põldrõigas, -sinep, litterhein jne hävivad talirapsi kasvatamisel talvel ise.

Kogemused näitavad, et pole mõtet kasutada kallist mullaherbitsiidi, vaid 1,5-1,7 l/ha Sultanit annab sama hea efekti. Samuti pole mõtet ilma kasvuregulaatorita talirapsi kasvatada, seega 4-6 lehe faasis tuleb pritsida maksimaalse kulunormiga tebukonosooli sisaldava preparaadiga (näiteks Folicur, Orius 1 l/ha).

Segusse on hea lisada boori sisaldavat leheväetist (Maxibor, monoboor 2l/ha), et juurekaela keskkohas ei tekiks tühimikud, kus kergesti nakkuvad haigused.

Seega kevadel  piisab ühest pritsimisest enne õitsemist.

Teha tuleb kindlasti süsteemne putukatõrje, fungitsiidi/kasvuregulaatori ja boori segu, näiteks: Proteus 0,75 l/ha + Orius 1 l/ha + Maxibor 2 kg/ha. Süsteemne putukatõrje tuleb teha mitte ainult hiilamardikate, vaid ka kapsakoi ja peitkärsaka vastu. Kasvu tuleb reguleerida stimuleerides hübriidsortidel rohkete ja ühtlaste kõrvalvõrsete arengut, rapsi liiga pikk kasv suurendab ka lammandumisohtu.

Fungitsiid kaitseb valgemädaniku ja ristõieliste kuivlaiksuste vastu. Boor enne õitsemist aitab taimedel moodustada ilusad ühtlased kõdrad, selle eest vastutab ka väävel .

Saksmaal tehtud viimaste uuringute järgi eemaldab iga tonn rapsi põllult vähemalt 20 kg väävlit, seega kolmetonnilise saagi planeerimisel tuleb esimene pealtväetamine teha ammoniumnitraadiga (AN 34,4) 250kg/ha ning teine ammoniumsulfaatiga (AS 21-24) 250kg/ha. Pole mõtet arvestada sügisväetiste näol antud lämmastiku ja väävliga, kuna nende kaks orgaanilist makroelementi on kergesti leostuvad. 

Neutraalsete muldade talirapsi saagi lisa suvirapsiga võrreldes on vähemalt 1t/ha. Suvirapsi seeme on tihti ka palju peenem, seega sorteerimisel läheb suur osa kaduma. Suviraps kannatab kõige rohkem erinevate  putukate all, paljud suvirapsi kasvatajaid on jõudnud teha sellel aastal 4-6 pritsimist.

Ristõielised umbrohud alandavad oluliselt suvirapsi saagikust. Kõik need tegurid  suurenevad oluliselt suvirapsi omahinda ning antud turusituatsioonis tasub kasvatada õlikultuuridest ainult talirapsi. Õiget sorti valides ning arusaamine miks ja millal tuleb teha erinevad töövõtted, vähendavad  probleeme talirapsi talvitumisel. Viljelusvõistluste tulemusi analüüsides, siis orgaaniliste väetiste olemasolu talirapsi kasvatamisel võib viia maksimaalse „rekordkasumi“ saamisele.

Küsi lisa: AS Oilseeds Trade, www.oilseeds.ee

2 pilti

Kuigi Basagrani saab pritsida ka otseselt lehtede peale, võib see hilisesmas kasvufaasis oa lehestikku tõsiselt kahjustada ning uba jääb kasvult madalaks.

Foto: Oliseeds Trade AS

2 pilti

Teine levinud viga on talirapsi külvamine viljakatele pikkaajalistele rohumaadele.

Foto: Oilseeds Trade AS

2 pilti

Süsteemne putukatõrje tuleb teha mitte ainult hiilamardikate, vaid ka kapsakoi ja peitkärsaka vastu.

Foto: Oilseeds Trade AS

Autor: Roman Šarin