Autor: Väinu Rozental • 22. veebruar 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Soodne ettevõtluskliima annab ettevõtjatele julguse sellesse piirkonda järjest enam investeerida. Kuigi samas vallas on opositsionäärist ärimehele puhunud ka tugev vastutuul.

Tähelepanelikule inimesele, kes satub Väike-Maarjast ehk vaid korra aastas läbi sõitma, hakkab aeg-ajalt jälle silma mõni uus ehitis. Näiteks on viimase aastaga Kaarma tööstuspiirkonda kerkinud kolm suurt metallsilindrit ja sadakond meetrit eemal on trobikond tootmishooneid saanud uue katuse ning majaseinad kollase viimistluskatte. Tegu on ASi Baltic Agro teraviljapunkritega ja tibukollastes majades hakkas AS Tallegg kasvatama broilereid.

Need kaks ei ole sugugi ainsad mullused suured ettevõtlusinvesteeringud Väike-Maarja valda. OÜ Pandivere L.T. renoveeris ja seadmestas lõplikult lemmikloomatoidu tehase. Kaks piimatootjat, OÜ Vao Agro ja OÜ Triigi Farmer, renoveerisid loomlaudad.

Lisaks eraettevõtetele on mullu valda investeerinud ka riigile kuuluv, loomakorjuste käitlemisega tegelev AS Vireen, mis rajas ligi kahe miljoni euro eest kohtpuhasti.

“See oli eelmisel aastal ka meile üllatus, et nii kibedaks ehituseks läks,” tunnistab Väike-Maarja vallavanem Indrek Kesküla. “Ajakirjanduses ja igal pool mujal ju räägiti, et majanduses pole just kõige paremad ajad.” Kesküla rõhutab, et viimasel ajal nende valda tehtud investeeringud, on osalt seotud endise Väike-Maarja kolhoosi pärandiga. Näiteks renoveeriti broilerifarmi ja koeratoidutehase tarvis seismajäänud hooneid ning kasutati ära kunagi rajatud kanalisatsiooni- ja elektrivõimsusi. “Ettevõtlust meie vallas on mingil määral kindlasti mõjutanud omaaegse Väike-Maarja kolhoosi arukas majandamine,” on elupõline väikemaarjalane Kesküla veendunud, “juba tookord saadi aru, et üksteist toetavad tegevused tagavad edu. Legendaarne kolhoosiesimees Boriss Gavronski tõi Väike-Maarjasse aktiivseid ja haritud inimesi üle Eesti. Eks seda potentsiaali on siin läbi aastate rakendatud,” selgitab ta.

Töötus on kõvasti vähenenud. Kesküla lisab, et ettevõtluse arenguks on olulised tegurid ka asukoht, korras maanteed, viljakad mullad ja piisav elanike arv. Väike-Maarja vallas elab praegu 4930 inimest. Kui üle-eelmise aasta märtsis oli 303 töötut, siis nüüd on neid poole vähem. Küsimusele, mida vallavalitsus saab ettevõtjate heaks teha, vastab vallavanem, et kõige olulisem on suhtuda ettevõtjatesse austavalt. “Alati on ju võimalik bürokraatiat veel keerulisemaks teha, ent meie püüame seda vastupidi – hoopis lihtsamaks teha,” räägib ta. “Tuleb käia seaduslikku ja võimalikult lühimat teed.”

Kesküla ütleb, et ASi Graanul Invest koostootmisjaama puhul võib rääkida ilmselt Eesti ühest kiiremini menetletud detailplaneeringust. “Me tegime kahe ja poole kuuga detailplaneeringu otsast lõpuni ära,” tunneb ta uhkust. “Graanul Investi mehed tulid vallamajja oma ideest rääkima septembri keskel ja novembri lõpuks oli detailplaneering kinnitatud. Seadus ei võimaldakski seda kiiremini teha.” Kesküla lisab, et praegu on pall Graanul Investi käes ehk kui neil on projekt valmis ja vallale ehitusloa taotlus esitatud, võivad nad endise Flexa pelletitehase juurde koostootmisjaama rajamisega pihta hakata.

