15. veebruar 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kooskõlas rahvusvaheliste lepetega tunnistatakse ohtlikeks taimekahjustajad,  mille levik võib tuua kaasa olulise majandusliku- või keskkonnakahju. Sellest tulenevalt on ka nõuded taimetervise valdkonnas sätestatud eesmärgiga tõkestada nende riikidesse sissetoomine ja levik.

Pädevad riigiasutused (Eestis Põllumajandusamet) on kohustatud tagama kontrolli kõrgema riskiastmega tegevuskohtades, nagu puukoolid, tootmiskohad jm., kust koos saastunud materjaliga levib kõige kiiremini ka ohtlik taimekahjustaja.

Euroopa Liidu pädevate riigiasutuste üheks kohustuseks on leitud ohtlikust kahjustajast Euroopa Komisjoni, teiste liikmesriikide pädevate asutuste ja oma riigi avalikkuse teavitamine. Teavitamise eesmärk on tuvastada ohtliku kahjustaja leviku allikas ja tõkestada selle edasine levik. Põllumajandusamet avalikustab teabe, kui Põllumajandusuuringute Keskuselt on laekunud kinnitus ohtliku kahjustaja esinemise kohta.

Kõigi ohtlike taimekahjustajate kohustuslikud tõrjemeetmed kehtestatakse teaduspõhiselt ja sõltuvalt kahjustaja bioloogiast. Tõrjemeetmete rakendamise eesmärk ei ole kahjustada kellegi äritegevust, vaid peatada ohtliku kahjustaja edasine levik ehk säästa teisi ettevõtteid ja kahjustaja peremeestaimede kasvukohti. Viidatud põhjusel ei ole võimalik ka tõrjemeetmete valikuline kohaldamine, sõltuvalt näiteks ettevõtte suurusest, majanduslikust olukorrast vms.

Küsitud on, miks ei kontrollita kaupa piiril. Seda tehakse. Seal, kus on piir. Kuigi ka piirikontroll tugineb eelkõige kaubaga kaasas olevate dokumentide kontrollile, millega vastavalt riikide poolt rahvusvaheliste lepete (sh WTO) raames võetud kohustustele pädevad riigiasutused tõendavad, et kaup on vaba ohtlikest taimekahjustajatest. Piirikontrolli olulisus suureneb, kui on põhjust kahelda päritoluriigi kontrollisüsteemi toimivuses. Euroopa Liidu üheks aluspõhimõtteks on kaupade vaba liikumine, mis kehtib ka taimede ja taimsete saaduste osas. Ohtlike kahjustajate leviku ohjamine peab seega toimuma liikmesriikide pädevate riigiasutuste, ettevõtjate ja avalikkuse koostöös.

Riigiasutused saavad oma tegevuses juhinduda üksnes seadusest, mille kehtestamise aluseks omakorda on rahvusvahelised lepped ja Euroopa Liidu vastavad õigusaktid.  Ettevõtjad saavad maandada riske, vältides taimse materjali sissetoomist piirkondadest, kus ohtlik kahjustaja esineb, seda eriti seemnekartuli ning paljundus- ja istutusmaterjali puhul. Kuna lisaks inimtegevusele levivad mitmed ohtlikud kahjustajad ka bioloogilisel teel, on nende varajasel tuvastamisel oluline roll nii põllumajandustootjatel kui aiapidajatel. Selle rolli edasiseks suurendamiseks on väljatöötamisel olevas Euroopa Liidu uues taimetervise õiguspaketis ette nähtud ettevõtjatele vastava koolituskohustuse seadmine.

Seega on ohtlike kahjustajate Eestisse sissetoomise vältimine ja neist vabanemine võimalik vaid kõigi osapoolte koostöös. Tõrjemeetmete kohaldamata jätmine ei ole lahendus, nii majanduslikud-  kui keskkonnakahjud võivad olla selleks liiga suured. Avalikkuse poolt on aktsepteeritud meetmed loomataudidest vabanemiseks. Probleemi tõsidust taimetervise valdkonnas tunnetatakse paraku sageli alles sellega silmitsi seistes. 

Autor: Raina Mõttus