Baltic Agro AS, millel on Kaarmas ladu, on Väike-Maarjas tegutsenud umbes seitse aastat. “Varem olime rendipinnal, aga kaks aastat tagasi ostsime laohooned ära,” räägib lao juhataja Tanel Põder. “Enne, kui meil ei olnud oma pinda, ei olnud mõtet suurt investeeringut teha. Uutes punkrites hoiustame õlleotra.” Põder ütleb, et Väike-Maarja vallavalitsuse kohta pole tal midagi halba öelda. “Vastupidi, nad on alati olnud koostöövalmid ja vastutulelikud,” tunnustab Põder. “Me oleme vallal aidanud korrastada neid teid, kus meie autod sõidavad.”

Tuleb ette ka kohtuvaidlusi. ASi Tallegg juhatuse esimees Teet Soorm iseloomustab koostööd Väike-Maarja vallavalitsusega sõnadega, et tegu ei ole mitte kõige kergema, aga ka mitte kõige raskema vallaga. “Kui olid probleemid, käisime vallaga isegi kohut, aga lõpuks said kõik asjad ära lahendatud – investeeringud said tehtud ja broilerifarm töötab,” on Soorm lõpptulemusega rahul. “Ma arvan, et ka vald on tulemusega rahul – üks seisev põllumajanduskompleks jälle ellu äratatud.”

Väike-Maarja kaheksas tootmissaalis on ligi 13 000 ruutmeetrit tootmispinda ja korraga kasvab farmis 240 000 lindu. Soormi sõnul jäid neil Väike-Maarja kolhoosiaegsed, aastaid tühjana seisnud Kaarma lindla hooned silma juba kuus aastat tagasi. “Väike-Maarja on Tabasalust ehk meie tapamajast just nii kaugel, et lindudega ei juhtu sõidu ajal midagi,” põhjendab Soorm asukoha valikut. “Ja siin oli olemas suur hoonetekompleks, mille betoonseintele ja maa-alustele kommunikatsioonidele pole aeg midagi teinud. Kui arvutada, mis maksab uue suure farmi ehitamine või mis maksab vana renoveerimine kaasaja nõuetele vastavaks, siis on vahe viiekordne.”

Kui palju Tallegg tegelikult Väike-Maarjasse investeeris, jätab Soorm siiski täpsustamata. “Omanik on keelanud mul seda öelda,” vabandab ta.

Mitte kõigil ei lähe Väike-Maarja vallaga asjaajamine libedalt: “Kui minu plaanitavast sigalast rääkida, siis siin on tegemist äraspidise investeeringuga,” ütleb seakasvatusega tegeleva OÜ SF Pandivere omanik ja juht Aare Kalson, kes käib oma äriprojekti kinnistu detailplaneeringu pärast vallaga kohtus. Väike-Maarja vald on kohtuprotsessi kõvasti investeerinud, ironiseerib ta. “Tegelikult on see puhtalt poliitiline küsimus,” võtab Kalson kokku kemplemise Kaarma tööstuspiirkonda plaanitava sigala detailplaneeringu üle. “Mina olen Väike-Maarja vallavolikogus kogu aeg vastaspoolel olnud, aga ettevõtluse eest võitleb teine seltskond eesotsas vallavanemaga. Sigala vastu on eelkõige väike huvigrupp, kelle üks osaline elab teisel pool minu kinnistut ja teine arendab läheduses turismi.” Kalsoni sõnul ei saa tema kinnistu detailplaneeringut, aga teised ettevõtjad samas piirkonnas saavad vastavad load ja ümberringi ehitised kerkivad. “Hiljuti kinnitati näiteks koostootmisjaama detailplaneering,” loetleb Kalson. “Ja Tallegg sai broilerifarmi ehitamise loa ilma detailplaneeringuta ning keskkonna strateegilise hindamiseta.”

SF Pandivere soovis Kaarma tööstuspiirkonnas asuva kolhoosiaegse noorkarjalauda asemele rajada nüüdisaegse tehnoloogiaga sigala ja 2007. aastal algatati Karja kinnistu detailplaneering. Aasta hiljem kehtestas aga volikogu uue valla üldplaneeringu ja sellekohaselt on kogu Kaarma tööstuspiirkonnas loomakasvatus keelatud. Kui Karja kinnistu detailplaneering 2010. aasta augustis lõpuks volikokku jõudis, jättis volikogu selle kinnitamata. SF Pandivere kaebas volikogu otsuse kohtusse ja eelmise aasta aprillis rahuldas Tartu halduskohus kaebuse osaliselt. Kohus tühistas Väike-Maarja vallavolikogu otsuse, mis jättis Karja katastriüksuse osas detailplaneeringu vastu võtmata. Kohus leidis, et Karja katastriüksuse detailplaneeringu koostamisel kalduti kõrvale selle lähteseisukohtadest ega arvestatud detailplaneeringu algatamise ajal kehtinud üldplaneeringuga. Samuti ei olnud kohtu meelest piisavalt põhjendatud volikogu järeldus, et avalik huvi, mille eesmärgiks on tagada vallaelanikele parim võimalik keskkond, kaalub üle erahuvi loomakasvatuse arendamiseks.

“Ehkki kohus langetas otsuse juba ligi aasta tagasi, ei ole vallavalitsus ega volikogu seni teinud midagi selleks, et kohtuotsust täita ja volikogu kunagine otsus tühistada,” kurdab Aare Kalson. “Mina paraku riigi võimu ehk vallavalitsuse vastu saa. Kui nad leiavad, et kohtuotsus ei ole neile täitmiseks, siis mida ma neile teha saan?”

Väike-Maarja vallavanema Indrek Kesküla kinnitusel on üle poole tuhande valla¬elaniku andnud sigala rajamisele vastuallkirja. “Protsess Karja kinnistu detail¬planeeringu üle käib edasi,” seletab Kesküla. “Me peame rohkem põhjendama, miks sigala sinna rajooni ei sobi.” Kesküla möönab, et võib-olla tehti Aare Kalsonile 2007. aastal, kui kinnistu detailplaneering algatati, liiga vähe selgeks. “Mõistlik oleks olnud talle kohe öelda, et vald ei soovi sinna sigalat,” lisab Kesküla.

SF Pandiverel on praegu kaks sigalat. Üks asub Väike-Maarja keskusest viie kilomeetri kaugusel Pandivere külas ja teine Tartu vallas Maramaal.

Valla põhiroll on äri mitte kammitseda

Ehkki võiks arvata, et investeeringud maapiirkonda on seotud peamiselt põllumajandusega, ei ole see sugugi nii – mullu ehitati uus tootmishoone pea igas neljandas Eesti vallas ja poole neist investeeringuist tegid firmad, mis ei tegele põllumajandusega. Kui lisada eraettevõtete ehitatavad tootmisobjektid, mis peaksid valmima tänavu, siis on ettevõtlust turgutatud 61 ehk peaaegu igas kolmandas vallas. Eelmisel aastal ja tänavu valmib Eesti valdades kokku umbes sada objekti, kus pooltes tegeletakse loomakasvatuse või põllumajandussaaduste ümbertöötlemisega. Enamik farmidest-sigalatest on valminud tänu PRIA toetusele.

Peale Väike-Maarja valla, kuhu eelmisel aastal tegi olulise investeeringu viis ettevõtet, hakkab silma ka Värska vald Põlvamaal, kus kolm ettevõtet tegid suure investeeringu tootmisseadmetesse. Äri kasvama mitmes vallas korraga. Oli ka paar firmat, mis mullu investeeris suisa kahte valda. Puitmajade tootja AS Palmako käivitas Tartumaal Luunja vallas puidu¬pelletitehase ja renoveeris Lääne-Virumaal Laek¬vere vallas asuvad tootmishooned ning soetas höövelliini. Samuti investeerisid erinevatesse valdadesse ühe pere kaks firmat: Urmas Lahele kuuluv OÜ Markilo renoveeris sigala Lääne-Virumaal Tamsalu vallas ja tema tütrele Marvi Lahele kuuluv OÜ Viru Mölder renoveeris sigala Jõgevamaal Puurmani vallas.

“Ma sain seitse aastat kaubelda Venemaaga ja see andis rahamassi, et oli võimalik investeerida sigalatesse,” räägib Markilo juht Urmas Laht. “Olin 2005. aastal esimene, kes hakkas Vene turule sigu müüma. Praegu on see väga halb, et Vene turg läks kinni, ja seda mitte Eesti, vaid Euroopa Liidu pärast.”

Laht ütleb, et loomulikult on vallad huvitatud, et kohapeal oleksid töökohad ja inimesed tööd saaksid, ent kõik see on siiski eelkõige tööandja enda mure. “Valdadel on tänapäeval sisuliselt olematu võimalus toetada ettevõtlust,” tõdeb Laht. “Kui läheb sealt mööda vallale kuuluv tee, siis seda nad, jah, remondivad.”

Vald pole kohustatud ettevõtlust arendama. Tegelikult ei olegi valdadele, lähtuvalt kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest (KOKS), pandud kohustust tegeleda ettevõtlusega. “Vallal on ettevõtluse arendamiseks ainult üks võimalus – mitte takistada ettevõtjate algatusi ja toetada neid moraalselt,” võtab Eesti ühe väikseima valla, Peipsiääre vallavanem Niina Baranina olukorra hästi kokku. “Vallal ei ole võimalusi ettevõtjaid rahaliselt toetada.”

Ka Märjamaa vallavanem Eero Plamus tunnistab, et vallal on ettevõtluse ergutamiseks vähe hoobasid. “Põhiline on know-how ehk et planeeringute, ehituslubade ja projekteerimistingimuste väljaandmise protsessid kulgeksid kiirelt ning tõrgeteta,” räägib Plamus. “Vald saab kõike seda algusest peale õigesti suunata. Kui kusagil on näiteks ehituskeelualad, siis saab vald hoiatada ette, et projekteerija ei teeks valesid liigutusi.”

Üldjuhul püüavad kõik vallad võimalikult kiiresti menetleda detailplaneeringuid ja ehituslubade väljastamisega seotud toiminguid. “Ühegi ettevõtja ehitusloa väljastamise menetlemine ei ole meil kestnud isegi mitte seaduses lubatud 20 päeva,” kinnitab Tähtvere valla arendusosakonna juhataja Jüri Varik. “Heast koostööst räägib ka see, et nii tellija, ehitaja kui ka valla arendusosakond informeerivad pidevalt üksteist oma tegemistest ja probleemide tekkimisel leitakse koos lahendused.”

Samas kriibib Variku hinge, et ühe spordiklubi ja ühe äriühingu plaan rajada Rahingele suur spordi- ja vabaajakeskus on jäänud toppama maaküsimuse ja EASi suhtumise tõttu. “Senine praktika on näidanud, et kui idee autor pole mõni juba tuntud suurfirma juht või poliitik, siis sinu mis tahes heast ettevõtmisest pole huvitatud mitte keegi,” tõdeb Varik.

Ootused vallale tagasihoidlikud. Enamik ettevõtjaid nendib, et ega nad vallast enamat kui mõistvat ja abivalmis suhtumist ning kiiret asjaajamist nii väga ootagi. Ja ehk ka pisukest tähelepanu ning tunnustamist.

Viljandimaal Saarepeedi vallas tegutseva Parduse talu perenaine Heli Malõh räägib aga oma kogemusest, et kui sa juhtumisi oled vallavõimuga kunagi olnud erinevas poliitleeris, siis ei tunta sinu kui ettevõtja tegemise vastu mingit huvi. Kui Parduse talu eelmise aasta jaanuaris avas maakonna esimese robotlüpsilauda, kirjutasid sellest maakonnaleht Sakala ja Maaleht, ent vallalehes ei olnud sellest ridagi. “Iga vald võiks ikka kohalike ettevõtjate vastu rohkem huvi üles näidata,” lisab Malõh.

Üks huvitavamaid objekte, mis mullu valmis sai, on Pärnumaal Audru vallas asuv motoringrada Audruring. Esimesed võistlused 5 miljonit eurot maksma läinud rajatisel toimuvad tänavu aprilli lõpus.

“Kõik on kuidagi evolutsiooniliselt läinud,” räägib MTÜ A2 Racing eestvedaja Andres Hall. “MTÜ sai kunagi tehtud selleks, et oleks olemas juriidiline keha, mis ajab minu enda võidusõitmise asju. Siis ühel hetkel sai MTÜst ringrajavõistluste korraldaja. Ja sealt järgmine samm oli vajadus ringraja järele. EAS finantseeris projekti 3,2 miljoni euroga, ülejäänu on minu ja minu sõprade raha.”

Halli sõnul on Audruring tegelikult enamat kui pelgalt ringrada. “Tavaliselt arvatakse, et kui on ringrada, siis ongi ainult mootoripõristamine, aga meil on umbes kolmandik tänavu kavas olevatest üritustest kontserdid, rahvaspordiüritused ja muud mootoritega mitte seotud üritused,” täpsustab Hall.

On ka kiuslikke vallajuhte

Teet Soorm, ASi Tallegg juhatuse esimees:

Kuna meie kontsernil on üle Eesti 25 sigalat ja üksjagu kanafarme ning muid tootmisüksusi, on seega ka päris palju valdasid, kellega me suhtleme. Ma liigitan valdasid mõistvateks, keskmiselt probleemseteks ja problemaatilisteks. Mõistmise all mõtlen ma seda, kui koostöövalmid on vallajuhid ja vallavolikogu.

On valdu, mis on väga mõistvad ja lausa kutsuvad meid ehitama. On valdu, mis on keskmiselt rasked, kuid seal saame probleemid alati vastavalt seadustele ja seadustes ette nähtud tähtaegadele siiski lahendatud.

Aga on ka valdu, kus – ütlen keerutamata – on otsustajateks pahatahtlikud ja kadedad inimesed, kes ei tahagi mitte millestki aru saada. Nad küsivad otse: miks sa tuled minu valda oma sigala või kanalaga? Ma küsiks vastu, et kuhu ma siis lähen, kas mul on kusagil oma vald või panen farmi püsti keset suurlinna. Ja kas see, mille nimel sa räägid, on sinule kuuluv vald? Mulle vastatakse, et ta saab palka kultuurimajast või lasteaiast ja ettevõtlus teda ei huvita. Aga kust see lastead või kultuurimaja raha saab? Kust saavad vallad jagatava ehk eelarvelise raha? Võetakse lihtsalt varnast või ikkagi ettevõtlusest?

Põhiprobleem valdade puhul on läbiviimata haldusreform. Haldusreformiga venitamine on minu arust tõsineoht Eesti riigi alustaladele. Riik ei koordineeri valdade tööd ja paljudes valdades on otsustajad sõna otseses mõttes mökud. Nad kaitsevad oma huve ehk enda igakuist palgaraha, mitte ei vaata suuremat pilti, mis on vajalik Eestile ja Eesti ettevõtlusele.